Milleks üldse tahta uut taset elus?
Millised need tasemed olla võivad erinevates eluvaldkondades?
Milliseid tasemeid mina olen kogenud ja mida need on mulle andnud?
Kuula 11-min podcasti episoodi siit
Ja mu järgmisele raamatule saad hoogu anda siin
Tänan-tänan-tänan! 🙂
Minu jaoks on eneseareng elustiil ja ma usun mingisugusegi muutuse võimalikkusesse alati.
Või noh, …teatud maani.
Näiteks ei olnud ma kindel, kuidas võiks saada priiks 50 aastat kestnud sõltuvusest.
Loen sulle ette oma kirjutatud artikli, mis sündis juhuslikust kohtumisest minu köögilaua taga ameeriklasest härra Lee Spinksiga, kes oli alkoholi ja narkootikumide küüsis olnud viis aastakümmet.
Pärast valusaid taipamisi ja sügavat depressiooni otsustas ta teha kannapöörde, mis õnnestus ja tõi talle igatsetud rahu.
Emadepäeva tuuris on kuidagi väga aktuaalseks läinud emade ettevõtlus, töiste tegemiste ja pereelu ühildamise teema.
Nagu sa ilmselt tead, on minu teine nimi ettevõtlikkus.
Ja oma firma on mul juba 12 aastat.
Jagan oma mõtteid siin podcastis “Ema moodi töö”:
Ja kui sind huvitab ettevõtluse teema, siis palun märgi siia miniküsitlusse, siis tean, kas ja mismoodi teemat tulevikus edasi käsitleda ja saad esimeste hulgas teada uutest ägedatest formaatidest, kus sel teemal kogemusi jagan.
Kohtumiseni!
Foto: Ruudu Rahumaru / Ajakiri EMA
Minu sügavust pole keegi mõõtnud veel,
kaldaid kumeraid varjab roogude tihe loog.
Taeva peegeldus isemoodi on iga kord,
talveks külmuda pole osanud veel ma.
Tuule virvendus vahel rahutuks mind teeb,
rõõmus kurbus on minu sügavas selges vees.
Tormi tulemist loodan küll, kuid kardan ka,
loodan kunagi jõgi alguse must saab.
Teadjamad tunnevad nende ridade järgi ära Liisi Koiksoni muusikapala “Väike järv” esimese ja teise salmi. Hämmastaval kombel kõlavad need read väga kohasena ka tänasel päeval, mil pimedus ja valgus, rõõm ja melanhoolia peavad sisekaemuslikke diskussioone. Kosuta ennast helidega.
Jazzmuusik Liisi Koikson jagab viis soovitust selgitustega teemal, keda minna kuulama 17.-26. aprillini toimuvale Jazzkaarele.
Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu “Kooskõla lahkhelid” (EST)
17.04. kell 19:30 Vabal Laval
Sellel aastal täitub Vaiko Eplikul ja Kristjan Randalul 10 aastat “Kooskõla” esmaesitlusest festivalil Jazzkaar. Juba nende kava pealkiri “Kooskõla lahkhelid” on mulle alati meeldinud ja olen kindel, et neil tuleb jälle väga hea kontsert. Tegu on geniaalse kooslusega, kus kohtuvad kaks väga tugevat kodumaist muusikut – multiinstrumentalist ja laulja Vaiko Eplik ning hinnatud pianist Kristjan Randalu. Nende muusikaliste mõttemaailmade kokku saamist on alati väga põnev kuulata. Mäletan, kui nende kontserti esimest korda kuulsin ja sellest ma vist ei saagi kunagi üle.
Rita Ray (EST)
17.04. kell 23:59 Fotografiska Tallinn (välja müüdud)
22.04. kell 19:00 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
Tooksin esile soulitari Rita Ray. Mulle väga meeldib tema tugev tämber ning julge retro visioon. See on väga värskendav, kui kodumaa muusikamaastikule tekib noori ambitsioonikaid naisfiguure, kes kirjutavad ise lugusid ja tahavad oma muusikaga midagi öelda.
Los Aurora (Hispaania)
23.04. kell 18:00 Vabal laval
See kooslus kõnetab mind just laulja hääle poolest. See oleks nagu kohe-kohe suurest kirest murdumas, justkui laulaks ta kogu aeg viimasel piiril. Tundub nagu sedalaadi muusika on sündinud kusagil tühermaal, kus on palju avarust ja et üldse kuuldav olla, pead hõikama kaugusesse. Anne Türnpu rääkis kunagi, et mõned eestlaste regilaulud olid samuti teadlikult suunatud metsa poole ja sellest sai omamoodi ruupor. Los Aurora helikeeles saavad kokku seesama ürgsus ja väga kirglik rütmide kombo. Olen kindel, et elavas esituses on see väga mõnus kuulamine.
https://www.youtube.com/watch?v=UwQHWedwbzE&feature=emb_title
Cécile McLorin Salvant pianist Sullivan Fortneriga (USA)
24.04. kell 18:00 Vabal Laval
Väga kihvt karakter ja kolmekordne Grammy võitja. Tema häälest kõlab päris traditsioonilist jazzlaulu. Pole ka ime – naine on öelnud, et Sarah Vaughan on üks tema eeskujudest. Lisaks mängib Cécile klaverit ja kirjutab ise oma laule, mis on huvitavad sümbioosid muusikali ja jazzi maailmadest ning vägagi keeruliste ülesehitustega. Cécile’it võiks minna kuulama, kuna tema lood pakuvad põnevat emotsioonide paletti, kus seguneb klassikaline jazzvokaal intelligentsete ja teravate sõnumitega.
https://www.youtube.com/watch?v=NkmGue2WQyg&feature=emb_title
Naïssam Jalal “Quest of the Invisible” (Prantsusmaa-Süüria)
25.04. kell 17:30 Fotografiska Tallinn
Idamaine muusika on mind viimasel ajal hakanud aina rohkem huvitama, seega viimane soovitus on Naïssam Jalal. Idamaade laulukultuur on lihtsalt meist nii erinev. Kui meil on näiteks pooltoon, siis neil on pooltooni vahel veel veerandtoonid, lisaks keerulised melismid, mida esimesel kuulamisel ei oskagi järele teha. Naïssami muusika tundub olevat ka mõnusalt läbi komponeeritud. Nägin mõnda aega tagasi ühte videot, kus ta mängis flööti ja laulis huuliku vahelt samaaegselt, mis oli midagi täiesti uut. Sellest idamaisest tonaalsusest ja kompositsioonidest Sa tõesti kuuled tema lugu ja juuri muusikas, seda kõrbe ning lõpmatut tühjust. Ta justkui nutab oma flöödiga. Usun, et see saab olema väga huvitav kontsert-rännak.
Tänavu täitub Liisi Koiksonil 15 aastat albumi “Väike järv” välja andmisest. Tähistamaks naise säravat loometeed, annab Liisi Jazzkaare raames 18. aprillil Vabal Laval ja 20. aprillil Pärnu Kontserdimajas kontserdi “Väike järv”. Festivali programmiga tutvu Jazzkaare kodulehel, pileteid saad soetada Piletilevist sõbrahinnaga märtsikuu lõpuni.
Liisi Koiksoni foto autor: Sadu
Mari Kalkuniga suve lainele: “Minu jaoks on muusika puhul peamine, et see puudutaks. Mind puudutab muusika, mis on üdini aus ja üdini originaalne, enda moodi. Mind puudutab hea laulukirjutamisoskus, kuid ka omas keeles laulmine ning virtuoossus, mis kannab tugevat paiga- ja juurtetunnetust, peegeldab ja parandab maailma omal vaiksel moel.”
Foto: Riina Põhjala
Ausalt öeldes olen viimasel ajal muusika kuulamisest võõrdunud. Sellepärast oli nüüd nii hea jälle oma vanu lemmikuid üles otsida. Valiku panin kokku mõnest uuemast avastusest, ammustest armastustest, natuke ka maailmamuusikat ja Londoni-aegseid pärleid. Mõnes loos hindan geniaalset meloodiat, teises lihtsust, hõlmad-lahti-tunnet, mõnusat kurbust või lihtsalt seda miskit, mida ei oskagi sõnadesse panna.
Foto: Triin Maasik
Valisin sulle kuulamiseks muidugi oma kõige lemmikumad muusikud. Ja tõtt-öelda on nad sedavõrd lemmikud, et raske oli valida neilt üht-kaht lugu, sest mulle meeldivad kõik Kurt Ellingu või Melody Gardot’ või Salvador Sobrali laulud, küsimus on tunnetuses! Mu muusikamaitse peaks ühtima nendega, kellele meeldib džäss ja rhythm & blues. Ning sensuaalsus. Lisaks lauljatele on listis ka mõned mu lemmikud instrumentalistid, kes oskavad oma instrumendil otsekui laulda, oma lugu peenelt jutustada. Muusika on truu kaaslane, lohutaja, muusikavalikuga võib reguleerida oma tuju, kruttida tempot või hoopiski rahustada. Kuna tänapäeva inimese elu on kiire ja tihti pole aega endasse vaadata, valisin mõtlikumaid palu, milles ei puudu igatsus selle seletamatu miski järele… Õdusat kuulamist!
Foto: Kaupo Kikkas
Küsimusele „Mis on su muusikamaitse?“ tahaksin esimese asjana vastata, et kuulan muusikat seinast seina.
Aga kui järele mõelda, siis tegelikult päris ei kuula ka.
Ma ei liigitaks oma eelistust ainult žanripõhiselt, vaid pigem selle järgi, mis emotsiooni see tekitab.
Ma väldin üldiselt liigset intensiivsust muusikas – see väsitab. Seepärast naudin väga lugusid, mis kategoriseeruvad termini oldies alla. Selles muusikas on aega ja rahu.
Vahel aga naudin täitsa süüdimatult mõnda väga poppi raadiopala. Kõik oleneb, mis vaib on!
Sügisega on mul kahetised tunded. Ühtepidi on see pisut melanhoolne aastaaeg, sest suve on alati raske minema lasta. Teisalt on sügis uue hingamise algus ja värske motivatsiooni läte. Seepärast on ka siin pleilistis olevad lood nii erineva näoga. Leidub palju entusiasmi ja samas ka tagasivaatavat nostalgiat.
Foto: Anette Apri
Kuula Spotifyst siit:
Suvele mõeldes meenub esimesena öine aeg. Soojad suveööd, mil aknakardina vahelt viskab sametise sõõmu sooja värsket õhku ning iselaadseid lõhnu, on eriti mõnusad. Erinevalt tärkamistele keskendunud kevadest või asjalikust sügisest on suvi ja talv minu jaoks pigem seisva energiaga perioodid. Liikumist on vähem. Selle asemel on pigem olemine.
Ja see olemine on mõnus, pisut hägune, kuid rahulik ja hea. Puhkus.
See muusikalist kannab endas just selleks puhuks sobivat taustsüsteemi. Mõned laulud on minevikust ning seotud mitmesuguste mälestustega. Osa on aga uuemad nopped, mis saanud lemmikuteks.
Foto: Riina Varol
Kuula Briti muusikavalikut Spotifyst siit:
