Ostukorv

Tag: loovus

  • Kunstnik Stina Muraka inspiratsiooniallikad

    Kunstnik Stina Muraka inspiratsiooniallikad

    Õblukeses Stinas on naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas paeluvat isepäisust. Stina usub, et asjad, mis on meile mõeldud, jõuavad meieni varem või hiljem. Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Täna on tal täiesti omamoodi maaliline-müstiline stiil.

    Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.

    Mida ütleb Stina inspiratsiooni kohta?

    ·      Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.

    ·      Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.

    ·      Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.

    ·      Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu Hiiumaal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.

    ·      Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.

    Foto: Marju Randmer-Nellis

  • Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Loovus avaldub minu elus värviküllaste mandalate joonistamises, aknale kristallkuuli riputamises, õuemurult leitud sule korjamises, oma armastusega loodud peenra rohimises, lillede vaasi seadmises, hommikupudru sisse pähklite ja puuviljade lisamises, enesetunnet järgides tantsides, oma häälega mänglemises ja pillikeeltel improviseerimises ja paljus, paljus muus, kui luban endal lihtsalt lahti lasta, olla kohal, usaldada sisetunnet ja tajuda, et kõik on muutumises ja miski ei pea olema selline, nagu see on olnud või näib, kui ma nii ei soovi. Ja mida on mulle kinkinud kiindumus ülemhelidesse?

    Minu jaoks käivad tihedalt kokku sõnade tähendused, loodus, loovus, loomus, loomulikkus, looja. Tundub loomulik, et meie loomuses on olla loov ja olles ühenduses loodusega ja läbi selle oma loomusega on loomine loomulik ja harmooniline.

    Minu elu hakkas tugevalt muutuma hetkest, kui inspireerusin ülemhelilaulust. Kuulsin seda elavas esituses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppides, ühe lätlasest külalisõppejõu töötoas, kus ta mängis kannelt ja laulis samal ajal ülemhelilaulu. Sel hetkel tundsin, et soovin ka nii laulda.

    Olin ka varem kuulnud Tõva kurgulauljaid ja see tundus nii keeruline, kättesaamatu ja lisaks võõras kultuur. Samas kui see läti mees sedasi hinge puudutavalt laulis, tundsin, et miks ma endale seda keelan, kui ma südamest soovin. Ja see oli hetk, mil algas minu hääle avanemine sellele, mida mulle tõeliselt meeldib teha. Ülemhelide avastamisega kaasnes palju katsetusi häälega, mis tõi lisaks palju teisi hääletehnikaid ja hääle helispekter avardus tohutult. Lubasin oma häälel teha mida iganes: lollitada, imiteerida, olla ilus ja olla ka meelega kole.

    Hääle avanemisega ja lubades endale seda vabadust,  muutusin kogu olemuselt avatumaks, enesekinlamaks ja elurõõmsamaks. Läbi tunde ja hääleimprovisatsioonide olen ühenduse saanud oma sisemise jõu ja väega. Olen lubanud endal soovida ja küsida samuti, kuidas tervendada ennast ja teisi hääle ja pillihelidega. Ja kui julgeda küsida, siis tuleb ka vastus. Kogen elu tihti läbi südame, kuna luban endal olla ja teha seda, mida mulle tõeliselt meeldib. Olla pidevalt ühenduses südamega veel ei õnnestu, sest meeletasand on endiselt üsna tugev, kimbutab ka palju ebavajalikke mõtteid ja tuleb ette situatsioone, mis panevad endasse kapselduma, kuid tunnen, et selleks ma siin olengi, et seda kõike kogeda ja sellest õppida.

    Olen lubanud endal olla mina ise ja läbi oma hääle välja häälida selle, mis minu loovas loomuses ning elu on hakanud juhatama minuni võimalusi, mida olen kunagi südamest soovinud, manifesteerinud, samas lahti lasknud, lihtsalt valides käia seda teed, mis mind inspireerib, vaimu vaimustab ja südant sütitab. Väljakutse on olnud ka kõigest vanast ja harjumuspärasest lahti lasta ja usaldada ja vastu võtta see soovitud uus. Oma sisemises tunnetuses mitte kaheldes ja usaldades on lahustunud ka hirmud võtta vastu muutusi ja nendega seotud väljakutseid.

    Jõudes lähemale iseendale läbi oma hääle sai minu ellu tulla minu elukaaslane, keda olin vaimusilmas soovinud. Kohtusime minu juhitud hääleimprovisatsiooni õpitoas, kuhu tulemiseks ta sai inspiratsiooni YouTube’ist kuuldud minu laulust.

    Minu teele on tulnud mitmeid imelisi muusikuid, keda olen kaudselt manifesteerinud, läbi selle, millist energeetikat need inimesed võiks muusiksse enda laulu või pillihelidega tuua ja nad on leidnud mind, kuna olen läbi laulu end nähtavaks teinud.

    Mul on väga loov ja mõnus koostöö vene muusik Denis Kucheroviga, kes avastas mu ühest kontsertsalvestusest, laulmas regilaulu ja improviseerimas ning kirjutas koostööpakkumise Facebooki. Denis mängib suurepäraselt india klassikalisi tablasid, palju muid perkussioone ja trumme. Inimesena on ta väga hooliv, lõbus, vaba olemisega ja koos lollitades võime naerda pisarateni. Lisaks võiks teda iseloomustada kui kvantosakest, kes ei püsi iial paigal. Temas on palju tuld, ta rändab maailmas väga palju ringi ning kohtub erinevate muusikute ja kuulajaskonnaga.

    Tema ettepanekul tutvusin Tõva kurgulaulja ja muusikuga Radik Tyulyushiga, keda olin varem aukartust tundes imetlenud Tõva ansambli Huun-Huur-Tu kontserditel Eestis ja videoklippidest YouTube’is. Mäletan, et kunagi soovisin kohtumist päris traditsioonise kurgulauljaga, kuid ei täpsustanud, mil viisil. See, et me nüüd üheskoos laval üles astume, on justkui elu kingitus, mida ei osanud soovidagi.

    Triinu, Denisi ja Radiku eriliste meditatiivsete kontsertide infot leiab SIIT.

    foto: Triin Maasik