Tag: teadlik lapsevanem

  • Värske lapsevanema lugemisvara: 6 olulisemat raamatut

    Värske lapsevanema lugemisvara: 6 olulisemat raamatut

    Olles esmakordselt kohtunud oma vaimustava lapsukesega, haarab meid määratu armastuse tunne. Vannume endile, et kindlasti püüame püsida oma väljakutse kõrgusel – olla ideaalseks teejuhiks väikesele inimesele. Hakkame ennast nägema erinevas valguses ja mõned asjad, mis enne tundusid okei, paistavad järsku mittesobilikud. Olgu see oma tunnetega toimetulek, sõnakasutus, suhtumised ja hinnangud, suhted või harjumused. Kõik mida laste juuresolekul ütleme, teeme või tunneme, imendub lastesse. Kuidas garanteerida, et see oleks ainult parim, mida edasi anname?

    Teiste teadlike lapsevanematega suhtlemine ja toetavate raamatute lugemine aitab siin minu meelest väga palju. Need on minu lugemissoovitused värsketele lapsevanematele.

    1. “Kooskasvamine”

    Laste arengust 0-16 aastat, üheksa lapse ema kirjutatud mahukas, aga lõbusatooniline raamat. See on mulle igakordse vanuseetapi ees nagu väike humoorikas, aga praktiline juhend, mis järgmisena saama hakkab. Liikuma hakanud imikuga aitas see raamat mul mõista, et lapsed vajavad piire ja uudistamise võimalust ühtaegu, kui nad käpuli maailma avastavad. Ka minu sisetunne ütles, et peaksin lubama lapsel võimalikult palju uudistada, hoides ta eemale ohtlikest kohtadest ja esemetest ja see raamat toetas sellist mõtlemist ning seepärast oli mulle toeks nendel hetkedel, kui jälgisin väikese ilmakodaniku avastusretki ilma kogu aeg “ei” hõikamata. Ka praegu, kui mu laps on kuueaastane, leian sellest raamatust tuge. Tean, et see on transformatsiooniaeg – piimahambad vahetuvad jäävhammaste vastu, minu roll emana teiseneb, laps sirgub lasteaialapsest koolilapseks. 

    2. “Nutt ja jonnihood”

    Mind aitas see raamat väga palju mõista, mis nuttes lapse sees toimub ja kuidas ise käituda. Kuigi mu laps nuttis palju, sain kohe aru, et hurjutamine ja kussutamine ei ole just see, mida väikene inimene sellistel hetkedel vajab. Seega asusin uurima ja sain väga kasulikke nippe ja suhtumise soovitusi. Hoidsin seda raamatut heade soovituste pärast nagu kulda umbes lapse nelja-aastaseks saamiseni. 

    3. “Nututa uni”

    Nututa elu, nii nagu (eriti) nututa uni on mulle väga oluline olnud. Lugesin läbi kolm raamatut unest, kui laps oli umbes kuuenädalane ja oli selgunud, et ta ei oska ise magama jääda ja ei tema ega mina ei tunne ära, millal ta on üleväsinud. See aga viis nutuni, mis polnud kerge vaibuma. Sellest üle saanud (panin paika reegli, et kolmanda haigutuse toimumise hetkel peab laps olema voodis või vankris!), tuli ta siiski ka kuidagi magama võluda. See raamat aitas mind – kuidas tekitada uinumise hetkel assotsiatsioone, mis hiljem aitavad teda uinutada igas olukorras (nt lapsele uinumise hetkel mingit heli teha, nt ššš sosistada – siis edaspidi, kui ta kuuleb ššš, uinub ta kergesti). Tundus loogiline brain-hack ja võtsin kasutusele. Edukalt. Kasutasin seda tehnikat umbes viieaastaseni, siis võtsime uinumisel abiks lavendli eeterliku õli ja nüüd piisab kui paar rida ümisen – sama laulu, mis beebist saadik.

    4. “Minu mõistus on otsas”

    See oli lihtne humoorikas koomiks ja ometi väga kaasaegne-psühholoogiline lugemine, tuues tavaliselt välja käitumise, mida meie vanemad meid “kasvatades” kasutasid ja kuidas siis tänapäeval teha soovitakse (koos selgitusega, mida laps esimese variandi puhul kogeb ja tunneb) ja sobib ka meestele, kuigi pealt roosakas 🙂 Sobis meie peres umbes vanuses poolteist kuni neli aastat. Saab lugeda ka siis, kui aega üldse pole – nt kolm pilti-stseeni-olukorda korraga. Võtab vaid minutikese aega ja samas ülejäänud aeg ongi enesejälgimise ja käitumise muutmise ja lapse jälgimise praktika. 

    5. “Ei ütlemise kunst”

    Vahel pean ma siiani endale meenutama, et ei ütlemise kunst on siiski sama oluline kui jaa ütlemise kunst. Seda saab teha nii pehmelt, aga kindlalt, et väikene inimene ei kohkuks ilmaaegu. Ja vajadusel saab seda öelda ka nii, et see peatab hetkeks kõik tegevused, mis vaja ohu tõttu peatada. Ei ütlemise kunst kehtib ka täiskasvanutega suheldes. Ka kõik teised Jesper Juuli raamatud on vaimustavad – otsi lihtsalt oma teema, mis kõnetab. Märkasin näiteks, et Jesperi teismeliste kohta kirjutatud raamat on juba läbi müüdud – kindlasti väärt kraam.

    6. “Kõhule pai”

    See on minu viie aasta jooksul kirjutatud raamat rasedusest kuni paari elukuuni ja katab ära teadliku raseduse teemad toitumisest, riietusest, harjutustest kuni teadliku sünnituseks valmistumiseni. Samuti mõned inspireerivad sünnituslood ja sellest, mis tegelikult pärast toimuma hakkab. Raamatus on läbivalt minu päevikuväljavõtteid nii helgetest kui ka raskematest päevadest. Ja kirjutan ka ema keha ja hinge vajadustest pärast lapse sündi ning lapse esimestest elunädalatest – ja üldse mitte ainult roosamannavahuses meeleolus, mida ise algselt ette kujutanud olin, vaid ka päris realistlikult, et värskel emal ei tuleks lugedes tunne, et ta on ainus, kellel on metsik väsimus ja tohutu virvarr. Sest see ongi selline aeg, mis emotsionaalselt väga tundlik, võimas, ülev, õnnis ja samas ka paljut, mis selle vastand. Tagantjärele vaates väga põnev kogemus 🙂

    Noh, ja eks neid raamatuid ole veel ja veel, aga need olid minu peamised abilised, mis muutsid kurssi!

  • 5 Montessori nõuannet lastega tegelemisel

    5 Montessori nõuannet lastega tegelemisel

    Kuidas suunata oma väikest last nii, et temast kasvaks iseseisev ja vastutustundlik inimene? Algatus- ja õppimisvõimeline, huvitatud ja enesekindel…

    Paar nädalat tagasi käis Tallinnas Montessori viisi väikelaste (vanusegrupp 0-3a) kasvatusest rääkimas Austraalia-Hollandi Montessori õpetaja ja kahe lapse ema Simone Davies. Käisin kuulamas, leidsin inspiratsiooni ja sain mitmeid häid nippe, mida kohe ellu rakendasin. Toon siin ära Simone Davies’e viis peamist lähtepunkti lastega tegelemisel. 

    1. Jälgi last

    Maria Montessori kasvatusfilosoofia aluseks oli laste jälgimine. Ta lihtsalt vaatles, kuidas ja millega lapsed tegelevad, kui neid mitte segada. Ta jõudis järeldusele, et lapsed suudavad väga hästi ise oma tegevusi ja õppimist juhtida – kui neile selleks vaid võimalus anda.

    Jälgi, mille vastu su laps just parasjagu huvi tunneb, ning mine sellega kaasa. Meil juhtub tihtipeale nii, et laps küsib, mis täht see või teine on, kui mul oli hoopis teine mõte peas… suunamuutus võib olla keeruline, aga päris tore on avastada, et oled veetnud lapsega paarkümmend minutit tähti uurides ja kirjutades.

    Iga laps on erinev: mõni võib tundide ja päevade kaupa eelistada üht tegevust ja kui see selge, liikuda edasi järgmise juurde; teine eelistab vaheldust ning liigub ühe tegevuse juurest teise juurde ja jälle tagasi.

    Mu kahe-kolmeaastasel lapsel oli periood, kus talle meeldis panna kokku puslesid. Algul oli tal neid üks, järgemööda sai ta neid juurde, eri aegadel olid tal oma lemmikud, mida võis kokku panna järjest mitu ja mitu korda. Siis ühtäkki kadus tal huvi puslede vastu ära ja ta võis pikalt mängida hoopis legoklotsidega. Praegu huvitab teda väga soolatainast voolimine. Muidugi eri mängud päeva jooksul vahelduvad, ent näen, et periooditi on mõni asi rohkem fookuses.

    Lapsest lähtumine tähendab sageli ka tempo aeglustamist.

    Jalutuskäikudel võiks olla aega uudistada ja peatuda, toiduvalmistamisel aega lasta lapsel aidatata või hommikul aega oodata, kuni laps ise end riidesse jõuab panna ja mitte sekkuda, kui pole vaja.

    2. Ole lapsele teejuhiks

    Vanema roll on luua lapsele keskkond, kus ta saab turvaliselt õppida ja areneda, seda nii vaimses plaanis kui ka füüsiliselt. Vanematena on meie ülesanne luua tasakaal vabaduse ja piiride vahel. Igas kodus on omad põhireeglid, hea on need ka üles kirjutada ja samas mitte liigselt detailidesse minna (näiteks: me oleme üksteise vastu lahked; me sööme laua ääres).

    Et lastega oleks koos mõnus tegutseda, tuleb vanematel mitu sammu ette mõelda ja valmistuda. Mõned mu lemmiknäited Simone loengust:

    • valmistu – võta lapsele kaasa tervislikke näkse, raamatuid, mänguasju, kui on teada pikemat ooteaega, nt arsti juures, kohvikus, reisil;
    • 10 sekundi reegel – anna lapsele aega su palveid seedida, loe mõttes kümneni, enne kui uuesti ütled, ja enamasti on laps jõudnud selle aja jooksul hakata saapaid jalga panema, mänguasju ära korjama, söögilauda tulema vms;
    • nimekirjad – kirjuta paberile, mida on vaja teha enne magamaminekut, õue minekuks jne, nii on lihtsam koos lapsega järge pidada, ilma et see kõlaks tänitamisena;
    • ühe sõnaga – alati pole vaja pikki lauseid, vaid piisab ühest meeldetuletavast sõnast, kui lapsel on meel uitama läinud: „Puder”, „Saapad” (see kõlab palju leebemalt kui juba kolmandat korda ütlemine „Palun pane saapad jalga”).

    Lapsele sobiva füüsilise keskkonna loomist nimetan ma naljatlemisi Montessori sisekujunduseks ja see oli esmane, mis mind selle õpetuse juures haaras. Lihtne ja lapsele käepärane sisustus, madalad riiulid, kust laps saab ise vajalikud asjad kätte, süsteemsus, nii et ühe tegevuse asjad on üheskoos kandikul vms. Võib-olla ei sobi see igaühele, aga minimalistlikkus (ühes hubasusega) on mulle väga südamelähedane, kuigi tuleb tunnistada, et ühes elumuutuste ja laste tuleku ja kasvamisega on korrapära mu kodus pigem kahjustada saanud ning sageli on tunne, et ei jõua pidevate muutustega sammu pidada – Simone koolitus andis indu oma kodu uuesti lapse pilguga üle vaadata!

    3. Kaasa laps igapäevatoimetustesse

    Iga lapsevanem teab, et lastele meeldib teha just seda, millega parasjagu tegeleb keegi teine. Kasuta seda ära ja kaasa last oma igapäevategevustesse! Juba paari-kolmeaastane laps lööb rõõmuga oma munapudru jaoks mune katki, aitab segada tainast ja võitab leivavormi, lõikab smuuti jaoks banaane tükkideks, pühib väikese harja ja kühvliga põrandalt puru, kastab taimi ja pühib neilt tolmu, annab kassile-koerale süüa… tegevuste nimekiri on lõputu. Lastele meeldib pihustipudelist vett pritsida ja aknaid pesta, pesulõksudega väiksemaid asju kuivama riputada… Aga lase neil ka enda eest ise hoolitseda: nina pühkida, käsi pesta, juukseid kammida, hambaid pesta (ise harja pärast ikka üle), riidesse panna…

    Algul tekitab see muidugi suurema segaduse ja ajakulu, aga kui südantsoojendav on ühel päeval näha, et su kolmeaastane võtab ise lapi ja kuivatab ära lauale läinud vee! (No pisut abi on seejärel ikka vaja.)  

    4. Kas laps saab ise hakkama?

    Lapsevanemana on vahel tohutult raske lihtsalt pealt vaadata ja mitte kaasa aidata! Lisaks saab ju ise kiiremini ja puhtamalt ja paremini… Eks see ole meie treening samavõrd kui lapse oma: anname endast parima, et laps saaks ise hakkama – ja laseme tal siis seda teha. Siin on suur töö ettevalmistusel, et vaadata oma ümbrust lapse pilguga: kuidas saaks kodus teha ümberkorraldusi selleks, et laps võimalikult paljuga ise hakkama saaks.

    Laps saab tasuks rõõmu enda saavutustest. Eneseusu. Iseseisvumise.

    Simone näidatud jopetrikk (vt nt siit), mille abil ka väike laps ise endale jaki selga saab, sai mu kolmeaastase (ja minu) vaimustunud heakskiidu. Kui seda lapsele näitasin ja ta ise endale jope selga sai – oh seda rõõmu ja kilkamist! Ja kui palju toredamaks me riidessepanekud on pärast seda muutunud! (Kahju ainult, et kombinesioonide selgapaneku nippi veel ei tea.)

    5. Suhtu austusega

    Montessori kasvatusviisi alustala on austus lapse vastu. Me suhtleme austusega, nii nagu meile meeldiks, et meiega suheldaks. Me võtame last sellena, kes ta on, me ei proovi teda muuta või painutada oma tahte järgi.

    Pea kõik, mida me oma lapsele edasi anda saame, toimub eeskuju järgi. See seab suure vastutuse, ent annab võimaluse ka enda käitumisviisid üle vaadata. Me võime püüda lapsele õpetada lahkust ja heatahtlikkust, aga kui samas räägime kodus naabreid taga, õpib ta ka sellest.

    Märkasin millalgi enesele häirivalt, et mu laps ei kasuta midagi küsides sõna „palun”. Ikka anna ja too ja vii. See oli ebameeldiv. Vaatasin ennast ja tuli tunnistada, et ka me kaasaga räägime samamoodi, ehk küll vaid lahkema tooniga. Ja on suur töö endas juurutada väärtusi, mida lapses näha tahan!

    Mulle meeldib, et Montessori õpetuse järgi ei sunni me last viisakusele ega ka näiteks vabandust paluma, kui ta midagi „valesti” tegi. Laps aga õpib meilt endalt ja loodetavasti kord, kui vabandused tulevad, tulevad need ka siiralt ja südamest.

    Foto lapsest: Jaanika Müürsepp

  • 10 asja, mida teha oma laste jaoks

    10 asja, mida teha oma laste jaoks

    Sügis on aeg, mil peredes keerleb paljugi laste ümber – mida süüa, mida selga, kes viib, kes toob, kuhu huviringi, millisesse trenni, kuidas lapsed omavahel läbi saavad, kas kõik on õpitud… Mis on need kümme kõige olulisemat asja, mida oma laste jaoks teha?

    1. Armasta neid
    2. Toeta nende enesehinnangut
    3. Kuula neid
    4. Esita väljakutseid
    5. Oota austust
    6. Sea neile piirid
    7. Tee kõiksusetunnetus osaks nende maailmavaatest
    8. Arenda nende õppimisoskust
    9. Aita neil olla kogukonnameelne
    10. Lase neist lahti

    Soovitused Yogi Bhajani raamatust „The Game of Love“

    Foto: Kristiina Männik-Kivi

  • Mida meil lastelt õppida on?

    Mida meil lastelt õppida on?

    Võrdlemisi värskete lapsevanematena oleme arutanud mehega, et vaatamata sellele, et enda vajadused mõneks ajaks tagaplaanile on jäänud ning väisimus ka endast aegajalt ikka märku annab, siis tegelikkuses on meil avanenud imeliselt kordumatu võimalus avastada maailma uuesti koos lapsega. Näha seda, mida pole enam osanud vaadata, tunda rõõmu selle üle, kui palju uut ja huvitavat on maailmal pakkuda, kogeda justkui uuesti sündimise võlu… Ehk siis elu ei ole enam nii iseenesestmõistetav nagu varem. Igas päevas on kõike rohkem. Iga uus saavutus tundub eriline ja kordumatu. Elul oleks justkui värv, pilt, heli ja maitse keeratud täisvõimuse peale ning sellega kaasnevad kogemused on enneolematud.

    Eriti imetlusväärseks pean ma laste emotsioonide siirust ja ehedust. Annab otsida ausamat kaaslast kui väike laps. Annab otsida geniaalsemat kaaslast kui väike laps. Annab otsida nutikamat kaaslast kui väike laps. Nad lihtsalt on, lihtsalt avastavad, õpivad, kogevad ja elavad. Neil ei ole ettekujutlusi endast ega välismaailmast, kõik on nii nagu on ja see ongi nähtavasti põhjus, miks iga päev naeratusega ärgata. Nende jaoks ei ole oluline midagi saavutada, sest kõike, mida nad teevad, teevad nad nii püüdlikult ja hästi kui oskavad ning sellest peaks elus ju piisama. Nad ei jookse seitsme tuule poole korraga, vaid on hetkes, päriselt ka kohal. Nende mure ja rõõm on alati täielikud ja siirad, ükskõik milliseid hinnanguid me ka ei püüaks sellele anda.

    Lapsed õpetavad meile tohutult palju nii iseenda kui välismaailma kohta, kui oskame ja tahame seda märgata. Muuhulgas õpetavad nad meile kannatlikust, tähelepanelikkust, sõnade olulisust, lubaduste väärtust, hetkede nautimist, naeruga ärkamist, südamest nutmist, läheduse tähtsust, huumorimeelt, küsimuste esitamist, vastustes kahtlemist ning seda, kui võimekad ja andekad me igaüks oleme, sest oleme kasvanud just sellisteks nagu oleme.

    Ma soovin, et me mitte ainult ei õpetaks ja suunaks lapsi, vaid oskaksime näha ka seda, mida neil on meile õpetada ja anda ning et me ei suruks neid kastidesse, vaid lubaks neil ise kujundada enese ümber kasvõi elulille keerukusega maailmaruumi. Soovin, et suhtuksime neisse aupaklikult, lugupidavalt, helluse, tähelepanu ja armastusega. Ka kõigesse sellesse, mis võib meie täiskasvanu meele kohaselt olla tüütu, arusaamatu või lausa jabur.

    Ma soovin, et lisaks meid ümbritsevatele lastele, oskaksime näha ja hinnata ka last iseendas, seda vaikset häält, mis ajatolmu kihtide alt hüüab: “Ma olen siin, olen olemas, palun pane mind tähele, mul on nii palju öelda…”

    Tekst: Annamaria Venski

    Täname: www.hingepesa.ee