Kuidas suunata oma väikest last nii, et temast kasvaks iseseisev ja vastutustundlik inimene? Algatus- ja õppimisvõimeline, huvitatud ja enesekindel…
Paar nädalat tagasi käis Tallinnas Montessori viisi väikelaste (vanusegrupp 0-3a) kasvatusest rääkimas Austraalia-Hollandi Montessori õpetaja ja kahe lapse ema Simone Davies. Käisin kuulamas, leidsin inspiratsiooni ja sain mitmeid häid nippe, mida kohe ellu rakendasin. Toon siin ära Simone Davies’e viis peamist lähtepunkti lastega tegelemisel.
1. Jälgi last
Maria Montessori kasvatusfilosoofia aluseks oli laste jälgimine. Ta lihtsalt vaatles, kuidas ja millega lapsed tegelevad, kui neid mitte segada. Ta jõudis järeldusele, et lapsed suudavad väga hästi ise oma tegevusi ja õppimist juhtida – kui neile selleks vaid võimalus anda.
Jälgi, mille vastu su laps just parasjagu huvi tunneb, ning mine sellega kaasa. Meil juhtub tihtipeale nii, et laps küsib, mis täht see või teine on, kui mul oli hoopis teine mõte peas… suunamuutus võib olla keeruline, aga päris tore on avastada, et oled veetnud lapsega paarkümmend minutit tähti uurides ja kirjutades.
Iga laps on erinev: mõni võib tundide ja päevade kaupa eelistada üht tegevust ja kui see selge, liikuda edasi järgmise juurde; teine eelistab vaheldust ning liigub ühe tegevuse juurest teise juurde ja jälle tagasi.
Mu kahe-kolmeaastasel lapsel oli periood, kus talle meeldis panna kokku puslesid. Algul oli tal neid üks, järgemööda sai ta neid juurde, eri aegadel olid tal oma lemmikud, mida võis kokku panna järjest mitu ja mitu korda. Siis ühtäkki kadus tal huvi puslede vastu ära ja ta võis pikalt mängida hoopis legoklotsidega. Praegu huvitab teda väga soolatainast voolimine. Muidugi eri mängud päeva jooksul vahelduvad, ent näen, et periooditi on mõni asi rohkem fookuses.
Lapsest lähtumine tähendab sageli ka tempo aeglustamist.
Jalutuskäikudel võiks olla aega uudistada ja peatuda, toiduvalmistamisel aega lasta lapsel aidatata või hommikul aega oodata, kuni laps ise end riidesse jõuab panna ja mitte sekkuda, kui pole vaja.
2. Ole lapsele teejuhiks
Vanema roll on luua lapsele keskkond, kus ta saab turvaliselt õppida ja areneda, seda nii vaimses plaanis kui ka füüsiliselt. Vanematena on meie ülesanne luua tasakaal vabaduse ja piiride vahel. Igas kodus on omad põhireeglid, hea on need ka üles kirjutada ja samas mitte liigselt detailidesse minna (näiteks: me oleme üksteise vastu lahked; me sööme laua ääres).
Et lastega oleks koos mõnus tegutseda, tuleb vanematel mitu sammu ette mõelda ja valmistuda. Mõned mu lemmiknäited Simone loengust:
- valmistu – võta lapsele kaasa tervislikke näkse, raamatuid, mänguasju, kui on teada pikemat ooteaega, nt arsti juures, kohvikus, reisil;
- 10 sekundi reegel – anna lapsele aega su palveid seedida, loe mõttes kümneni, enne kui uuesti ütled, ja enamasti on laps jõudnud selle aja jooksul hakata saapaid jalga panema, mänguasju ära korjama, söögilauda tulema vms;
- nimekirjad – kirjuta paberile, mida on vaja teha enne magamaminekut, õue minekuks jne, nii on lihtsam koos lapsega järge pidada, ilma et see kõlaks tänitamisena;
- ühe sõnaga – alati pole vaja pikki lauseid, vaid piisab ühest meeldetuletavast sõnast, kui lapsel on meel uitama läinud: „Puder”, „Saapad” (see kõlab palju leebemalt kui juba kolmandat korda ütlemine „Palun pane saapad jalga”).
Lapsele sobiva füüsilise keskkonna loomist nimetan ma naljatlemisi Montessori sisekujunduseks ja see oli esmane, mis mind selle õpetuse juures haaras. Lihtne ja lapsele käepärane sisustus, madalad riiulid, kust laps saab ise vajalikud asjad kätte, süsteemsus, nii et ühe tegevuse asjad on üheskoos kandikul vms. Võib-olla ei sobi see igaühele, aga minimalistlikkus (ühes hubasusega) on mulle väga südamelähedane, kuigi tuleb tunnistada, et ühes elumuutuste ja laste tuleku ja kasvamisega on korrapära mu kodus pigem kahjustada saanud ning sageli on tunne, et ei jõua pidevate muutustega sammu pidada – Simone koolitus andis indu oma kodu uuesti lapse pilguga üle vaadata!
3. Kaasa laps igapäevatoimetustesse
Iga lapsevanem teab, et lastele meeldib teha just seda, millega parasjagu tegeleb keegi teine. Kasuta seda ära ja kaasa last oma igapäevategevustesse! Juba paari-kolmeaastane laps lööb rõõmuga oma munapudru jaoks mune katki, aitab segada tainast ja võitab leivavormi, lõikab smuuti jaoks banaane tükkideks, pühib väikese harja ja kühvliga põrandalt puru, kastab taimi ja pühib neilt tolmu, annab kassile-koerale süüa… tegevuste nimekiri on lõputu. Lastele meeldib pihustipudelist vett pritsida ja aknaid pesta, pesulõksudega väiksemaid asju kuivama riputada… Aga lase neil ka enda eest ise hoolitseda: nina pühkida, käsi pesta, juukseid kammida, hambaid pesta (ise harja pärast ikka üle), riidesse panna…
Algul tekitab see muidugi suurema segaduse ja ajakulu, aga kui südantsoojendav on ühel päeval näha, et su kolmeaastane võtab ise lapi ja kuivatab ära lauale läinud vee! (No pisut abi on seejärel ikka vaja.)
4. Kas laps saab ise hakkama?
Lapsevanemana on vahel tohutult raske lihtsalt pealt vaadata ja mitte kaasa aidata! Lisaks saab ju ise kiiremini ja puhtamalt ja paremini… Eks see ole meie treening samavõrd kui lapse oma: anname endast parima, et laps saaks ise hakkama – ja laseme tal siis seda teha. Siin on suur töö ettevalmistusel, et vaadata oma ümbrust lapse pilguga: kuidas saaks kodus teha ümberkorraldusi selleks, et laps võimalikult paljuga ise hakkama saaks.
Laps saab tasuks rõõmu enda saavutustest. Eneseusu. Iseseisvumise.
Simone näidatud jopetrikk (vt nt siit), mille abil ka väike laps ise endale jaki selga saab, sai mu kolmeaastase (ja minu) vaimustunud heakskiidu. Kui seda lapsele näitasin ja ta ise endale jope selga sai – oh seda rõõmu ja kilkamist! Ja kui palju toredamaks me riidessepanekud on pärast seda muutunud! (Kahju ainult, et kombinesioonide selgapaneku nippi veel ei tea.)
5. Suhtu austusega
Montessori kasvatusviisi alustala on austus lapse vastu. Me suhtleme austusega, nii nagu meile meeldiks, et meiega suheldaks. Me võtame last sellena, kes ta on, me ei proovi teda muuta või painutada oma tahte järgi.
Pea kõik, mida me oma lapsele edasi anda saame, toimub eeskuju järgi. See seab suure vastutuse, ent annab võimaluse ka enda käitumisviisid üle vaadata. Me võime püüda lapsele õpetada lahkust ja heatahtlikkust, aga kui samas räägime kodus naabreid taga, õpib ta ka sellest.
Märkasin millalgi enesele häirivalt, et mu laps ei kasuta midagi küsides sõna „palun”. Ikka anna ja too ja vii. See oli ebameeldiv. Vaatasin ennast ja tuli tunnistada, et ka me kaasaga räägime samamoodi, ehk küll vaid lahkema tooniga. Ja on suur töö endas juurutada väärtusi, mida lapses näha tahan!
Mulle meeldib, et Montessori õpetuse järgi ei sunni me last viisakusele ega ka näiteks vabandust paluma, kui ta midagi „valesti” tegi. Laps aga õpib meilt endalt ja loodetavasti kord, kui vabandused tulevad, tulevad need ka siiralt ja südamest.
Foto lapsest: Jaanika Müürsepp
