Tag: harjumused

Väikeettevõtjana on mul ülesandeid seinast seina: mu põhitegevus, juurde õppimine ja tulevikuplaanid, veebisaidi ja sotsiaalmeedia sisustamine, turundus, andmesisestus, arveldamine, koostöö tiimiliikmete ja koostööpartneritega jne jne. Päevad on tihedad ja paljud tööd lähevad lenneldes. Kuid mitte kõik ülesanded ei tule kergelt ja kiiresti, mõne täitmiseks läheb aga eriliselt tahtejõudu vaja, et end mugavustsoonist välja vinnata. Olen õppinud, et kõik olulise saab valmis ja ka ebamugavaid ülesandeid pole mõtet edasi lükata. Kuidas härjal sarvist haarata?

1. Otsusta, mis on prioriteet

Mis on tegelikult oluline? See võib olla seotud tööga, päeva konkreetsete ülesannetega… või kui seda on su elus liiga palju, siis hoopis sinu isikliku elu kvaliteediga.

Ettevõtjana, käsist-jalust oma ettevõtmisega seotud ja iga ülesande juures A ja O, venib vahel to-do list lihtsalt liiga pikaks. Ja siis hakkab ärevus tiksuma. Aga sellest on mingi tee välja – need 2 tundi päevas, mis võiksin uut luua või puhata, andsin veel eelmisel kuul ära sisestamisele ja arvemajandusele. Ja sel kuul sain endale abilise, kes mul seda kõike teha aitab, nii et ma käisin isegi juba ükskord sõbrannaga kohvikus, kuni mu abiline just samal ajal andmeid sisestas! See oli mega hea tunne!

Kui ma tegin veel kõike ise, venis tööaeg tavaliselt öötundideni. Kõikide uuemate ja vanemate  meditsiinisuundade (ja ka enesetunde poolest) oli see tegelikult katastroof. Aga nüüd ma jõuan isegi keset päeva jalutama! Ja see ei pea olema ainuüksi jalutamine. Vahel teen ma telefonikõnesid ja kokkuleppeid, vahel mõtisklen järgmise video teksti. Mõnikord selitan lihtsalt mõtteid, et teha mingi otsus või valik. Jalutades läheb ju loovus käima! (ja kui head see kehale teeb!)

Ja muidugi tuleb ka päeva jooksul otsustada, mis on olulisim. Ja sellest alustada. Sest kunagi ei tea, mis päev toob ja kas on veel aega, kui esmalt jääd nautlema mõnusaimate ülesannete juurde. Ja samas – kui mingi asi pole ja pole pikka aega prioriteet, siis võib ta vast ka unustada ja listist maha võtta. Äkki?

2. Planeeri piisavalt aega

Varem planeerisin ma oma telefonikalendri paksult täis, ja muidugi oli mul sellest stress. Päeval sorisin ülesannete sees, et mida mulle rohkem meeldiks ära teha. Õhtul olin häiritud, et ma kõike teha ei jõudnud, tõstsin homse peale ja järgmisel päeval kordus seega sama.

Aga eelmisel nädalal leiutasin sellise lihtsa asja, et planeerisin igal õhtul järgmise päeva peale ühe asja tunnis või isegi vähem, üpris realistlikult, ja lõunasöögiaja peale ei planeerinud midagi. Panin kirja ainult kõige-kõige olulisemaid asju. Ja ülejäänud lükkasin ülehomse varna.

Kui ma olin oma ülesannete täitmisel kalendrist kiirem, siis hakkasin juba järgmiste päevade pealt ülesandeid otsima ja täitma ja sain mõningad tulevikust ära kustutada, mis oli veel eriti hea tunne – sain juba täna ühe homse või ülehomse asja tehtud – homme hooleta!

Realistlikum planeerimine on stressivabam ja samas saad hea tunde, kui täidad mõne tulevase päeva ülesande juba ette ära.

3. Lihtsalt alusta

Ma tean seda praadimist mõne ülesande ees. Jah, kuigi kõvasti ahvatlevam (ja muidugi samas ka väga oluline) on postkast, Facebook jm väikesed asjad, mis kokku söövad aega, pane need ahvatlused olulise töö ajal kinni ja notificationid hääletuks (need võiks kogu aeg hääletud olla, sest nad ärritavad närvisüsteemi).

Jah, mõne asjaga kohe kuidagi ei taha alustada. Ja see juhtub ka mul vahel. Alustamist takistavad mõtted nagu: “mulle ei meeldi”, “ma ei oska”, “ma niikuinii ei…”, “ma ei taha” jne. Nende mõtete pealt tekkinud tunded on ju ka okei ja neid võib tunda, aga ära jää nendesse mõtetesse ja emotsioonidesse kinni, vaid haara härjal sarvist ehk lihtsalt alusta.

Näiteks minus tekitab vastuseisu kõik, mis on tehnoloogiaga seotud (“ma ei saa sellest niikuinii aru”), müümisega (“ma ei oska müüa”), videode filmimisega (“mul on nii ebamugav”). See on lihtsalt mu mugavustsoon, millest pean välja murdma. Ja neid asju ära tehes ma saan aru, et see kõik on mulle kasuks tulnud ja ma õppisin ära ja oskan ja julgen ja pole enam (eriti) hullu sarnastes olukordades.

Tahtejõuga ja otsustuskindlusega saan tehtud ka lepingud, arved, sõidupäevikud jms mida hea meelega edasi lükkaksin (mõttega: “see on ju nii igav”). Mõnikord olen kogunud kokku liiga suure hulga tegutsemistahet ja nii jääb mul selle väikese, aga ebamugava ülesande tüüpiliselt üpris kiiresti täitmisest (kui palju arvete tegemine ikka aega võtab!) veel hoogu ülegi ja saan valmis ka artikleid ja muudki, mis ootasid homses järjekorras. Hoopis teine asi!

4. Õpi juurde

Mõnikord on oma mõtetest ja ideedest vähe ja tuleks abiks end natuke lisaks koolitada, midagi juurde lugeda-uurida. Jah, küsi nõu, abi, googelda, koolita end, kutsu inimesi lõunale, kellega asju arutada, reisi…

Olen enda jaoks avastanud e-kursused ja osalen praegu kahes aastases programmis. Samuti olen endale teinud väikese listi inimestest, keda lõunale kutsuda (no pole veel kutsunud…). Ja vahel kuulan lõunasöögi valmistamise või pikema autosõidu juurde põnevaid podcaste.

5. Tunne rõõmu ja võta paus

Kui üks ülesanne ajab teist taga, siis selleks ei jää lihtsalt aega, eks? Me pole lastest tunnustusvajaduse osas siiski väga erinevad – vajame pärast millegi valmis saamist ikka õlale patsutust! Praegu vaevalt keegi patsutab, aga eks me olegi suurtena iseeneste lapsevanemad. Nii et tunne oma tehtu üle rõõmu, tunnusta end ning premeeri mitte millegi keelatuga, vaid kasulikuga – jalutuskäigu, maitsva puuvilja, pausi või lõunasöögi või väikese veebisurfamisega Instas või mujal lemmikpaikades.

Ja elu on veel rohkem lill! Väikeste asjalike komponentidega ja samas vähem stressi.

Mis sul siis praegu ära tegemist ootab? 🙂 Jõudu!

Uuri ka seda: 9.-11-märtsil elustiili-retriit Saaremaal “Unistused reaalsuseks”