Olen olemuselt natuke vastuoluline. Olles kasvanud omamoodi kameeleonina, võttes üle teiste tujusid ja olekuid ning kohandudes olukordadega, olen ma vanemaks saades hakanud üha tugevamini olema brutaalselt aus kõigi vastu. Tasakaal nende kahe vahel on tulnud üle kivide ja kändude ning päris mitmed inimesed on jõudnud arvamusele, et ma olen parimal juhul natuke kummaline, või siis halvimal juhul ebastabiilne.
Emotsionaalse inimesena on raske leida tasakaalu äärmuste vahel, kuid pärast pikaajalist proovimist olen jõudnud kohta, kus olen lihtsalt aus. Pole kameeleon, kuid pole ka brutaalne ausus. Olen lihtsalt aus. Selle käigus olen leidnud endas üllatavaid tugevusi – peamine neist on oskus olla oma mõtetega üksi ja analüüsida neid täpselt nii toorena, nagu need on.
Avastasin, et tegemist on tugevusega siis, kui nägin kõrvalt, kui palju on neid, kes sellega toime ei tule. Minu jaoks on alati, isegi minu “kameeleoni” hetkedel, tundunud loogiline see, et ma tegelen enda tunnetega, ja kui tunne on halb, siis on minu vastutus see paremaks muuta. Tuleb aga välja, et paljudele see nii loogiline pole ning olen olnud tunnistajaks lausa tragikoomilistele olukordadele, kus ollakse valmis tegema ükskõik mida muud, peaasi et ei peaks oma tundeid tundma ja iseendale otsa vaatama.
Teate seda tunnet, kui lükkate edasi asju, mida peate tegema, sest lihtsalt ei taha või viitsi hetkel sellega tegeleda, kuid siis, kui te lõpuks selle ära teete, tunnete sisemist rahulolu ja mõtlete, et miks ma küll seda nii palju edasi lükkasin? Seda sama tunnet kogen ma ka siis, kui oma mõtetega kerge “vestluse” maha pean. Iseendaga suhtlemises ja oma mõtetega vaikuses olemises peitub rahu.
Olen kasvanud ärevushäirega, seega oma hirmude analüüs on minu igapäevaseks kaaslaseks olnud pikka aega. Kui nooremana mingil hetkel tundus see mulle tüütu ja ülimalt aeganõudev, siis nüüd olen aru saanud, et just igapäevane pahna tarbimine ja pidev ringi tõmblemine on see, mis on aeganõudev, ja enda mõtete ja tunnetega tegelemine on ja peakski olema prioriteet, sest mitte miski väline aspekt ei tekita rahutust ja stressi rohkem kui enda mõtted.
Ma ei ütle seda üleolekutundega või vajadusest kedagi õpetada. Jagan seda rohkem enda kogemusest, sest tean, et endale pühendumine ja ausus aitavad. Julgus olla üksi oma mõtetega on vajalik samm õnnelik olemise suunas ja kui sellega ära harjuda, siis ausalt, see on päris mõnus. See tunne, kui suur pundar mõtteid iseennast lahti harutab, pea selgeks lööb, ja saad kasvõi korraks kätte üldpildi oma mõttemaailmast, on üks rahuldustpakkuvaimaid tundeid üldse.
Mis aga takistab inimesi seda tegemast? Hirm – kartus selle suhtes, mida võib leida sügavalt oma südamest ja peast. Kõik need hirmsad mõtted üksindusest, julmusest ja elu brutaalsusest võivad tuua täieliku lootusetuse tunde ja hirmu elamise suhtes. Kuid lihtsustades – need on vaid mõtted. Isegi kui need baseeruvad reaalsetel asjadel, on need vaid mõtted. Tihti ei ole need mõtted isegi reaalse eluga seotud, vaid rohkem ettemuretsemine asjades, mis ei pruugi ja enamasti ei juhtugi kunagi.
Kõige enam piinavad on mõtted iseenda kohta. Kartus olla saamatu, kartus, et sa pole piisavalt hea, ning kõige enam kartus, et need kartused ongi tõde. Need mõtted on häirivad, tekitavad kõhtu imeliku iivelduse ja parem on mõelda millelegi muule. Kuid asjad, millega ei tegeleta, jäävad alles ja ei kao isegi siis, kui need oma pimedatesse mälusoppidesse lükata.
Lahendus peitub alla andmises. Lasta kogu mõtte- ja tundetulval endast üle voolata ja küsida endalt siis ausalt: mis saab, kui need kartused on tõesed? Mis siis muutub? Enamasti on vastuseks: mitte midagi ei muutu. Tasub loomulikult endalt küsida, kust selline hinnang väidetava saamatuse või muu omaduse kohta pärineb, ja pidada meeles, et teiste hinnangud ütlevad tihti rohkem nende endi kui sinu kohta.
Iga hetk, kui tuleb sügavustest lämmatav tunne, vaata sellele otsa ja küsi: kas ma kardan hirmu või on mul päriselt midagi karta? Lähtuvalt vastusest jätka samal teel ja pea meeles tarka ütlust – sul on alati kolm valikut: aktsepteeri, muuda, jäta! Kui aktsepteerida ei saa, siis muuda. Kui muuta ei saa, siis jäta!
Paradoksaalselt on oma lämmatavates tundesügavustes ujumisel mingi meeldiv alatoon. Usun, et see tuleb aususest enda vastu. See tunne ei pruugi olla hea – vastupidi, tihti on see ebameeldiv – kuid vaadates asjadele silma ja nimetades neid õigete nimedega, tekib sees rahu, sest isegi kui tee on raske, on see õige. Seda tunnet ei saa teeselda. See kas on või ei ole. Aususel ei ole halle varjundeid.
Istuda ilusal talvisel päeval diivanil, üksi ja vaikuses, ainult iseendaga, tundmata kuklas paanikat tegevusetuse suhtes, on absoluutselt imeline. See tunne näitab, et oled rahulikult iseenda ja eluga sõber.
