Tag: emotsioonid

  • Restart emotsionaalsel tasandil

    Restart emotsionaalsel tasandil

    Kõigepealt tegi Marit Mesipuu rännu ümber maailma. Ja seejärel ümber iseenda. Teine reis oli ehk pikemgi ja kestab õigupoolest ikka veel. Rännaku-praktikuna räägib Marit sellest, kuidas sarnaselt inimesele vajavad ka emotsioonid vabadust, äratundmist ja mõistmist. Ja et maailmaga rahu tegemiseks on vaja endas seest üles leida väike laps, kes meid tegelikult juhib.

    Rännak jõudis minuni juhuse tahtel, kui kaks omavahel võõrast inimest mulle sellest lühikese ajavahemiku jooksul rääkisid. Kuigi see kõlas põnevalt, tundsin ma, et rännak pole minu jaoks, sest mina olen enda jaoks juba kõik välja mõelnud ja aru saanud, miks ma olen selline, nagu ma olen – ja tõenäoliselt ei ole midagi uut, mida Rännak mulle pakkuda saaks.

    Aga ma otsustasin siiski proovida, sest uudishimu sai minust võitu, ja mul on hästi hea meel, et ma seda tegin. Juba esimeses Rännakus tuli tõesti üles mälestus vanast olukorrast, mille peale olin palju mõelnud ja selle enda jaoks nii-öelda pea tasandil ära lahendanud.

    Kuid selle rännaku käigus selgus, et emotsionaalselt ma ei olnud seda mälestust siiski vabaks lasknud ja alateadlikult juhtis see mind endiselt. Need uskumused ja tunded, mis selle mälestusega seotud olid, juhtisid ka minu täiskasvanuelu, kuigi sündmus oli leidnud aset siis, kui olin umbes kolme-neljaaastane.

    Kas see kogemus oli valulik ja juhtis su elu negatiivselt?

    Kuidas mina seda olukorda lapsena enda jaoks tõlgendasin, oli see, et oluline inimene reetis mind. Ja ma järeldasin, et inimesi ei saa usaldada. Tagantjärele vaadates näen, et mu elus kordus hästi palju just see sama muster, kus ma ei usaldanud inimesi, sest mul oli kogemus, mis ütles, et seda ei saa teha. Ja ma muudkui kogesin reedetust, sest ma tõlgendasin inimeste käitumist reetmisena, isegi siis, kui see objektiivselt nii polnud. Ja see ei muutunud enne, kui ma sain selle mälestuse enda jaoks ära lahendatud.

    Pärast seda hakkas imekombel ka väline maailm muutuma. Rännaku puhul ongi hästi tavaline, et kui sa endas midagi muudad, tuleb väline maailm üldjuhul järele – sa hakkad kogema seda, millest oled unistanud, aga pole senini saanud, sest alateadlikul tasandil oled soovitut hoopis tõrjunud.

    Kui võiksid mõne näite tuua, kuidas käitusid mõnes olukorras enne ja pärast Rännakut?

    Võtame näiteks suhted. See oli minu jaoks valdkond, kus ma kogesin päris palju emotsionaalset valu. Ühel hetkel taipasin, et mu suhete muster kordub – et lugu on ikka üks ja sama, ainult nimi muutub. Sain aru, et asi ei ole suhetes ega teistes inimestes, vaid minus endas. Et seda muuta, pean ma iseenda sees midagi ära lahendama.

    Ma tegin selle kallal endaga seesmist tööd ja selle tulemusel muutus ka minu väline reaalsus. Praeguseks olen väga õnnelikus ja armastavas suhtes ja kogen seda, millest ma varem küll unistasin, aga alateadlikult ligi lasta ei julgenud.

    Oled jõudnud ära käia ka ümbermaailmareisil. Mida sa reisi ajast enim õppisid ja mis puudu jäi?

    Ühe olulise asjana taipasin seda, et kõik inimesed on tegelikult üsna ühesugused. Vahet pole, millises maailma osas nad on – kõik otsivad armastust ja õnne. Ja tihti otsivad nad seda väljastpoolt, kas välistest asjadest või teistelt inimestelt. Ja ilmselt ka mina ise otsisin selle reisi jooksul armastust ja midagi, mis oli justkui puudu. Ma ei osanud sõnastada, mis see on, aga ma tundsin kuklas, et midagi on puudu. Mõtlesin, et äkki just see reis annab siis mulle uue perspektiivi või arusaama.

    Teiseks taipasin ma seda, et inimene võib olla kõige ilusamas kohas – kaunis looduses või luksushotellis – ja ikkagi ennast täiesti räbalalt tunda. Aga samas võib ta olla just läbinud 24-tunnise bussireisi ilma igasuguse hügieenivõimaluseta ja tunda ennast seesmiselt täiesti rõõmsalt ja rahulolevana.

    Samas ei leidnud ma reisi jooksul ikkagi päriselt seda, mida ma justkui otsisin. Ma ei osanud olla kohal selles ilus, nendes hetkedes… ma otsisin midagi endast väljastpoolt.

    Ja elutee viis varsti kokku Rännaku-meetodiga?

    Aasta pärast reisilt naasmist oligi see hetk, kus kaks erinevat inimest rääkisid mulle Rännakust. Tänaseks on Rännak andnud mulle taipamise ja kogemuse, et see, mida ma kogu aeg otsisin, on tegelikult minu enda sees olemas – ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõla. Kui sa saad selle kogemuse, siis saad ka aru, mida see tähendab…

    Kuigi reisimine meeldib mulle endiselt, oskan ma nüüd nendelt reisidelt võtta palju enamat kui viis aastat tagasi. Olnuks mul sisemaailma-rännaku kogemus juba enne pikale reisile minekut, oleks selle pika reisi kogemus ilmselt ka hoopis teistsugune olnud.

    Miks otsustasid hakata Rännaku-praktikuks?

    Tundsin juba esimesel seminaril, et Rännaku pakkumine teistele võib olla väga põnev, sest iga protsess on ette ennustamatu. Seminaril jagati osalejad paaridesse ja anti kätte skript, aga minu paarilise Rännak läks skriptist välja – ta nägi mineviku asemel pilti tulevikust. Selle asemel et ära ehmatada ja abi kutsuda, otsustasin vaadata, mis edasi saab. Saingi aru, et kui jätkub usaldust ja julgust, võib see olla väga mänguline protsess ka juhendaja poole pealt. See ongi mind Rännakute juhendamise juures kõnetanud.

    Teiseks on mul sügav austus Rännaku kui protsessi vastu ja mul on hästi hea meel seda pakkuda neile, kes ei ole sellega võib-olla veel kokku puutunud. Või kes on kokku puutunud ja tunnevad, et see aitab neid, ja soovivad seda veel kogeda.

    Iga inimese jaoks on Rännak siis väga individuaalne kogemus?

    Absoluutselt! See on iga inimese jaoks individuaalne ja sama inimese jaoks on iga Rännak samamoodi täiesti erinev. Mõnes Rännakus võid kogeda väga sügavaid emotsioone ja vabastada vana valu. Teises Rännakus võib meenuda mõni mälestus või olukord, mis ei tundugi nii oluline, aga alateadvuse tasandil puhastad sa siiski oma piiravaid uskumusi, mis takistavad soovitud muutusteni jõudmist. Vahel võib ka olla, et koged hoopis väga suurt rõõmu ja naerad. Lisaks sellele, et inimesed keelavad endal negatiivsete emotsioonide tundmise, ei luba paljud tegelikult endal ka positiivseid emotsioone tunda. Ilus on näha, kuidas Rännaku jooksul saab ka rõõm sellisel kujul esile tulla.

    Mis sa arvad, miks inimene ei luba endale emotsioone?

    See ulatub tagasi lapsepõlve ja selle juurde, kuidas meid on kasvatatud. Kui sulle on lapsena öeldud, et ära nuta; või ära rõõmusta, sest keegi teine tunneb ennast siis võib-olla halvasti, siis sa õpid ära, et on tundeid, mida ei tohi tunda või välja näidata. Nii hakkadki neid tundeid enda sees alla suruma, tekitades endale väga palju valu ja probleeme, selle asemel et lihtsalt lubada endal ühte tunnet tunda.

    Lapsepõlves võib teatud emotsioonide tundmine ka ohtlik olla. Näiteks võib jonnimine tuua kaasa karistuse. Või kui hoopis mõni teine pereliige tunneb viha või raevu ja ta ei oska seda elutervelt väljendada, siis laps näeb, kuidas ta hävitab elu enda ümber, ja lapsel tekib uskumus, et viha on halb ja agressiivne tunne, mida on parem mitte tunda.

    Tegelikult on viha väga vajalik ja isegi jõudu andev tunne. See on meis kõigis olemas, see on üks meie baastundeid. Lihtsalt oluline on osata seda elutervelt väljendada. Rännak on üks neid kohti, kus saab seda turvalises keskkonnas elutervelt väljendama õppida.

    Too üks näide, kuidas saab elutervelt viha väljendada.

    Me seostame viha tavaliselt agressiivse käitumisega – kui keegi on vihane, siis ta virutab kellegi või millegi pihta või karjub kellegi peale. Aga võib hoopis jääda vihatundesse kohale, suruda käed kasvõi rusikasse ja lihtsalt tunda seda energiat enda kehas, jäädes selle sisse paigale. Viha väljapoole elamine on mõnes mõttes selle tunde eest põgenemine.

    Tegelikult aga võib viha olla väga tervendav ja energiat andev, kui suuta vihatundesse päriselt kohale jääda. Ma ise ka ei lubanud endal aastaid viha tunda, sest ma seostasin seda agressiivse käitumisega. Aga sel juhul viha kuhjub kehas või väljendub passiiv-agressiivsusena, sest mingil moel ta peab inimesest välja jõudma. Paljusid haigusi seostatakse viha väljaelamata jätmisega.

    Viha korral võid sa ka teistele öelda, et ma olen praegu tõeliselt vihane, kuid oluline on mõista, et sellel tundel ei ole enamasti hetkeolukorraga mitte midagi pistmist. See on üks vana tunne, mis on sinu sees ammusest ajast, ja teine inimene või olukord lihtsalt käivitas selle. See saab alguse esimesel kuuel eluaastal, kui mingi olukord tekitab teatud arusaama ja käitumismustri, millest lähtuvalt reageerib inimene ka täiskasvanuna. Sisuliselt võib öelda, et meie elu juhib 6-aastane laps.

    Rännaku käigus on aga võimalik minna tunde algpõhjuse juurde ja vaadelda vana olukorda praeguse teadlikkuse pinnalt. Põhimõtteliselt ütled sa alateadvusele, et sellele olukorrale võib nüüd reageerida ka teistmoodi. Just see muutus hakkabki su elu edaspidi juhtima selles suunas, mida oled soovinud.

    Kuidas siis leida täiskasvanuna tasakaal ja harmoonia elus?

    Harmoonia puudumine saab tihti alguse sellest, et me keelame endale oma tundeid või usume, et keegi teine keelab meile neid. See ei tähenda, et sa pead tunde pealt käituma, aga sul on täielik õigus tunda kõike, mida sa tunned. Ja samal ajal tuleb võtta vastutus, et see on minu tunne – teine inimene võis selle praegu küll käivitada, aga minu reaktsioon on minu reaktsioon. Mul on võimalus valida ja muutuda.

    Esimene samm on lubada endal kõiki tundeid tunda ja mitte ennast sellepärast halvaks inimeseks pidada. Kui võtame näiteks depressiooni, siis depressioon on väga selgelt seotud sellega, et inimesed suruvad just negatiivseid tundeid alla – ja selles allasurutud olekus elamine on lõpuks nii väljakannatamatu, et lülituvad sisse kaitsemehhanismid: näiteks tuimus ja apaatsus.

    Üks depressioonis inimene, kes käis minu juures Rännakul, kirjeldas depressiooniseisundit nii, et sul on väga tugevad tunded, millega sa ei oska päris hästi toime tulla, ja siis sa annad endale veel pähe selle eest, et sa tunned seda, mida sa tunned. See on nagu topeltlõks.

    Sealt lõksust on võimalik välja tulla?

    Kindlasti on. Endal peab see soov olema. Ja julgus vaadata otsa oma tunnetele. Seda võib olla natuke keerulisem teha üksinda, võrreldes sellega, kui sul on inimene kõrval, kes sind juhendab, toetab ja sellest läbi aitab. See on hästi suur kingitus, mida Rännak saab teha.

    Kuidas kuulata oma südamehäält ja kas see on arendatav?

    On kindlasti arendatav. Meis kõigis on südamehääl olemas. Et seda kuulda, on vaja oma meel maha rahustada. Ole vaikuses – mine metsa jalutama, ole omaette, mediteeri või leia mõni muu hetk vaikuseks. Sest südamehääl ei räägi kunagi valju häälega ega korda ennast pidevalt.

    Südamehääl ei ütle, et sa pead midagi tegema või ei tohi midagi teha. See on tavaliselt mõistusehääl, mis kamandab või keelab. Südamehääl räägib üsna vaikselt ja tavaliselt ühe korra. Nii et on hea, kui sa oskad olla vaikselt ja märgata väikseid nüansse ja tundeid oma kehas, nendest tulenevaid mõtteid, mis suunavad sind midagi tegema. Vahel tuleb mõni sõnum nii selgelt, et sa järsku lihtsalt tead, mida on vaja teha. Selle kuulamine on treenitav.

    Kas südamehääl annab alati õige vastuse?

    Jah. Alati võib-olla ei saa sellest kohe aru, aga ta juhendab kindlasti õiges suunas.

    Anna palun mõni nõuanne või nipp, mida saaks inimene juba täna teha, et oma eluga rohkem rahul olla?

    Tulen tagasi tunnete tundmise juurde. Märka oma tundeid ja luba endal neid tunda. Seda tehes lased nad vabaks ja jõuad rahusse.

    Kui tundeid parasjagu ei ole, siis üks hästi oluline asi on tänulikkus. Alati leiab asju, mille eest olla tänulik. See võiks olla igapäevane rituaal – mõelda selle peale, mis on need väikesed või suured asjad, mille eest täna tänulik olen. Ja alati leiab midagi, mille eest tänulik olla, ükskõik kui hull on olukord. Kasvõi selle eest, et ma saan ennast liigutada, et ma tunnen lõhnu, et päike paistab, et ma elan riigis, kus ei toimu sõjategevust, et mul on toit laual. Neid asju on tegelikult rohkem, kui me oskame märgata.

    Proovi leida iga päev vähemalt kolm asja. Ning kui sa oskad olla tänulik väikeste asjade eest, siis see tõmbab juurde veel rohkem asju, mille eest tänulik olla. Katseta ise ja vaata, mis juhtub. See on hea asi, mida praktiseerida, et olla rohkem harmoonias ja märgata seda ilu, mis tegelikult meie ümber on – isegi kui mõningatel hetkedel tundub, et seda on vähe või pole üldse.

    Foto: Jaanus Post

  • 6 sammu, kuidas pöörata muutused enda kasuks

    6 sammu, kuidas pöörata muutused enda kasuks

    Olen suuri elumuutusi läbi teinud nii omal algatusel kui väljastpoolt tõugetena ning õppinud, kuidas emotsioonide virvarris paremini laveerida. Millised on 6 sammu, et muutus enda kasuks pöörata?

    Muutus toob hetkega kaasa ka tundeid. On okei tunda tundeid. Jah, kindlasti ma ei soovita “negatiivseid” tundeid alla suruda või keep smiling’u taha peita, sest meie tunnetel on meile tähtis sõnum.

    1. LUBA TUNDEID, AGA ÄRA TAKERDU 

    Aga kui nende sõnum on käes, pole rohkem vaja pikalt tunnetesse takerduda. Kui kipud seda ikkagi tegema, aitab liikumine, teraapia, EFT ehk koputamine, TRE ehk väristamine, aroomiteraapia, Rännaku meetod, vabastav hingamine, psühhoteraapia… tuge on igale maitsele!

    Mul oli viimase töökaotusega küll sisemine tasakaal tagasi umbes tunni pärast, kuid solvumist, pettumust, hirmu ja lahtilaskmise leina tundsin mingil määral ikka ja hetketi tugevalt. Valisin end aidata tantsurännakuga, mis on nn vaba tants grupi inimestega, kes kõik tantsivad omaette ja ühtlasi pisut ka koos. Takerdunud emotsioone ja stressi saab kehast välja igasuguse liikumisega!

    Turgutasin end paaril korral ka homöopaatiaga, kuna seal on looduslikud ained erinevate emotsionaalsete ja füüsiliste tasakaalutuste puhuks. Solvumist ja kurbust sain paaril lõua värisemise hetkedel sel viisil oluliselt leevendada. Kui teinekord tuli tunne leebemalt üles, siis püüdsin sügavalt hingata ja endale mõttes öelda JAH – selles mõttes, et kinnitada endale, et on okei ja lubatud tunda tundeid! Ma küll märkasin, et paljud hakkasid mu ümber varem mulle ütlema, et see kõik on okei ja väga hea, mis mu elus muutus ja ma teadsin, et see nii on, aga ma ei saanud seda veel ise öelda. See sisemine olukorra “töötlus” võtab ikkagi aega ja tuleb endale see aeg võtta ja anda.

    2. TOO MÕTTED HETKE

    Muutuste pöörises toon end st oma mõtted ärevamatel minutitel HETKE. Ehk siis, kui mõte hakkab rändama “aga mis siis, kui….” radadel ja tunnen kehas, et see tekitab mulle pinget ja ärevust, hirmu, siis jälgin esmalt, mis ma kehas tunnen (kuna keha on alati hetkes, siin ja praegu, mida ei saa öelda meie mõtete kohta) ning jälgin lihtsalt, kuidas hingan ja kuidas jalatallad (või kingatallad) puudutavad maad.

    Siis küsin endalt, kas praegu on midagi halvasti? Tavaliselt on vastus EI.

    Kas ma olen midagi juba teinud või mida ma saan praegu teha (täna, see nädal või niipea kui mahti saan), et tulevikus ei realiseeruks “aga mis siis, kui…” stsenaarium? Ja siis ma olengi teinud seda, millega seda musta stsenaariumi vältida. Ja halvim polegi kunagi juhtunud!

    3. JÄLGI, MIS KANALIL OLED

    Töökaotusega või sarnase kaliibriga muudatusega on mul tavaliselt nagu kaks “kanalit” raadiol. Üks on ikka mingil moel negatiivsete emotsioonidega ehk lahtilaskmise protsessiga seotud, teine aga loovuse “raadiojaam”. Tegelikult saab ise nende vahel vahetada. (Aga oluline on mitte ainult selle loovuse jaamal ka olla, sest iga muutusega leppimine on ka emotsionaalne protsess, luba seda endale, sellesse takerdumata.)

    4. OLE ENDAGA HELL

    Ja kui ma olen märganud, mida tunnen ja saanud vastuseks midagi “negatiivset”, siis olen mõelnud, mida ma vajan, et endaga praegu hell olla. Olen siis suhelnud oma “sisemise lapsega” – temaga tulebki mõttes rääkida nagu väikese hirmunud lapsega. Aitab ka päeviku kirjutamine. Aitab innustavate inimestega kohtumine ja nendega, kes on olnud samalaadses olukorras. Aitavad raamatud, kursused, uued tutvused.

    Samuti aitab suhtlemine konstruktiivsete postitiivse suhtumisega inimestega, et mitte kaasa minna nn negatiivse vibratsiooniga, mida võib tunda, kui hakata kellegagi koos kurtma, taga rääkima või muretsema.

    Hinge toitvad tegevused, vestlused ja kohtumised aitavad näha olukorda uue nurga alt ja avada oma loovus. Sealt tuleb ideid, mõtteid, mis viivad sind hoopis teisel tasemel edasi ja hiljem saad selle olukorrale elus tagasi vaadata tänutundega.

    5. VALI LOOVUSE KANAL

    Ja teine “raadiojaam” minu sees ongi olnud lemmik, see, mida naudin – loomingulised ideed, mis hakkavad voolama, kui kõik killud on muutuste tuules justkui segi paisatud. Need on alati viinud milleig väga heani või siis vähemasti aidanud lühiajaliselt keskenduda tuleviku loomisele, isegi kui kõigist ideedest ja projektidest pole lõpuks asja saanud. “Mida ma tegelikult teha tahaksin?” saab endalt küsida, kui kõik on muutumises. Kui pole enam seniseid töökohustusi vms. 

    6. ANNA AEGA

    Ja siis muidugi aitab aeg. Isegi nii palju, et olukord, mis tundus esimesel hetkel eriti halb, hakkab aja perspektiivis paistma päris hea või isegi väga hea. See on üldiselt alati nii läinud. Aga emotsioonid sel teel tuleb vabaks saada. Siis jääbki alles puhas hea.

    Turvalist muutumist!

  • Mis on emotsioonide kütus?

    Mis on emotsioonide kütus?

    Emotsioonid teevadki meist inimese. Aga nad ka määravad meie reaalsuse – selle, kuidas me elu näeme ja end tunneme. Kuidas tunda end ebakindlust tekitavate muutuste tuultes paremini, kuidas saada emotsioonide ohjad rohkem endi kätte?

    80% otsustest teeme me emotsioonide ajel, võib-olla rohkemgi. Räägitakse ka, et allasurutud emotsioonid võivad teha meid haigeks, nö toorelt välja elatud emotsioonid aga võivad kahjustada teisi. Ja ükskõik kui palju kordi kuuleme öeldavat, et muutused on ainus kindel asi elus, kerkib ikkagi rohkelt negatiivseid emotsioone üles just muutuste keerises. Jah kerkib, mitte me neid ise tealdikult ei kergita. Emotsioonid tulevad alateadvusest. Aga isegi alateadvust saab tasapisi ümber treenida.

    Muutused suhete, tervise ja raha ehk töö vallas tekitavad enamasti tugevaid tundeid: hirmu, viha, kurbust. Iga muudatuse künnisel tunneme tavaliselt eitust, kauplemise vajadust, leina ja leppimist ning lõpuks (loodetavasti) lahtilaskmist. Isegi kui need faasid käivad sekunditega või aastakümnetega.

    Olen minagi olnud suurte muutustega kokku puutudes vähemal või rohkemal määral ka emotsioonide küüsis. Millised need minu muutused on olnud? Olen kümme aastat olnud elustiiliettevõtja: Hingele Pai ajakirja looja, joogafestivali peakorraldaja, vabakutseline joogaõpetaja, viie raamatu autor ja lisaks olen viieaastase poja ema. Mul on õnn olnud õppida või töötada lisaks kodumaale veel Soomes, Saksamaal, Belgias ja Austraalias, kokku üle kolme aasta. Mind on kaks korda koondatud ja see on pannud mind loovalt tegutsema ja muutustele julgelt vastu astuma, nii neile, mis tulevad väljastpoolt kui ka neile, mida ise algatan.

    Emotsioonid, mis iga kord elumuutustega erineval määral kaasnevad, on mind pannud mõtlema ja küsima, mida saaks teha, et ma võtaks muutusi tõesti loomulikena ning näeks nendes head lühema ajaga, peaaegu kohe?

    Kust emotsioonid tulevad?

    Kõigepealt – kust emotsioonid tulevad? Mis on nende kütus? Kas tõesti see sündmus või teise inimese käitumine, olukord ise?

    Mulle tuleb meelde ammune seik, mil kandideerisin TTÜ tudengina Saksamaale praktikale. Sain koha maasikakorjajana. Olin pettunud, mulle tundus, et seda ma ei soovi ja nii läksingi rahvusvaheliste suhete osakonda teatama. Ukse taga sain tuttavaks teise tudengineiuga, kes oli saanud sama pakkumise, ise ülimalt rahul ja õnnelik!

    See oli ehk esimesi kordi, kui tabasin end mõtlemast: me oleme samas olukorras ja suhtume sellesse nii erinevalt ja tunneme end ka seepärast erinevalt! Ja ma hakkasin kaaluma ka ise see võimalus siiski vastu võtta isegi kui see polnud kooskõlas minu ettekujutusega suvisest praktikakohast välismaal. Igatahes kui rahvusvaheliste suhete tuppa sisse pääsesime, andsime mõlemad teada, jah, me läheme!

    Seega emotsioone tekitavad mõtted… Minu pettumus, pahurus ja trots tulid mõtetest: “mul pole maasikakorjamisest midagi õppida”, “ nii rangete tingimustega konkurss, tihe konkurents ja nii naeruväärne töö”. Sama hästi oleksin ma võinud näha selles võimalust nagu teine tudeng.

    Mis aga toidab mõtteid? Meie tõekspidamised. Antud juhul siis midagi sellist nagu “füüsiline töö on raske”, “praktika välismaal tähendab millegi uue õppimist kellegi kõrval ja juhendamisel, mitte lihtsat füüsilist tööd, mis ei nõua mingit ettevalmistust” jne.

    Kust tulevad tõekspidamised? Varasematest kogemustest. Minu generatsioon teab ilmselt maatööde raskust (tõsi, mida me täna juba vaatleme kui toredat kõhtu ja vaimutoitvat tervislikku hobi). Samuti oli toona ettekujutus välismaal elamisest ja töötamisest küllaltki muinasjutuline, kuna kontrast kodumaaga oli võimas. Need kogemused vormisidki minu tõekspidamisi, mis viisid maasikakorjamispraktika-eelses olukorras trotsi tundmiseni.

    Igas uues olukorras teeb meie alateadvus automaatselt varasemate kogemuste analüüsi. Sellest tulenevalt sünnibki meie reaalsus ehk see, kuidas asjasse suhtume ja end tunneme. Ja järgmisel korral aju arvates sarnases olukorras olles räägibki ta meile samu asju ning me tunneme end samamoodi või isegi võimendatult! (Idee on võetud raamatust: Neale Donald Walsch “Kui muutub kõik, muuda kõike”)

    See ahel näeb välja selline:

    ·      sündmus >

    ·      varasemate kogemuste analüüs >

    ·      tõekspidamine >

    ·      mõtted>

    ·      tunded >

    ·      kogemus (= sinu reaalsus) >

    ·      uus sündmus >… jne

    NB! See ahel ei ole lineaarne järjestus, nagu siin, vaid spiraal. Kui me endiga üldse tööd ei tee, siis on see spiraal peaaegu ringikujuline. Muudkui kinnistame samu mõtte-, tunde- ja käitumismustreid. Aga kui teeme endiga tööd, siis on võimalus ise sellele suund anda!

    Milline see töö endaga siis võiks olla?

    Esiteks oma mõtete märkamine ja kaalumine, kas see on Tõde. Kui üksi ei tule sellega toime, saab abi küsida sõbralt, lähedaselt või terapeudilt. Meie meel on fantaasiarikas, aga me ei suuda kunagi välja mõelda täpset stsenaariumi, mis käivituda võiks. Kui me praagime välja mõtted, mis pole tõesed, saame keskenduda neile, millele me tõesti soovime keskenduda ja jõudu anda.

    Vahepeal on maasikakorjamispraktikast möödunud 20 aastat. Sellelt praktikalt pidin siiski esimese kuu jooksul lahkuma, sest selles tõesti polnud praktika maikugi, töötajate väga viletsad tingimused, sealhulgas keeld minna küla peale liikuma – pidime püsima ainult põllul või oma 9-kohalises toas kokku kolm kuud. See oli võimalus ära tunda, mis mulle ei sobi, seista enda eest. Võimalus kehtestada end välismaise tööandja ees. Väga hea praktika ebakindlale, naiivselegi neiule, kes ma olin!

    Ja täna ma usun (ja sellest ongi saanud mu uus tõekspidamine), et kõik muutused tegelikult tõepoolest abistavad paremuse poole. Minu mõtted uue muutuse künnisel (pärast eitust ja “kauplemist” mis viimasel ajal käivad suurte muutuste puhul ära esimese tunniga, väiksemate puhul minutitega, suuremate ise algatatud muutuste puhul siiski vahel kuudega) ongi selles stiilis:

    ·      Muutus on võimalus.

    ·      See olukord aitab mul areneda.

    ·      Lahe, et olen sellisteks olukordadeks valmis!

    ·      See aitab mul mõelda teistsugustele lahendustele.

    ·      Minna saab ainult paremaks! jne

    Ja nüüd juba mõtlengi paljude muutustega siiralt ja südamest – kui tore võimalus! Ja võin kinnitada, et kõik tegelikult ongi olnud paremuse poole. Ja ma usun, et see on kõigil nii, kui laseme asjadel juhtuda ja võtame igalt poolt kaasa vaid parima: sõbrad, kogemuse, õppetunni, teadmised.