Ostukorv

Author: Iiris Viirpalu

  • Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Käia 3 korda päevas 25-kraadises merevees, vaadata päeval ereda päikese sädelust ja öösel täiskuuteed mereveel, siis järgmisel õhtul verekuud ja kuuvarjutust. Seda kõike ümbritsemas võrratu õhkkond ja saatmas Kalana Saundi huvitavad rütmid ja kõlad.

    Reede hommik vastu laupäeva: erepunane päikesekera on just tõusnud metsapiiri vahelt. Kunstnik Kris Lemsalu telgi (telgi nimi Fliis Lemsalu väärib eraldi äramärkimist!) ees tantsib ennastunustavalt umbes kolmkümmend inimest. Mõned käivad ujumas, mõned istuvad, lihtsalt naudivad elu ja olemist. Õhkkond on vaba ja sundimatu, muusika seinast seina.

    Pühapäev, festivali järelpidu imekaunil Tohvri rannal. Päike paistab ja ambient paitab kõrva. Õige pea tõuseb aga tumesinine pilvemassiiv, kõik liiguvad, algab meeletu torm: vihma sajab diagonaalis, mere ja maa piiri pole enam näha, kadakad on vastu maad.

    Järelpidu jätkub Suurbritanniast pärit Tapes’i live-ambient’iga kohaliku puhkeküla klaasist paviljonis. Ühel pool on põuavälgu moodustatud ämblikuvõrgud, teisel pool helendab loojang. Rahulikud helijoad pärast tormi.

    Ja siis muidugi tume, puiduhõngune paadikuur, kus sai mitme päeva jooksul kuulata eri žanris suurepäraseid etteasteid ning mis toetas iseäranis hästi veidi jõulisema ja sügavama kõlaga sette ja live-esinemisi.

    Harva kõlavad muusika ja keskkond nii sujuvalt kokku kui tänavusel Kalana saundil.

    Järgnevalt peatun mõnedel rohkem meelde ja kõrva jäänud artistidel. Festivali üks oodatumaid artiste, Suurbritanniast pärit Lone’i etteaste oli kindlasti üks festivali kõrghetki. Täiesti ennastunustavalt tantsiv publik, soe ja ilusate harmooniatega pikitud tantsumuusika – kõik see kokku tõi paadikuuri katuse alla plahvatusliku energia ja tänulikud naeratused.

    Lu:k ehk Eestis 90. aastatel alustanud ja muusikamaastikul tugevalt kanda kinnitanud jungle’i-legend mängis veidi enne kuldse loojangutunni saabumist oma tuntumaid ja vähem tuntud lugusid. Lu:ki 90ndatel sündinud “Lovin U” ja “La:v” on kohalikel pidudel viimastel aastatel üha enam kõlanud ja alati mõnusat, helget, sooja energiat tekitavad palad. Kuulda neid lugusid live’is suvesoojuses on aga midagi muud. Kel võimalik, soovitan soojalt Lu:ki live’i külastada.

    Kitchen brothers oli minu jaoks selleaastase festivali suuremaid üllatajaid. Olgugi et ma igapäevaselt dnb’d ja jungle’it ei kuula, oli nende meloodiliselt pehme ja sume helikeel väga nauditav ja kaasahaarav, pehmem ja voolavam nende žanrite tavapärase kõlaga võrreldes. Teisel õhtul esinenud Kitchen Brothers kooseisus Kadajane ja Kuup tõestasid, et lisaks house’i- ja technoartistidele on Eestis ka väga tasemel uue laine jungle-artiste. Suurepärane poolöine ja järjest hoogu kasvatav tantsumuusika.

    Tavapäraselt viiulil ja vokaaliga pärimusmuusikast inspireeritud eksperimentaalmuusikat esitav Maarja Nuut astus mustrist välja ning tegi oma elu esimese avaliku DJ-seti, mängides peamiselt techno-palu. Sedalaadi žanrist ja harjumuspärasest välja astuvaid esinemisi võiks festivalidel-pidudel teha julgeminigi! On ju palju neid muusikuid, kes ise kuulavad väga erinevaid ja sageli omaenda muusikast eemale jäävaid žanre.

    Cubus Larviku ehk Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve eksperimentaalsemad helimaastikud sobisid nagu valatult hämarasse paadikuuri. Vaheldumisi voogav ja jõuline elektroonika pakkus lisaks helilisele lausa ruumilist elamust, mida võimendas hästi valitud valguslahendus. Cubus Larviku muusikas on mahtu ja sisu, see paneb peatuma ja süvenema, sellest ei saa ka festivalisaginas lihtsalt mööda libiseda.

    Rain Tolgi ja Ivar Murdi set oli ajastatud ideaalselt teise päeva lõunasse, mil keha oli veel eelmise öö tantsust raske ja nii võis põhupallidel ambient’i saatel silmad kinni pikutada või pilvi vaadelda.

    Neuronphase’i väga hea set läks aga kellaaja tõttu paraku tühjale saalile. Raul Saaremetsa Burial-i tribuut sobitus hästi õhtuse atmosfääriga ja võimaldas korraks tumedamatesse helimaastikesse sukelduda ning õues intensiivsematest artistidest pausi võtta.

    Club Felicity laupäeva ööl ja hommikul muulilaval demonstreeris eelkõige noori elektroonilise muusika talente, kes alles hakkavad kohalikku skeenet kujundama. Eelnevate aastatega võrreldes pigem live’ide kui DJ-set’ide kasuks tehtud valik lõi olukorra, kus festivalil kõlanud muusika enam mõjule pääses. Live’i puhul läheb energiast enam tähelepanu konkreetse artisti kõlapildile ja isikupärale ning publikki keskendub rohkem kuulamisele kui tantsimisele, vestlemisele või vägijoogi rüüpamisele.

    Festival ei olnud seekord nii kontsentreeritud kui eelmistel kordadel. Muidugi oli ka rohkem lavasid ja artiste, kuid publiku mõttes hajus olukord ja energia veidi laiali, seda eriti hommikupoole, kui paljud magasid. Boonuseks oli aga see, et nii sai igal hetkel suurema rahvasumma seest vaiksemale poolsaarele jalutada ja seal kahe telgi vahel valides muusika kuulamise ja tantsimise vahepeal põhupallidel vedeleda või valgustatud vanal laevakerel turnida.

    Hea ongi tõdeda, et kõigi kolme toimunud Kalana Saundi valguses jätavad korraldajad endiselt muusikale ja publikule piisavalt ruumi. Pean silmas nii füüsilist kui vaimset: lavad on teineteisest piisavalt kaugel, et jalutuskäigu jooksul ühelt žanrilt teisele ümber lülituda, päevasel ajal on aega, et end ujudes või ümbrust uudistades laadida, pelgamata, et midagi olulist kuulmata jääb ning festivaliala ei ole puupüsti inimesi täis. On ruumi, et hingata, niisama oleskleda ja muusikat nautida.

    Tänuväärt on festivali püüe vähendada prügi hulka, kasutades panditopside süsteemi ning prügi sorteerimist, seda eriti arvestades järjest süvenevat kliima- ja ökokriisi. Loodan, et see näitab eeskuju ka teistele suurüritustele.

    Kalana Saund tundub olevat pigem teadlikuma publiku pärusmaa: inimesed, kes sinna jõuavad on avatud meelega, valmis laskma end üllatada ka artistidel, kellest midagi kuulnud pole. Ning muusikamaitse võngub seal intellektuaalse elektroonilise-eksperimentaalse-house’i-techno vahepeal. Atmosfäär on meeldiv, inimesed sõbralikud ja üksteist austavad, samas valmis iga kell varahommikul jalad valusaks tantsima.

    Kalana Saund on endiselt kodumaa hubasemaid ja inimsõbralikumaid festivale. Ole sa ükskõik millise välimuse, orientatsiooni ja ensemääratlusega – kõik mahuvad ära, kõik on võrdsed ja iga elektroonilise muusika žanri austaja leiab oma.

    Elu on elamiseks ja nautimiseks.

    Jällekuulmiseni järgmisel suvel seal kusagil Läänemere külje all.

  • Intsikurmu – tagasi juurte juurde?

    Intsikurmu – tagasi juurte juurde?

    Tänavune, kuuendat korda toimunud Intsikurmu festival oli kahtlemata külaliste arvu ja festivali mahu poolest senistest suurim. Sellest andsid tunnistust toidutänaval tunglevad inimesed, väljamüüdud telkla ning üldine melu ja detsibellide tase.

    Esimestele toimumisaastatel väga boheemlasliku õhkkonna, intiimsuse ja looduskauni toimumispaigaga festival on liikunud üha laiema publiku kaasamise suunas ning sellest johtuvalt on festivali võrreldud Positivusega. Tõepoolest, telklas end üle piiri joonud alaealised ja/või napilt täisealised noored või artistide valik põhimõttega „midagi kõigile“ võib viia mõtted liig suureks paisunud ja kommertsialiseerunud festivali edasisele arengule.

    Küll aga on Intsikurmu paljuski arenenud. Näiteks on kõvasti paranenud toitlustus: sel korral oli lisaks tavapärasele tänavatoidule, paarile õuerestoranile ja kohalike kaasamisele (legendaarsed kohalike prouade kaneelisaiad!) kohal mitmed veganveokid, samuti sai kvaliteetset kohvi sel aastal õige mitmest müügipunktist. Ka alkoholi müük oli läbimõeldud ja maitsekas, seda enam et keskkonnasäästlikkust silmas pidades on kasutusel panditopsid ja prügisorteerimine.

    Kõige suurem kiitus läheb aga kindlasti festivaliala kujundusele: varemgi loodusega sobituvaid dekoratsioone katsetanud Intsikurmul nägi sel aastal mitmeid kauneid valguskunstnik Oliver Kulpsoo valgusinstallatsioone, suurepäraselt metsa sisse sobituvad disainriiuleid ja raamatuid, kangast ja muudest materjalidest tehtud unenäopüüdjaid, põiminguid ja muid kaunistusi. Kõige enam torkasid silma aga BMW-installatsioon ühes populaarse söögikoha Noodle box lavaga ning Lastekurmu – haldjamaailma ja retrolikku mängutuba meenutav suur lasteala, kus sai nii hiiglaslikul võrkkiigel hüpata ja padjasõda mängida, trükimasinal trükkimist proovida kui ka puude külge kinnitatud traadiga telefonidest sõbrale või emale-isale helistada. Väga sümpaatselt mõjus Eesti Pagulasabi Keskuse kaasamine lastealal: nii said lapsed ja teisedki külalised kuulda ja näha oma rahvuslikke trummirütme, laule ja tantse esitavaid inimesi. Hea näide kultuurilisest lõimumisest meie oma väikses Eestis!

    Festivalil üllatasid enim andekas soome jazz-muusik, multiinstrumentalist Jimi Tenor ning taanist pärit räppar ja hip-hop artist Suff Daddy, kes esines nime all Suff Daddy & The Lunchbirds, kaasates ka trummari ja kitarristi. Mõlema jazzilikud meloodiad, mis põimusid elektroonikaga ja vokaaliga tõid endaga kaasa suviselt sooja tunnetuse ja panid tantsima ka need, kelle jaoks artistid tundmatud olid. Antoxa MC on Venemaal juba väga tuntud kuju, Eestis esines ta sel suvel ka Mägede Häälel ning on meelde jäänud multitalendina, kelle räpp vaheldub tänavatantsu, kätelseisude ja funk’ilike trompetisoolodega. 28-aastase artisti live’id on kaasahaaravad ja mõjuvad sümpaatselt, kõnetades eelkõige nooremat publikuosa.

    Lavashow poolest oli kõigist peajagu üle Big Freedia, artist, kes on kaasa teinud Beyoncé ja teiste sama kraadiga kuulsuste albumitel ja keda hiljuti sai näha Drake’i uues videos. Esimesel 15 minutil lugesin kokku umbes seitse eesti meest, kel oli lihtsalt üllatusest suu lahti jäänud. Sellist show’d, kus taustatantsijad täie hooga igas asendis twerk’iks, üks neist meesterahvas, ei ole kodumaal veel küll nähtud. Lisaks juusteviskamised, saltod, spagaadid – tantsijate tehniline võimekus oli maailmatasemel.

    Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

    Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

    Usun, et selline show mõjus värskendavana, eriti kasvava konservatiivsuse ja sildistavate hoiakute ja arvamusavalduste valguses. Eriti äge oli hetk, kui paluti lavale mõned publikuliikmed – see attitude ja hoog, mis meie oma inimestel sees peitus, oli lihtsalt võrratu – poleks oodanud, et kaks noormeest ka reaalselt twerk’ida oskavad. Lõpuks aplodeeris ja vilistas kogu Intsikurmu metsapark – end ka Queen Diva’ks nimetav Big Freedia oli isegi üllatunud ja kuulutas ka pärast sptsiaalmeedias, et just Eesti publik andis talle Euroopa tuuril kõige soojema vastuvõtu ja oli kõige elavam.

    Üsna erilise elamuse pakkus ka USA-st pärit laulja, Conner Youngblood’i etteaste. Paraku oli aga tema esinemisel heli paigast ning vokaal täiesti tuhmunud – loodan, et järgmisel festivalil selliseid probleeme ette ei tule, kuna akustiliste lugudega artistid on helirežii osas eriti tundlikud ning kogu nende kava võib selletõttu paista kõvasti magedam ka väga vilunud ja andekate muusikute puhul.

    Väga paljusid instrumente valdav Youngblood meenutab oma helikeele poolest mingitel hetkedel Bon Iveri, teisal jälle Sufjan Stevensit, kuid teda eristabki neist just niivõrd paljude instrumentide valdamine ja paigatunnetus. Nimelt on ta äsjailmunud esimesel albumil kõik lood seotud tema reisidega ja külastatud paikadega: plaadilt leiab näiteks lood pealkirjaga „Stockholm“ ja „Birds of Finland“. Soovitan tema rahulikku albumit kuulata ka neil, kes huvituvad indie-folgist ning kes festivalile sel korral ei jõudnud.

    Omamaistest artistidest sobisid kõik metsaparki nagu valatult. Iseäranis jäid meelde Levski Oru laval ning Chalice Metsalaval ühes Olavi Ruitlasega. Meisterjaan tõestas lava ette kogunenud noorte andunud pilkude ja hüüete järgi, et parmupill tänapäevases töötluses on populaarne ka pealekasvavas muusikahuviliste põlvkonnas.

    Festivalile punkti pannud Lexsoul Dancemachine tõestas, et kuulub suurele lavale, suutes oma energia, rütmi (kiitused löökpillimängijatele) ja ülevoolavusega täita kogu lava ning viia tuju lakke. Kui varasemad Lexsoul Dancemachine’i kontserdid on demonstreerinud, et kodumaal on võimalik teha kaasahaaravat ja õiget funk’i, siis see kontsert oli tase omaette.

    Robert Linna, kes juba Elephants from Neptune’i vokalistina on end karismaatilise lauljana tõestanud, on Lexsoul Dancemachine’is oma nišši laiendanud ja paistab silma erilise artistlikkusega, samas näidates ka oma lauljaampluaad ja vokaalset võimekust. Klahvpillimängija Joonas Mattias Sarapuu oli täis nakatavat energiat ja tema crowdsurfing hiiglasliku flamingoga on vaatepilt, mis festivali lõpuna tõepoolest mällu sööbis. Vääriline ja lõbus punkt mõnusale nädalavahetusele.

    Intsikurmul muudab muusikaliste etteastete kogemise hõlpsamaks see, et enamiku artistide esinemised ei kattu: nõnda saab liikuda mugavalt ühelt alalt teisele ning ükski huvitav ja paeluv artist kuulamata ei jää. Samuti alustatakse laupäeval programmiga üsna varakult, tänu millele ei veni live’id varahommikusse ning ka telklas hommikul ärganud publik saab terve oma päeva sisustada. Jääb vaid loota, et lisaks festivaliala hubasusele ja laia žanrilise mitmekesisusega artistidele jääb Intsikurmu oma liistude juurde ega kujune intiimsest, muusikale, loodusele ja kvaliteetsele söögile keskendunud metsafestivalist kommertslikuks massiürituseks. Lisaks muusikalile on ka festivali toimumispaik juba elamus omaette, eriti, kui see on kaunistatud ja hämaruses paistab metsaveerelt loojangukarva taevas.

  • Muljeid festivalilt Kalana Saund

    Muljeid festivalilt Kalana Saund

    28.–30. juulini leidis Eestimaa lääneserval, Hiiumaal Paradiisirannas aset muusikafestival Kalana Saund, mille tunnuslause „festival, mis on mõeldud puhkamiseks“ leidis juba teistkordselt kinnitust. Festival sai mitmepäevase sissejuhatuse Siim Nestori muhedalt ja tabavalt kirjutatud ülesastuvate DJ-de ja artistide tutvustustega sündmuse Facebook’i lehel, mida soovitan kindlasti lugeda ka neil, kes festivali ei väisanud – tekstid annavad koomilises ja teravas võtmes aimu kohalikust elektroonilise muusika maastikust ja ööelust.

    Eelmisel suvel esmakordselt toimunud festival oli vahetanud asupaika: Kalana paadikuuri ja mereäärse ranna asemel olid lavad ja festivaliala üles seatud Kalana ja Ristna vahelisele Paradiisirannale – võimalik, et meie väikese Eesti ühte looduskaunimasse paika, mille võluvust suurendab asjaolu, et tsivilisatsioon jääb kaugele, ümberringi on ainult meri ja väikesed rändrahne täis lahesopid, taamal kõrgumas tume mets. Asukohavaliku ja atmosfääri poolest võib Kalana saundi pidada parimaks kohalikuks festivaliks, sest võrreldes tavapärase meluga oli siin võimalik nautida ka privaatsemat ja vaiksemat olemist: kuulata kajakaid ja kõrgete lainte murdumise kohinat, vaadelda päikeseloojangut- ja tõusu ja imetleda kauguses terendavat, üha toone vahetavat, silmapiiri. Paradiisirand Hiiumaa läänepoolseimas servas on vististi ainuke paik Eestis, kus tekib ookeani ääres olemise avaruse tunne ja kus mere erinevad meeleolud ja loodushääled võimaldavad siseneda zenilikku mõtluse ja rahuseisundisse. Külaliste seas oli kuulda vastakaid arvamusi, siinkirjutaja meelest oli asupaiga valik ja sellest tulenev atmosfäär võrreldes eelmise aastaga õnnestunum ja mõnusam, toetades festivalist saadavat elamust selgemalt ning mässides muusikalised kogemused täienisti loodusest saadava esteetilise kogemuse kangasse.

    Mõnus ja väike

    Kalana saundi oluliseks võluks on selle intiimsus ja väiksus. Kohaletulnud suhtlevad avatult ja sõbralikult, kogu õhkkond on suurtele festivalidele harjumuspäraselt kodune. Eelmisel aastal festivali külastades tekkis tunne, et olen tulnud tuttavate maakodu lähedale privaatsele festivalile, kus kõik kulges ladusalt, justkui iseenesest ja isetekkeliselt, eriliste korralduslike raamistiketa. Sel aastal olid festivalikorraldajad suurendanud nii lavade kui esinejate arvu, programm oli tänu sellele mitmekülgsem ja festival mõjus veidi rohkem „suunatuna“, samas ka terviklikuma ja läbimõeldumana. Festivali toitlustus oli sel aastal laiema valikuga, samas oleks võinud sooja sööki jaguda ka hommikutundidel, arvestades, et reedel kestis festivalitamine sisuliselt järgmise päeva hilishommikuni välja. Üksikud seigad nagu praam Tiiu saaga või kaardimaksevõimaluse kadumine festivali teisel päeval ei varjutanud üldist meeleolu, mis püsis päikselise ilma toel pühapäeva hommikuni välja. Festivalipaigast ca 20-minutise jalutuskäigu kaugusel asusid nii Kalana kämpingukeskus koos eelmisest korrast meelde jäänud sümpaatse Hõbekala restoraniga kui ka Surfiparadiis, mille sauna, baari ja randa sai pika festivalinädalavahetuse jooksul väisatud rohkem kui üks kord.

    Erinevatele maitsetele

    Muusikaliselt jagus midagi erineva maitsega nautlejatele, kuigi rõhk oli kodumaisel elektroonilisel muusikal. Esinejate nimekirja kuulusid positiivsete üllatustena ka mõned nimed nagu Several Symptoms või Hypnosaurus, kes pigem harva üles astuvad. Tuntud headuses astus esimesel ööl live’ga üles duo Ajukaja ja Andrevski, kelle ruumilised helimaastikud ja eklektilised rütmid täitsid telklava hüpnootilise ja tajudele panustava, eelkõige kehalis-tunnetuslikult mõjuva helivooga. Hea üllatuse pakkus Hunt koosseisus ansamblist HU tuntud Hanna-Liisa Uusma ja Brigitta Davidjants. Kohalikul muusikamaastikul ei tulegi pähe sellist kahest naisest koosnevat elektroonilisele muusikale pühendunud power-duot, kes serveeriks ühelt poolt nii jõulisemate käikudega lugusid kui ka meloodiliselt silmapaistvaid kergemaid palu (näiteks „Spring“, mida esitati rahva tungival soovil ka lisaloona). Hunt torkas silma ka selle poolest, et festivalil astusid üles üksnes meesDJ-d ja valdav esinejate nimekiri koosnes maskuliinse soo esindajatest (aga see olgu lihtsalt tähelepanek, mitte feministliku tooniga noomitus). Mart Avi omapära ja žanriliselt pea liigitamatu loome ja esinejakarisma mõjusid esimesel ööl samuti täies eheduses: kajad, löögid ja kaikuv vokaal ühines tuulemüha, tossu ja visuaaliga ning tekitas tervikliku audiovisuaalse elamuse.

    Lahedad DJ-d

    Minnes DJ-de juurde, väärivad eraldi medaleid need, kes mõlemal ööl sujuvalt ja mõnusalt inimesed ööst hommikusse suunasid. Shampalava patrooniks oli kahtlusteta Kersten Kõrge, kes lisaks reedesele 12-tunnisele (!) maratonset’ile pakkus külastajaile võimalust pigem vanakooli house’i, disco ja funki poole kalduva heatuju-muusika saatel tantsida ka laupäeva ööl ja varahommikul. DJ-laval nautisid reedel puldi taga olemist ja aitasid külastajatel omakorda kella 9-sase taassoojenenud päikese käes tantsida populaarse Haigla peo DJ-d Jan Tomson ja Kristopher Luigend, kelle panuse ja energiata oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu ka veel 8 hommikul vaheldumisi paljajalu mereäärsel samblal ja puldi ees tantsida. Arvestades, et nii enamik kohalikke underground-skeene pidusid kui ka elektroonilise muusika festivale keskenduvad house’ile ja techno’le, oli reede õhtul värskendav kuulata DJ Luurel Varase set’i ajal kõlanud (instrumentaalset) hiphopi.

    Räpi ja hiphopi lainele suunas oma laupäevase set’i ka üks festivali eestvedajatest, DJ ja muusikakriitik Siim Nestor. Sujuva sissejuhatuse ja festivali teise päevaga ideaalselt sobituva meeleolu lõid laupäeva pärastlõunal ambientist välja kasvava disko ja house’iga Rain Tolk ja Erkki Tero ning laupäeval jäi oma setiga meelde eelkõige Biit plaadipoe vedaja ja DJ Madis Nestor, kelle valitud palad ja sujuv miksimine tõmbasid seltskonna korralikult tantsupõrandale ja lennutasid tuju kraadides kõrgele.

    Kalana saundi üks peakorraldajatest, Eesti underground-skeene kujundaja, legendaarne DJ ja muusik Raul Saaremets oli oma ülesannete kõrgusel ja tõi publikuni korraliku, pika, kaasahaarava ja mitmekesise žanrivalikuga set’i, mis pakkus piisavalt üllatusi ja naelutas suure osa festivalikülastajatest mitmeks tunniks DJ-lava telgi alla ja ümber. Hea oli vaadata-kuulata pika kogemusega DJ-d, kelle hoiakust peegeldub sügav teadmine valdkonnast, põhjendatud kindlus ja fookus oma tegevuses.

    Pärast mõnusaid kohtumisi, korralikku tantsumaratoni ja sooje inimesi täis festivali jäi üle vaid puhkamiseks mõeldud festivalist välja puhata. Pühapäeval telkidest-autodest tühjenenud metsaalune koos täieliku vaikusega, mida vürtsitas vaid merekohin ja tugev tuul ühes piltilusa erkpunase loojanguga tekitas sisimas tunde kolida Tallinnast vähemalt üheks suvekuuks Hiiumaale. Samas tundub tõenäoline, et kohta, mis tõepoolest meenutab väikest paradiisi, ongi vahest parem tulla harva, et viibimine oleks seda meeldejäävam ja erilisem. Kalana saund oli selle suve üks mõnusamaid, sujuvamaid ja paremaid festivale. Loodan, et korraldajad jätkavad samal lainel ning ei aja festivali suuremaks, andes võimaluse esinejatel ja asukohal rahus ja hubases olustikus oma maagiat rakendada. Ootan juba praegu pikisilmi uut Kalana saundi.

    Kalana Saund 2017
    Fotod: Merili Reck
  • Muljeid festivalilt Into the Valley

    Muljeid festivalilt Into the Valley

    Kolmandat korda ning esimest korda Eestis toimunud Music Goes Further brändi korraldatud festival Into the Valley võib kahtlusteta liigitada sellesuvise elektroonilise muusika suursündmuseks. Kui kahel eelmisel aastal toimus festival looduskaunis ja erilises Rootsi maakohas Dalhallas, laiendati sel aastal festivali kontseptsiooni ning lisaks Eestisse toodud festivalile Into the Valley toimub augustis Stockholmis festival Into the Factory ning jaanuaris Kaplinnas festival Into the Castle.

    Festivali teevad atmosfäär, esinejad ja inimesed ning selles osas pälvib 29. juunist 2. juulini toimunud festival kiidusõnu. Kogu sündmust iseloomustas avatus, sõbralikkus, sundimatus ja kompromissitus – kõik said olla nemad ise, tunda end vabalt ja nautida kvaliteetset techno– ja house-muusikat. Neli päeva väldanud festivalil kadus ajataju osalt ühtlaselt halli taeva ja peidus päikese tõttu, teisalt aga tänu öid läbi väldanud programmile, tänu millele oli võimalik näiteks järjest järgmise päeva lõunaaega kulgeda. Festival lõi justkui omaette mikrokosmose, kus ruum ja aeg hägustusid ja valitsesid muusika ja täielik vabadus. Inimestel on vaja paiku ja ruume, kus end argirutiinist välja lülitada, kus kogeda midagi erilist ja saada kõrgendatud meeleolus ennast tühjaks tantsida.

    Festivalil võis kuulda eelkõige techno’t, sekka ka house’i, DJ-pultide tagant leidis rahvusvahelise kaliibriga nimesid ja legende. Muuhulgas astusid üles house’i legend Kerri Chandler, üheks maailma paremaks DJ-ks kuulutatud Dixon, techno suurkuju Jeff Mills, Ricardo Vilalobos, Ben Ufo, Axel Boman, Black Madonna ja Nina Kraviz. Festival pakkus elamust ka nõudliku ja kogenuma maitseeelistusega kuulajale. Esinejate nimekirja iseloomustab juba mitmendat aastat järjest võrdõiguslikkuse printsiip: nimelt leiab plaadimängijate tagant umbes sama palju naisi kui mehi, mis tõstab õigusega esile naisDJ-sid. Samuti pakutakse võimalust mängida ka kohalikele DJ-dele: Eesti nimedest astusid üles Kask, Nikolajev, Ellen Vene ja Artur Lääts. Plusspunktid lähevad kõrgekvaliteedilistele helisüsteemidele, tänu millele sai korralikku heli nautida kogu lavaalade raadiuses.

    Festivalilt jäävad meelde ka värvikad inimesed, kellest nii mõnigi oli korralikult rõhku pannud ka välimusele – näiteks võis iga päev märgata rahvasummas liikumas kaunis tumesinises kimonos meest – või end käepäraste vahenditega kaunistanud.

    Võrreldes eelmisel suvel Rootsis toimunud festivaliga varjutasid seekordset sündmust mõned organisatoorsed viperused ja parasvöötmele omane kehv suusailm. Ometi on festivalimeeleolus võimalik kõigest mööda vaadata ja inimesed leidsid endas jõudu, et vihma trotsida ja jopedes-kummikutes hommikutundideni ennastunustavalt tantsida. Into the Valley laadsed üritused liidavad võõrad mõneks päevaks justkui ühtseks kogukonnaks ja pereks, keda sisemine sund DJ-puldi ette liikuma ning festivalialale ja telklasse elu nautima kutsub. Nii võibki juhtuda, et leiad end varahommikul suure seltskonna võõraste inimestega ringis tantsimas, kuhu järjest liitub uusi nägusid ja kõik võtab aafrika tantsu laadse ritualistliku mõõtme. Suvalistele võõrastele pillatud komplimendid ja naeratused, ehedad-elusad hetked, päikesetõusu ajal silmad kinni DJ-setti nautivad tantsivad kehad, soojad vestlused võõrastega ning emotsioon millegi suure ja ühise jagamisest on märksõnad, mis iseloomustavad festivali õhkkonda ja olustikku.

    Festivalikogemuse võimendamisele aitas kindlasti kaasa asukoht ning Rummu vangla ja karjääri postsovjetlik lagunemise esteetika, niisamuti kui kogu ümbruskonna tööstuslikkus, mis kõlas ideaalselt kokku süngema ja jõulise technoga. Karjäärijärvest tõusvatele varemetele ja ümbritsevatele põõsastele projitseeritud valguslahendused ühes festivalil juba traditsiooniks saanud kunstiteostega lisasid muidu helilisele kogemusele rõhunud üritusele ka visuaalsed muljed ja aitasid kaasa heale atmosfääriloomele. Märkimist väärivad ka mäe- ja rannalava, millest üks mõjus oma arhitektuurse vormiga otse tuhamäe jalamil ning teine viis DJ otse karjääriveele mängima.

    Rummu olustik pakub elektroonilisele muusikale suurepärast ja täiesti kordumatu iseloomuga tausta, mille puhul jääb vaid loota, et mõni kohalik festivalikorraldaja sellest järgmistel suvedel kinni hakkab ja kas või midagi väiksemastaabilist korraldab. Potentsiaali selleks jagub kuhjaga, eriti kui arvestada esimese ja ainsa ilusa suvise ilmaga festivalipäeva paljajalu tantsimist päikese käes vaipadel ja võimalust end vahepeal vette kasta. Meie kohalik techno– ja house’imaastik, mis siinkandis küll veel underground kultuurinähtuse alla liigitub,  on viimaste aastatega jõudsalt arenenud. Rõõm oli näha Into the Valley pultide taga mängimas ka kohalikke DJ-sid, kes oma oskustelt välismaa nimedele alla ei jää. Samuti panustasid festivali korraldusse sel aastal ka eestlased. 

    Into the Valley laadsed üritused on küll järgmist nädalat arvestades energiakulukad (unetundide vähesus, läbitantsitud tallad, väsinud kõrvad), aga tegelikult laevad patareid hoopis täis, et energia elaks ja tuksuks rinna sees ka sügisel ja talvel.

    Fotod: Merili Reck