Ostukorv

Tag: keskkonnasõbralik

  • Mis on Elurikkuse Erakond?

    Mis on Elurikkuse Erakond?

    Tähelepanelikule jälgijale on jäänud silma uus, Elurikkuse Erakond. Mille eest seistakse, kust tuli idee, impulss või hoopis vajadus teha uus erakond? Vastab erakonna üks asutajaliikmetest Toomas Trapido.

    Mitu seltskonda rääkis suvel omavahel eelseisvatest valimistest ning loodeti, et Vabaerakond ja Rohelised ühinevad, misjärel oleks tekkinud suurem ühisjõud, millega liituda. Nii aga ei läinud ja kuna praeguse Elurikkuse Erakonna asutajad väärtustasid väga tugevalt kohalikke kogukondi, pärandkultuuri, otsedemokraatiat ja loodust, siis tekkis nende väärtuste põhjal tuumik, mille ümber hakkas koonduma teisi inimesi. Septembri alguses otsustasime, et teeme Elurikkuse Erakonna ning kahe kuu pärast oli meil üle 500 liikme. See näitab juba iseenesest, et vajadus Elurikkuse Erakonna järgi oli ja on olemas.

    Mis on teie põhipostulaadid?

    Meie suureks unistuseks ja sihiks on tark maheriik. Selle all on meil viis põhisuunda – alt-üles otsemokraatlik riigikorraldus, tugevad kogukonnad, loodust taastav majandus, õppijakeskne haridus ning kõikehõlmav (sh tervist ja energeetikat) julgeolek.

    Millist Eestit te tahate?

    Me tahame Eestit, kes olles ise võtnud suuna ökoriigiks saamisele, oleks Euroopas ja maailmas selle hädavajaliku pöörde üks eestvedajatest. Eesti võiks olla koostöine ning sisemiselt kõrge usaldustasemega riik, kus toimetatakse loodusega kooskõlas ja kus põlispuud ja hiiekohad on hästi hoitud! Üheks probleemiks, mida näen, on et enam ei julgeta unistada. Eks sellel on oma põhjused, kibestumine nende hulgas. Mina soovin Eestit, kus me teineteise unistusi tõsiselt kuulame.

    Mida see partei tegemine sulle ja tiimile on siiani igapäevategemistes tähendanud?

    Meil on olnud mitu erinevat etappi – esiteks 500 liikme kutsumine ja leidmine, erakonna registreerimine, seejärel Riigikogu kandidaatide leidmine, samal ajal ka valimisprogrammi tegemine ja nüüd on jäänud eelkõige oma sõnumiga inimesteni jõudmine. See on tähendanud päris palju tööd, emotsioone, rõõmu, väsimust, elevust – kõike.  

    Kes on teie partei tuntumad inimesed ja millega nad tegelevad, mis on nende väärtushinnangud, mismoodi nad elavad vms mis neid iseloomustaks?

    Ma ei oska inimesi tuntuse alusel võrrelda, aga toon mõned näited tuumiku hulgast. Rainer Kuuba on olnud ligi 30 aastat metsamees, mõistliku metsakasutuse eest seisja ning ka võro kultuuri edendaja, viimased aastad Võro Instituudi juhatajana.

    Mihkel Kangur on teadlane, ökoloog, kes on uurinud ajaloolist inimmõju meie maastikele ja kliimale ning juhtinud Tallinna Ülikoolis Ökoloogia Instituuti.

    Piret Räni on kunstnik ja olnud ühiskondlikult pikalt aktiivne.

    Artur Talvik on olnud üks oma kogukonna vedajatest Juminda poolsaarel.

    Mati Kose, loodusfotograaf, bioloog, kogukonnaedendaja Pärnumaal.

    Ja veel rohkem kui 500 sisukat ja tegusat inimest 🙂

    Mis erinevus on teie ja Roheliste vahel? Miks Roheliste erakonnast nö ei piisanud?

    Jah, seda küsimust on meilt palju küsitud. Üks põhjustest oli kindlasti erinevus rõhuasetustes, mida võib ka mingil sügavamal tasandil kultuuriliseks erinevuseks pidada. Mitmed Elurikkusega liitujad ei soovinud rohelistega liituda kanepiteema rõhutamise pärast. Elurikkuse Erakonnas on kanepiteemal ka kõiksugu seisukohti, kuid ollakse ühel meelel, et see ei peaks olema põhiteemade hulgas, sest viib fookuse oluliselt kõrvale. Lisaks nagu eelpool ütlesin, on Elurikkusega liitujate hulgas palju kohaliku kultuuri ja kogukondade vedajaid. Samas mina olen juba rohkem kui 15 aastat koostöö olulisusest rääkinud ning ei välista seda kuidagi ka tulevikus. Aga Elurikkus ei saanud tekkida niisama, järelikult oli poliitmaastikul olemas mingi tühimik, mis vajas täitmist.

    Mina olen seda meelt, et ka roheline poliitika on maailmas teinekord pisut peavoolu osaks muutnud (mitte igal pool) ning maailma olukord on selline, et vaja on veelgi edasi minna, nt rääkida looduslikele tervikutele (nt Emajõele) isikuõiguste andmisest, mida on tehtud Uus-Meremaal, põhivajaduste katmisest ja üldse täiesti uuest suhtest planeedi ja inimeste vahel. Ma nimetan seda ka Gaia poliitikaks.

    Millega sa veel oma elus ja töös praegusel ajal tegeled? 

    Õpetan Tallinna Vabas Waldiorfkoolis bioloogiat ja maailma parimate külade rajamist 🙂

    Vean Gaia Akadeemiat, mis on täiskasvanutele suunatud tervikliku eluviisi õppeasutus.

    Õpetan ja õpin doktoriõppes Tallinna Ülikoolis.

    Suvel aitan peamiselt Hundiallika Keskuses Võrumaal laagreid ja koolitusi läbi viia. Püüan endiselt maailmast, loodusest, evolutsioonist ja inimestest aru saada 🙂

  • Maailmaränduri õppetunnid

    Maailmaränduri õppetunnid

    Kuus aastat tagasi pakkis Elsa Saks oma pisikese seljakoti ja rändas Austraaliasse. Sealt edasi Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse ja USAsse ning alles viis aastat hiljem Euroopa kaudu kodusesse Tallinna. Elsa on vaba ja loov hing. Päriselt! Nii vaba (ja sitke!), et rändas 10 000 kilomeetrit jalgrattal. Ja nii loov (ja usaldav ja hullumeelne!), et seikles mitu aastat rahata. Rahata! Ja nii loov (ja poeetiline!) et skandeeris mulle mõni aeg tagasi selle mõtlemapaneva loo siin. 

    Sõbranna hõiskas, “Elsa, tule Austraaliasse!” Kuhu? Kuulsin mõtterändu enese sees, kus geograafia oli nõrkus haritu ees. Mis seal? Parem elu või?

    Parem või mitte, mis oli kindel, muutus on vajalik. Keha karjus ja meel märatses. Selgus ja segadus olid lahinguväljal, mil hinges elas tühjus. Sähvatused valgusteel olid, kui kuuvarjutus, millest üks – mine reisi tundmatusse, seal on su vastused – pani paika mu sihi.

    Jätsin töö, mis iseloomustas mind. Jätsin sõbrad, kes tulid ja läksid. Ja rõõmuga jätsin vanemad, kes aktiveerisid valu emotsioonitus kehas. Kõik need mänguasjad – materiaalsed hüved mu nõudlikus kehas – tõid rahu ja rõõmu vaid loetud hetkeks. Kõik see väärtus – looduse lõputu vägi – oli kirjeldamatult külm mu ratsionaalses looris.

    Maailm, mõttetu maailm, see tundus nii suur ja väike kõik ühes. Ja kui minek, siis ka minek.

    Nii ma võtsin koti ja läksingi teele. 16 kilogrammi vara, 75 liitrit muutust.

    Hirm oli sõber, spontaansuse armuke, mil ikka ja jälle hüppasin arengu sülle. Uued paigad. Erinevad tööd. Värsked tutvused. Ja minimalistlik mäng. Kõik see ja rohkem tüüris mu keha ja koputas südant, mil mu lõputu nälg vastuste teel viskas mu põhja läänerinde ees. Aasta pluss kaks avardas meeled, mil kühveldasin elu, seda hinnatut elu, mis sisutu näis.

    Oi bürokraatia, kus on su hind? Me mürgitame end siin sõltuval teel, kus üks amps rämpsu on ringluse mäng. Mis puudutab mind, see mõjutab ka sind. Kas Vene rulett on elu hind? Joon, kui tahan – summutan end, sest minevik valus ja tulevik igav. Suitsetan, kui tahan – selleks ma leian ju alati raha. Söön keemiat, kui tahan – pearoaks GMO ja magustoiduks tablett pealiskaudsust, kus tervisekindlustus on doos illusiooni. Saastan, kui tahan – tarbin ja tarbin, mugavdan elu, ning suurendan tootmist me keskkonna toel. Vihkan, kui tahan – ennast ja naabrit, et korrata reaalsust oma mõtete jõul. Jälgin solki, kui tahan – siis ärevus tõuseb mu lukustunud kehas, mil massimeedia rahastab end pühendunud jüngrite kulul. Ja rühin teha tööd, mis hinge mul tapab, sest süsteem on ju see, mis kontrollib ja vaatab, kus lootus, see on ju rumala ootus. Nii ma lõhestan end ja haavan ka sind.

    Aga kas see on see, mida ma tahan? Oh ei, ei-ei. Harmoonia on see, mis süda mul soovib. Armastada ja olla armastatud siin ühtekuuluvuse teel. Ignorantne või mitte, aga halb on hea, mille juured venivad kõikjale siin segavas müras.

    Austraalia lõpp oli uue algus, kui lootus heasse suunas mu sammu.

    Märts 2014 hülgasin raha ja andsin vande, “Ma panen oma usu ja uskumuse keskkonda ja inimestesse enda ümber ning vaatan, mis mul neilt õppida on.”

    Võtsin omad riskid. Ma ei teadnud, kust tuleb mu söök, kus ööbin ja kellega kohtun. Kõik avardus uudishimus mu umbkeelsuse sees. Jalg sammus ja näpp lehvis üle maa ja vee, mil mu kodutu hing kasvas helduse toel. Uks avanes, teine avanes, ja nii jälle ja jälle – uus, lõputu ja jääv. Oh kui ilus see hoolivuse mäng.

    Kaheksa kuud ja maha jäid riigid – Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšilli, Peruu, Kolumbia. Seal ma sõin, mida jagati. Magasin, kus lubati. Reisisin, kuhu soovisin. Linnad, külad ja kaardistamata kohad.

    Kus piirideta lahkus küttis mu südant, mil kurbuse maatriks suurenes sees. Kuidas nii? Mu abilised, need helged hinged, ja kõik see globaalne töölispere, on dirigeeritud korruptsiooni piitsade rütmis, kus poliitikute võim ja jõukas eliit laastab ja lammutab elu me ümber ja elu me sees.

    Ka Coca-Cola, see jumalate jook, leidis oma tee ka kõige sügavama metsa allikaveest. Mida külvad, seda lõikad. No jah. Plastpudelid ja süüdimatu toidu pakendamine on kui isekas pärand me järeltulijate ees.

    Inimkond või loodus, kes on siin ülim? Patt on küsida selle tuuma ilu. Jätkusuutlikkus pole ju puuk, kes imeb ja hävitab ning eales ei anna, kus ühiskondlik naiivsus ja korporatsioonide ahnus reostab me õhu ja maksustab mürgistatud vee ning hävitab keskkonda me nõudluste sees. Osta, sul ju läheb seda vaja! Aga ära küsi, kust see tuleb ja sule oma silmad jäätmejaama ees. Kas see on nüüd elu, kus kvantiteet räägib olematu kvaliteedi sees? Jah propaganda, see on ju toit, mis hinge meil sööb.

    Gandhi ütlus – ole muutus, mida tahad maailmas näha – on kõrgema tõe kõrgeim tõde. Nii ma võtsin julge suuna oma sulgunud südame teel, mis oli nii uus dimensioonide sees.

    Siuh-säuh, seljakott lendas nurka ja ratas veeres teele, üle ja ümber Kesk-Ameerika mägede, ja siis, tuule ja tuuleta läbi USA kommertsliku pesa, lõpetasin ma Euroopa rikkas kultuuris. Poolteist aastat ja 17 riiki, rahatu ja hoitud, armastus võitis, mil emake loodus ses statistika vees avas mu kodu mu südame sees.

    Aga täna on uus, see võimalus suur, olla see puhtus siin lootuse teel.

    Täname: Elsa Saks ja Eesti Rohelise Liikumise infokiri kevad 2018, kus see artikkel ilmus esimest korda pealkirjaga “Õpetlik Tee”.

    Foto: Slater Silk