Ostukorv

Tag: muusika

  • Liisi Koikson: 5 Jazzkaare kontserdisoovitust

    Liisi Koikson: 5 Jazzkaare kontserdisoovitust

    Minu sügavust pole keegi mõõtnud veel,

    kaldaid kumeraid varjab roogude tihe loog.

    Taeva peegeldus isemoodi on iga kord,

    talveks külmuda pole osanud veel ma.

    Tuule virvendus vahel rahutuks mind teeb,

    rõõmus kurbus on minu sügavas selges vees.

    Tormi tulemist loodan küll, kuid kardan ka,

    loodan kunagi jõgi alguse must saab.

    Teadjamad tunnevad nende ridade järgi ära Liisi Koiksoni muusikapala “Väike järv” esimese ja teise salmi. Hämmastaval kombel kõlavad need read väga kohasena ka tänasel päeval, mil pimedus ja valgus, rõõm ja melanhoolia peavad sisekaemuslikke diskussioone. Kosuta ennast helidega.

    Jazzmuusik Liisi Koikson jagab viis soovitust selgitustega teemal, keda minna kuulama 17.-26. aprillini toimuvale Jazzkaarele.

    Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu “Kooskõla lahkhelid” (EST)
    17.04. kell 19:30 Vabal Laval
    Sellel aastal täitub Vaiko Eplikul ja Kristjan Randalul 10 aastat “Kooskõla” esmaesitlusest festivalil Jazzkaar. Juba nende kava pealkiri “Kooskõla lahkhelid” on mulle alati meeldinud ja olen kindel, et neil tuleb jälle väga hea kontsert. Tegu on geniaalse kooslusega, kus kohtuvad kaks väga tugevat kodumaist muusikut – multiinstrumentalist ja laulja Vaiko Eplik ning hinnatud pianist Kristjan Randalu. Nende muusikaliste mõttemaailmade kokku saamist on alati väga põnev kuulata. Mäletan, kui nende kontserti esimest korda kuulsin ja sellest ma vist ei saagi kunagi üle.

    Rita Ray (EST)
    17.04. kell 23:59 Fotografiska Tallinn (välja müüdud)
    22.04. kell 19:00 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses 

    Tooksin esile soulitari Rita Ray. Mulle väga meeldib tema tugev tämber ning julge retro visioon. See on väga värskendav, kui kodumaa muusikamaastikule tekib noori ambitsioonikaid naisfiguure, kes kirjutavad ise lugusid ja tahavad oma muusikaga midagi öelda. 

    Los Aurora (Hispaania)
    23.04. kell 18:00 Vabal laval

    See kooslus kõnetab mind just laulja hääle poolest. See oleks nagu kohe-kohe suurest kirest murdumas, justkui laulaks ta kogu aeg viimasel piiril. Tundub nagu sedalaadi muusika on sündinud kusagil tühermaal, kus on palju avarust ja et üldse kuuldav olla,  pead hõikama kaugusesse. Anne Türnpu rääkis kunagi, et mõned eestlaste regilaulud olid samuti teadlikult suunatud metsa poole ja sellest sai omamoodi ruupor. Los Aurora helikeeles saavad kokku seesama ürgsus ja väga kirglik rütmide kombo. Olen kindel, et elavas esituses on see väga mõnus kuulamine.
    https://www.youtube.com/watch?v=UwQHWedwbzE&feature=emb_title

    Cécile McLorin Salvant pianist Sullivan Fortneriga (USA)

    24.04. kell 18:00 Vabal Laval

    Väga kihvt karakter ja kolmekordne Grammy võitja. Tema häälest kõlab päris traditsioonilist jazzlaulu. Pole ka ime – naine on öelnud, et Sarah Vaughan on üks tema eeskujudest. Lisaks mängib Cécile klaverit ja kirjutab ise oma laule, mis on huvitavad sümbioosid muusikali ja jazzi maailmadest ning vägagi keeruliste ülesehitustega. Cécile’it võiks minna kuulama, kuna tema lood pakuvad põnevat emotsioonide paletti, kus seguneb klassikaline jazzvokaal intelligentsete ja teravate sõnumitega.
    https://www.youtube.com/watch?v=NkmGue2WQyg&feature=emb_title

    Naïssam Jalal “Quest of the Invisible” (Prantsusmaa-Süüria)
    25.04. kell 17:30 Fotografiska Tallinn
    Idamaine muusika on mind viimasel ajal hakanud aina rohkem huvitama, seega viimane soovitus on Naïssam Jalal. Idamaade laulukultuur on lihtsalt meist nii erinev. Kui meil on näiteks pooltoon, siis neil on pooltooni vahel veel veerandtoonid, lisaks keerulised melismid, mida esimesel kuulamisel ei oskagi järele teha. Naïssami muusika tundub olevat ka mõnusalt läbi komponeeritud. Nägin mõnda aega tagasi ühte videot, kus ta mängis flööti ja laulis huuliku vahelt samaaegselt, mis oli midagi täiesti uut. Sellest idamaisest tonaalsusest ja kompositsioonidest Sa tõesti kuuled tema lugu ja juuri muusikas, seda kõrbe ning lõpmatut tühjust. Ta justkui nutab oma flöödiga. Usun, et see saab olema väga huvitav kontsert-rännak.

    Tänavu täitub Liisi Koiksonil 15 aastat albumi “Väike järv” välja andmisest. Tähistamaks naise säravat loometeed, annab Liisi Jazzkaare raames 18. aprillil Vabal Laval ja 20. aprillil Pärnu Kontserdimajas kontserdi “Väike järv”. Festivali programmiga tutvu Jazzkaare kodulehel, pileteid saad soetada Piletilevist sõbrahinnaga märtsikuu lõpuni.

    Liisi Koiksoni foto autor: Sadu

  • Oleg Pissarenko: muusika on minu jaoks nagu õhk, selleta pole elu!

    Oleg Pissarenko: muusika on minu jaoks nagu õhk, selleta pole elu!

    Narvast pärit kitarrist ja helilooja Oleg Pissarenko elas 12-aastaselt üle raske peatrauma, oli seitse päeva koomas ja arvatavasti käis teise ilma värava juures ka. Sealt arstide abiga tagasi tulles ja peale pikka taastumist muutus temas miski. Ta nägi seda muutust ka tolle aja fotodelt.

    “Arvan, et mõni aeg pärast seda tekkisid mul esimesed muusikalised ideed. Algul olid need rokklaulud, hiljem Tallinna kolides muutus see džässiks ja edasi arenes stiililiselt juba sinna, kus ma täna olen,” mõtiskleb ta.

    Millist muusikat sulle meeldib luua ja kuidas on see ajas muutunud?

    See on huvitav, et muusikat saan ma luua ainult nii, nagu süda hetkel teha lubab. Seega asi pole vist mitte niivõrd meeldimises, vaid hetkeseisundis, milles viibin. Rokiperioodil lapsepõlves oli see elu suhtes protestiv seisund, hiljem Otsa-kooli ajal targaks ja iseseisvaks saamise seisund ning sellest keeruliste kompositsioonide loomine. Kui 2008. aastal hakkasin viiendat CD-albumit ette valmistama, olin nii palju muutunud, et soovisin kõigest ahistavast ja ebaolulistest elus ja ka muusikas vabaneda. Sealt sündis mõiste Prii Lapse Ilm: maailm, kus inimene elab vabana kui laps, puhas ja täis armastust. See oli juba muusika, mis taotles lapselikku siirust ja puhtust ning soovis saada ühendust kuulajaga otse südame kaudu, aju analüüsivõimet vältides. Täna usun sellesse väga ja nüüd nimetan seda muusikat Armastusemuusikaks, sest usun ja olen ka kogenud, et see muusika avab kuulaja südame ja ühendab selle Kõiksusearmastusega.

    Millist teiste loodud muusikat kõige sagedamini kuulad ja mis emotsioone see tekitab?

    Ma kuulan erinevat muusikat. Naudin Arvo Pärti, Bruno Marsi, Viktor Tsoid, Pat Methenyt ja Michael Jacksonit, aga kuulan ka palju uusi artiste, et avastada midagi uut  ja põnevat.

    Pärdi puhul naudin tema geniaalselt lihtsaid palu, mis mind ennast on armastusemuusika otsinguil inspireerinud.

    Bruno Mars ja Michael Jackson vaimustavad mind oma fantastilise energiaga ja muusikatöötluste filigraanse täpsuse ja maitsekusega. Need mõlemad tekitavad suurt heaolu- ja rõõmutunnet.

    Tsoi loob minu jaoks silla enda juurtega. See on isiksuse terviklikkuse huvides väga oluline.

    Pat Metheny oma kitarrimängu ja kompositsioonide geniaalse tundlikkusega on mind alati puudutanud ja motiveerinud ka ise sarnase tunnetusega muusikat looma.

    Kui suurt rolli on sinu elus mänginud džäss?

    Ma ei imesta, kui mind ka täna sõnaga “džäss” Eestis sageli seostatakse, kuigi ma pole džässmuusik juba üle 10 aasta! Olen selle muusikaga seotud olnud aastast 1996, mil seda Otsa-kooli õppima läksin, kuni selle aasta suveni, mil otsustasin lõpetada Tartu ja Narva džässiklubide töö ja müüa maha ka IDeeJazzi festivali, mida oleme korraldanud juba üheksa aastat järjest. Vahepeal olen džässi ise mänginud, seda õpetanud Elleri-koolis Tartus džässiosakonna juhatajana ja tegin vahepeal isegi džässi raadiosaateid. Seega saab öelda, et džäss on olnud mu elus väga tähtsal kohal ja olen selle eest elule tänulik, sest see on muusikažanritest minu jaoks siiamaani üks lemmikuid: selles on palju vabadust, spontaansust, ettearvamatust ja improvisatsiooni.

    Mis on armastus? Kui tihti sa armastust enda jaoks mõtestad?

    Armastus on kõrgeim energiavorm. Armastus on jumal, see lõi maailma ja selles maailm püsib koos. Armastus on loov ja ülendav energia, seda kogeme inimestena teineteisse armudes ja teineteist armastades, see on jumal meis endis. Kui me elame armastuses, siis süda on avatud ja teeme otsuseid vastavalt südamehäälele ning need ei saa siis olla valed otsused. Armastus annab elule õige suuna ja vabastab hirmust.

    Missuguseid pille oskad mängida? Kas kitarr, mis on sinuga laval, on number üks?

    Kitarri mängin juba ma ligi 30 aastat, seega on see pill minule kindlasti kõige omasem. Mõni aeg tagasi aga avastasin enda jaoks klaveri ja vaimustusin sellest, kui täiuslik pill see on, kui täpseks saan sellega igat lugu lihvida! Klaveri võimalused on kitarriga võrreldes kosmilised! Seega mängin nüüd kontserdil kitarre ja ka elektriklaverit.

    Käesolev aasta on sinu jaoks suurte muutuste aasta. Mida see kaasa toob?

    Esiteks teen lõpparve džässisündmuste korraldamisega, kolin Tartust Tallinna, salvestan uut sooloplaati ja esitlen seda 20. septembril Alexela kontserdimajas. Nüüdseks pühendun muusika kirjutamisele ja esitamisele 100-protsendiliselt. Ei tee enam selles osas allahindlusi.

    Mis teeb sinu hingele pai?

    Lähedased inimesed, sõbrad, kellega saab elu jagada, kelle juttu hea meelega kuulad ja sellest inspireerud ning kellele saad ise vajadusel kurta või nende jaoks midagi motiveerivat, ülestõstvat öelda. Ja kuna olen muusikasse armunud, teeb selles elamine mu hingele pai igal hetkel, kuna muusika on minu jaoks nagu õhk. Selleta lihtsalt pole elu!

    *

    Kes on Oleg Pissarenko?

    Oleg Pissarenko on sündinud 1978. aastal Narvas. Ta on avaldanud kaheksa autorialbumit, esimese 2002. aastal Oleg Pissarenko Quarteti koosseisus. Pissarenko on pälvinud presidendilt V klassi ordeni ja ERR-ilt aasta muusiku tiitli.

    Peale neli aastat kestnud pausi avaldab 19. septembril plaadi „Armastuse muusika” ja esitleb seda kontserdiga päev hiljem Tallinnas Alexela kontserdimajas.

    Uus plaat on tema esimene sooloplaat. Ta salvestas plaadi Eesti Rahva Muuseumis kontserdina, kuid kõik lood on uued ja Pissarenko kirjutatud. Salvestusele publik tulla ei saanud, see toimus väiksele sõpraderingile. Laval on Pissarenko seekord üksi, mängib akustilist kitarri, elektrikitarri elektroonikaga ja elektriklaverit.
    „Salvestasin plaadi kontserdina, et saada plaadile õige energia. See muusika on ju mõeldud ja loodud inimestele. Mulle meeldivad ERM-i maja vaim ja vaib,“ räägib Pissarenko.

    Foto: Rasaa Etten

  • Hedvig Hansoni talvine muusikavalik

    Hedvig Hansoni talvine muusikavalik

    Valisin sulle kuulamiseks muidugi oma kõige lemmikumad muusikud. Ja tõtt-öelda on nad sedavõrd lemmikud, et raske oli valida neilt üht-kaht lugu, sest mulle meeldivad kõik Kurt Ellingu või Melody Gardot’ või Salvador Sobrali laulud, küsimus on tunnetuses! Mu muusikamaitse peaks ühtima nendega, kellele meeldib džäss ja rhythm & blues. Ning sensuaalsus. Lisaks lauljatele on listis ka mõned mu lemmikud instrumentalistid, kes oskavad oma instrumendil otsekui laulda, oma lugu peenelt jutustada. Muusika on truu kaaslane, lohutaja, muusikavalikuga võib reguleerida oma tuju, kruttida tempot või hoopiski rahustada. Kuna tänapäeva inimese elu on kiire ja tihti pole aega endasse vaadata, valisin mõtlikumaid palu, milles ei puudu igatsus selle seletamatu miski järele… Õdusat kuulamist!
    Foto: Kaupo Kikkas

  • Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Heli ja keskkonna lummav kooslus – Kalana Saund 2018

    Käia 3 korda päevas 25-kraadises merevees, vaadata päeval ereda päikese sädelust ja öösel täiskuuteed mereveel, siis järgmisel õhtul verekuud ja kuuvarjutust. Seda kõike ümbritsemas võrratu õhkkond ja saatmas Kalana Saundi huvitavad rütmid ja kõlad.

    Reede hommik vastu laupäeva: erepunane päikesekera on just tõusnud metsapiiri vahelt. Kunstnik Kris Lemsalu telgi (telgi nimi Fliis Lemsalu väärib eraldi äramärkimist!) ees tantsib ennastunustavalt umbes kolmkümmend inimest. Mõned käivad ujumas, mõned istuvad, lihtsalt naudivad elu ja olemist. Õhkkond on vaba ja sundimatu, muusika seinast seina.

    Pühapäev, festivali järelpidu imekaunil Tohvri rannal. Päike paistab ja ambient paitab kõrva. Õige pea tõuseb aga tumesinine pilvemassiiv, kõik liiguvad, algab meeletu torm: vihma sajab diagonaalis, mere ja maa piiri pole enam näha, kadakad on vastu maad.

    Järelpidu jätkub Suurbritanniast pärit Tapes’i live-ambient’iga kohaliku puhkeküla klaasist paviljonis. Ühel pool on põuavälgu moodustatud ämblikuvõrgud, teisel pool helendab loojang. Rahulikud helijoad pärast tormi.

    Ja siis muidugi tume, puiduhõngune paadikuur, kus sai mitme päeva jooksul kuulata eri žanris suurepäraseid etteasteid ning mis toetas iseäranis hästi veidi jõulisema ja sügavama kõlaga sette ja live-esinemisi.

    Harva kõlavad muusika ja keskkond nii sujuvalt kokku kui tänavusel Kalana saundil.

    Järgnevalt peatun mõnedel rohkem meelde ja kõrva jäänud artistidel. Festivali üks oodatumaid artiste, Suurbritanniast pärit Lone’i etteaste oli kindlasti üks festivali kõrghetki. Täiesti ennastunustavalt tantsiv publik, soe ja ilusate harmooniatega pikitud tantsumuusika – kõik see kokku tõi paadikuuri katuse alla plahvatusliku energia ja tänulikud naeratused.

    Lu:k ehk Eestis 90. aastatel alustanud ja muusikamaastikul tugevalt kanda kinnitanud jungle’i-legend mängis veidi enne kuldse loojangutunni saabumist oma tuntumaid ja vähem tuntud lugusid. Lu:ki 90ndatel sündinud “Lovin U” ja “La:v” on kohalikel pidudel viimastel aastatel üha enam kõlanud ja alati mõnusat, helget, sooja energiat tekitavad palad. Kuulda neid lugusid live’is suvesoojuses on aga midagi muud. Kel võimalik, soovitan soojalt Lu:ki live’i külastada.

    Kitchen brothers oli minu jaoks selleaastase festivali suuremaid üllatajaid. Olgugi et ma igapäevaselt dnb’d ja jungle’it ei kuula, oli nende meloodiliselt pehme ja sume helikeel väga nauditav ja kaasahaarav, pehmem ja voolavam nende žanrite tavapärase kõlaga võrreldes. Teisel õhtul esinenud Kitchen Brothers kooseisus Kadajane ja Kuup tõestasid, et lisaks house’i- ja technoartistidele on Eestis ka väga tasemel uue laine jungle-artiste. Suurepärane poolöine ja järjest hoogu kasvatav tantsumuusika.

    Tavapäraselt viiulil ja vokaaliga pärimusmuusikast inspireeritud eksperimentaalmuusikat esitav Maarja Nuut astus mustrist välja ning tegi oma elu esimese avaliku DJ-seti, mängides peamiselt techno-palu. Sedalaadi žanrist ja harjumuspärasest välja astuvaid esinemisi võiks festivalidel-pidudel teha julgeminigi! On ju palju neid muusikuid, kes ise kuulavad väga erinevaid ja sageli omaenda muusikast eemale jäävaid žanre.

    Cubus Larviku ehk Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve eksperimentaalsemad helimaastikud sobisid nagu valatult hämarasse paadikuuri. Vaheldumisi voogav ja jõuline elektroonika pakkus lisaks helilisele lausa ruumilist elamust, mida võimendas hästi valitud valguslahendus. Cubus Larviku muusikas on mahtu ja sisu, see paneb peatuma ja süvenema, sellest ei saa ka festivalisaginas lihtsalt mööda libiseda.

    Rain Tolgi ja Ivar Murdi set oli ajastatud ideaalselt teise päeva lõunasse, mil keha oli veel eelmise öö tantsust raske ja nii võis põhupallidel ambient’i saatel silmad kinni pikutada või pilvi vaadelda.

    Neuronphase’i väga hea set läks aga kellaaja tõttu paraku tühjale saalile. Raul Saaremetsa Burial-i tribuut sobitus hästi õhtuse atmosfääriga ja võimaldas korraks tumedamatesse helimaastikesse sukelduda ning õues intensiivsematest artistidest pausi võtta.

    Club Felicity laupäeva ööl ja hommikul muulilaval demonstreeris eelkõige noori elektroonilise muusika talente, kes alles hakkavad kohalikku skeenet kujundama. Eelnevate aastatega võrreldes pigem live’ide kui DJ-set’ide kasuks tehtud valik lõi olukorra, kus festivalil kõlanud muusika enam mõjule pääses. Live’i puhul läheb energiast enam tähelepanu konkreetse artisti kõlapildile ja isikupärale ning publikki keskendub rohkem kuulamisele kui tantsimisele, vestlemisele või vägijoogi rüüpamisele.

    Festival ei olnud seekord nii kontsentreeritud kui eelmistel kordadel. Muidugi oli ka rohkem lavasid ja artiste, kuid publiku mõttes hajus olukord ja energia veidi laiali, seda eriti hommikupoole, kui paljud magasid. Boonuseks oli aga see, et nii sai igal hetkel suurema rahvasumma seest vaiksemale poolsaarele jalutada ja seal kahe telgi vahel valides muusika kuulamise ja tantsimise vahepeal põhupallidel vedeleda või valgustatud vanal laevakerel turnida.

    Hea ongi tõdeda, et kõigi kolme toimunud Kalana Saundi valguses jätavad korraldajad endiselt muusikale ja publikule piisavalt ruumi. Pean silmas nii füüsilist kui vaimset: lavad on teineteisest piisavalt kaugel, et jalutuskäigu jooksul ühelt žanrilt teisele ümber lülituda, päevasel ajal on aega, et end ujudes või ümbrust uudistades laadida, pelgamata, et midagi olulist kuulmata jääb ning festivaliala ei ole puupüsti inimesi täis. On ruumi, et hingata, niisama oleskleda ja muusikat nautida.

    Tänuväärt on festivali püüe vähendada prügi hulka, kasutades panditopside süsteemi ning prügi sorteerimist, seda eriti arvestades järjest süvenevat kliima- ja ökokriisi. Loodan, et see näitab eeskuju ka teistele suurüritustele.

    Kalana Saund tundub olevat pigem teadlikuma publiku pärusmaa: inimesed, kes sinna jõuavad on avatud meelega, valmis laskma end üllatada ka artistidel, kellest midagi kuulnud pole. Ning muusikamaitse võngub seal intellektuaalse elektroonilise-eksperimentaalse-house’i-techno vahepeal. Atmosfäär on meeldiv, inimesed sõbralikud ja üksteist austavad, samas valmis iga kell varahommikul jalad valusaks tantsima.

    Kalana Saund on endiselt kodumaa hubasemaid ja inimsõbralikumaid festivale. Ole sa ükskõik millise välimuse, orientatsiooni ja ensemääratlusega – kõik mahuvad ära, kõik on võrdsed ja iga elektroonilise muusika žanri austaja leiab oma.

    Elu on elamiseks ja nautimiseks.

    Jällekuulmiseni järgmisel suvel seal kusagil Läänemere külje all.

  • Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Loovus avaldub minu elus värviküllaste mandalate joonistamises, aknale kristallkuuli riputamises, õuemurult leitud sule korjamises, oma armastusega loodud peenra rohimises, lillede vaasi seadmises, hommikupudru sisse pähklite ja puuviljade lisamises, enesetunnet järgides tantsides, oma häälega mänglemises ja pillikeeltel improviseerimises ja paljus, paljus muus, kui luban endal lihtsalt lahti lasta, olla kohal, usaldada sisetunnet ja tajuda, et kõik on muutumises ja miski ei pea olema selline, nagu see on olnud või näib, kui ma nii ei soovi. Ja mida on mulle kinkinud kiindumus ülemhelidesse?

    Minu jaoks käivad tihedalt kokku sõnade tähendused, loodus, loovus, loomus, loomulikkus, looja. Tundub loomulik, et meie loomuses on olla loov ja olles ühenduses loodusega ja läbi selle oma loomusega on loomine loomulik ja harmooniline.

    Minu elu hakkas tugevalt muutuma hetkest, kui inspireerusin ülemhelilaulust. Kuulsin seda elavas esituses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppides, ühe lätlasest külalisõppejõu töötoas, kus ta mängis kannelt ja laulis samal ajal ülemhelilaulu. Sel hetkel tundsin, et soovin ka nii laulda.

    Olin ka varem kuulnud Tõva kurgulauljaid ja see tundus nii keeruline, kättesaamatu ja lisaks võõras kultuur. Samas kui see läti mees sedasi hinge puudutavalt laulis, tundsin, et miks ma endale seda keelan, kui ma südamest soovin. Ja see oli hetk, mil algas minu hääle avanemine sellele, mida mulle tõeliselt meeldib teha. Ülemhelide avastamisega kaasnes palju katsetusi häälega, mis tõi lisaks palju teisi hääletehnikaid ja hääle helispekter avardus tohutult. Lubasin oma häälel teha mida iganes: lollitada, imiteerida, olla ilus ja olla ka meelega kole.

    Hääle avanemisega ja lubades endale seda vabadust,  muutusin kogu olemuselt avatumaks, enesekinlamaks ja elurõõmsamaks. Läbi tunde ja hääleimprovisatsioonide olen ühenduse saanud oma sisemise jõu ja väega. Olen lubanud endal soovida ja küsida samuti, kuidas tervendada ennast ja teisi hääle ja pillihelidega. Ja kui julgeda küsida, siis tuleb ka vastus. Kogen elu tihti läbi südame, kuna luban endal olla ja teha seda, mida mulle tõeliselt meeldib. Olla pidevalt ühenduses südamega veel ei õnnestu, sest meeletasand on endiselt üsna tugev, kimbutab ka palju ebavajalikke mõtteid ja tuleb ette situatsioone, mis panevad endasse kapselduma, kuid tunnen, et selleks ma siin olengi, et seda kõike kogeda ja sellest õppida.

    Olen lubanud endal olla mina ise ja läbi oma hääle välja häälida selle, mis minu loovas loomuses ning elu on hakanud juhatama minuni võimalusi, mida olen kunagi südamest soovinud, manifesteerinud, samas lahti lasknud, lihtsalt valides käia seda teed, mis mind inspireerib, vaimu vaimustab ja südant sütitab. Väljakutse on olnud ka kõigest vanast ja harjumuspärasest lahti lasta ja usaldada ja vastu võtta see soovitud uus. Oma sisemises tunnetuses mitte kaheldes ja usaldades on lahustunud ka hirmud võtta vastu muutusi ja nendega seotud väljakutseid.

    Jõudes lähemale iseendale läbi oma hääle sai minu ellu tulla minu elukaaslane, keda olin vaimusilmas soovinud. Kohtusime minu juhitud hääleimprovisatsiooni õpitoas, kuhu tulemiseks ta sai inspiratsiooni YouTube’ist kuuldud minu laulust.

    Minu teele on tulnud mitmeid imelisi muusikuid, keda olen kaudselt manifesteerinud, läbi selle, millist energeetikat need inimesed võiks muusiksse enda laulu või pillihelidega tuua ja nad on leidnud mind, kuna olen läbi laulu end nähtavaks teinud.

    Mul on väga loov ja mõnus koostöö vene muusik Denis Kucheroviga, kes avastas mu ühest kontsertsalvestusest, laulmas regilaulu ja improviseerimas ning kirjutas koostööpakkumise Facebooki. Denis mängib suurepäraselt india klassikalisi tablasid, palju muid perkussioone ja trumme. Inimesena on ta väga hooliv, lõbus, vaba olemisega ja koos lollitades võime naerda pisarateni. Lisaks võiks teda iseloomustada kui kvantosakest, kes ei püsi iial paigal. Temas on palju tuld, ta rändab maailmas väga palju ringi ning kohtub erinevate muusikute ja kuulajaskonnaga.

    Tema ettepanekul tutvusin Tõva kurgulaulja ja muusikuga Radik Tyulyushiga, keda olin varem aukartust tundes imetlenud Tõva ansambli Huun-Huur-Tu kontserditel Eestis ja videoklippidest YouTube’is. Mäletan, et kunagi soovisin kohtumist päris traditsioonise kurgulauljaga, kuid ei täpsustanud, mil viisil. See, et me nüüd üheskoos laval üles astume, on justkui elu kingitus, mida ei osanud soovidagi.

    Triinu, Denisi ja Radiku eriliste meditatiivsete kontsertide infot leiab SIIT.

    foto: Triin Maasik

  • Muljeid festivalilt Into the Valley

    Muljeid festivalilt Into the Valley

    Kolmandat korda ning esimest korda Eestis toimunud Music Goes Further brändi korraldatud festival Into the Valley võib kahtlusteta liigitada sellesuvise elektroonilise muusika suursündmuseks. Kui kahel eelmisel aastal toimus festival looduskaunis ja erilises Rootsi maakohas Dalhallas, laiendati sel aastal festivali kontseptsiooni ning lisaks Eestisse toodud festivalile Into the Valley toimub augustis Stockholmis festival Into the Factory ning jaanuaris Kaplinnas festival Into the Castle.

    Festivali teevad atmosfäär, esinejad ja inimesed ning selles osas pälvib 29. juunist 2. juulini toimunud festival kiidusõnu. Kogu sündmust iseloomustas avatus, sõbralikkus, sundimatus ja kompromissitus – kõik said olla nemad ise, tunda end vabalt ja nautida kvaliteetset techno– ja house-muusikat. Neli päeva väldanud festivalil kadus ajataju osalt ühtlaselt halli taeva ja peidus päikese tõttu, teisalt aga tänu öid läbi väldanud programmile, tänu millele oli võimalik näiteks järjest järgmise päeva lõunaaega kulgeda. Festival lõi justkui omaette mikrokosmose, kus ruum ja aeg hägustusid ja valitsesid muusika ja täielik vabadus. Inimestel on vaja paiku ja ruume, kus end argirutiinist välja lülitada, kus kogeda midagi erilist ja saada kõrgendatud meeleolus ennast tühjaks tantsida.

    Festivalil võis kuulda eelkõige techno’t, sekka ka house’i, DJ-pultide tagant leidis rahvusvahelise kaliibriga nimesid ja legende. Muuhulgas astusid üles house’i legend Kerri Chandler, üheks maailma paremaks DJ-ks kuulutatud Dixon, techno suurkuju Jeff Mills, Ricardo Vilalobos, Ben Ufo, Axel Boman, Black Madonna ja Nina Kraviz. Festival pakkus elamust ka nõudliku ja kogenuma maitseeelistusega kuulajale. Esinejate nimekirja iseloomustab juba mitmendat aastat järjest võrdõiguslikkuse printsiip: nimelt leiab plaadimängijate tagant umbes sama palju naisi kui mehi, mis tõstab õigusega esile naisDJ-sid. Samuti pakutakse võimalust mängida ka kohalikele DJ-dele: Eesti nimedest astusid üles Kask, Nikolajev, Ellen Vene ja Artur Lääts. Plusspunktid lähevad kõrgekvaliteedilistele helisüsteemidele, tänu millele sai korralikku heli nautida kogu lavaalade raadiuses.

    Festivalilt jäävad meelde ka värvikad inimesed, kellest nii mõnigi oli korralikult rõhku pannud ka välimusele – näiteks võis iga päev märgata rahvasummas liikumas kaunis tumesinises kimonos meest – või end käepäraste vahenditega kaunistanud.

    Võrreldes eelmisel suvel Rootsis toimunud festivaliga varjutasid seekordset sündmust mõned organisatoorsed viperused ja parasvöötmele omane kehv suusailm. Ometi on festivalimeeleolus võimalik kõigest mööda vaadata ja inimesed leidsid endas jõudu, et vihma trotsida ja jopedes-kummikutes hommikutundideni ennastunustavalt tantsida. Into the Valley laadsed üritused liidavad võõrad mõneks päevaks justkui ühtseks kogukonnaks ja pereks, keda sisemine sund DJ-puldi ette liikuma ning festivalialale ja telklasse elu nautima kutsub. Nii võibki juhtuda, et leiad end varahommikul suure seltskonna võõraste inimestega ringis tantsimas, kuhu järjest liitub uusi nägusid ja kõik võtab aafrika tantsu laadse ritualistliku mõõtme. Suvalistele võõrastele pillatud komplimendid ja naeratused, ehedad-elusad hetked, päikesetõusu ajal silmad kinni DJ-setti nautivad tantsivad kehad, soojad vestlused võõrastega ning emotsioon millegi suure ja ühise jagamisest on märksõnad, mis iseloomustavad festivali õhkkonda ja olustikku.

    Festivalikogemuse võimendamisele aitas kindlasti kaasa asukoht ning Rummu vangla ja karjääri postsovjetlik lagunemise esteetika, niisamuti kui kogu ümbruskonna tööstuslikkus, mis kõlas ideaalselt kokku süngema ja jõulise technoga. Karjäärijärvest tõusvatele varemetele ja ümbritsevatele põõsastele projitseeritud valguslahendused ühes festivalil juba traditsiooniks saanud kunstiteostega lisasid muidu helilisele kogemusele rõhunud üritusele ka visuaalsed muljed ja aitasid kaasa heale atmosfääriloomele. Märkimist väärivad ka mäe- ja rannalava, millest üks mõjus oma arhitektuurse vormiga otse tuhamäe jalamil ning teine viis DJ otse karjääriveele mängima.

    Rummu olustik pakub elektroonilisele muusikale suurepärast ja täiesti kordumatu iseloomuga tausta, mille puhul jääb vaid loota, et mõni kohalik festivalikorraldaja sellest järgmistel suvedel kinni hakkab ja kas või midagi väiksemastaabilist korraldab. Potentsiaali selleks jagub kuhjaga, eriti kui arvestada esimese ja ainsa ilusa suvise ilmaga festivalipäeva paljajalu tantsimist päikese käes vaipadel ja võimalust end vahepeal vette kasta. Meie kohalik techno– ja house’imaastik, mis siinkandis küll veel underground kultuurinähtuse alla liigitub,  on viimaste aastatega jõudsalt arenenud. Rõõm oli näha Into the Valley pultide taga mängimas ka kohalikke DJ-sid, kes oma oskustelt välismaa nimedele alla ei jää. Samuti panustasid festivali korraldusse sel aastal ka eestlased. 

    Into the Valley laadsed üritused on küll järgmist nädalat arvestades energiakulukad (unetundide vähesus, läbitantsitud tallad, väsinud kõrvad), aga tegelikult laevad patareid hoopis täis, et energia elaks ja tuksuks rinna sees ka sügisel ja talvel.

    Fotod: Merili Reck