Tag: unistused

  • Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Uusaastalubadus on nagu iga teine lubadus – see läheb vett vedama, kui sul pole piisavalt motivatsiooni. Aga kuidas motti üleval hoida, nii et see ei kaokski?

    See on väga lihtne – mida väiksema, jõukohasema, lihtsama eesmärgi endale sead, mida enam suudad selle oma rutiinide loomulikuks osaks teha ning seejuures end millegi sobilikuga tunnustada, seda tõenäolisemalt jätkub nii motti kui ka saab see uus harjumus juurutatud.

    See aga viib sind sinu suurema eesmärgini.

    Olla tervem.

    Jõuda armastatud töö või isegi finantssõtumatuseni.

    Reisida, armastada, hoida oma lähedasi.

    Hoida meelerahu enda sees.

    Alustada oma ettevõtlusega.

    Luua oma kodu.

    Jah, eesmärkide beebisammudeks lahti harutamine ei tähenda, et (kaugemad) eesmärgid peavadki olema väikesed. Vastupidi!

    Lihtsalt teekond iga mäe tippu algab esimesest sammust.

    Ja sellest, MIKS sa seda teed.

    Kui sul pole selge, miks, siis ei jaksa sa ka sellesse tippu sammuda.

    Lihtne.

    Samamoodi nagu mäkketõusu, peaksid sa oma suured visioonid peenestama võimalikult pisikesteks sammudeks. 

    “Nüüd hakkan tervislikult elama!” on liiga üldine ja mittemidagiütlev. Isegi kui sul on see MIKS selle taga olemas.

    Kui sa aga mõtled, et kord nädalas vahetad ühe liha sisaldava toidukorra taimse vastu, on see juba täitsa konkreetne ja viib naaatukenegi sinu eesmärgi poole.

    Kui sa mõtled, et teed hommikul pool tundi harjutusi või mediteerin tunnike, siis see pole kahjuks üldiselt eriti reaalne pärast esimest kolme nädalat – kui mesinädalad uue harjumusega on möödas. Aga kolm korda iga tiibeti harjutust viiest, kokku umbes kaks minutit – võiks ju juba mõelda? Või kasvõi kolm ettepainutust? Minut meditatsiooni? Täitsa tehtav ju!?

    Jah, kaks minutit harjutusi ja üks taimne toidukord pole veel kõik, mis vaja tervislikeks eluviisideks, aga algus on tehtud ja nii on ka reaalne hakata mõtlema järgmise murrangu peale – näiteks kolm taimset toidukorda ja viis kordust igast tiibeti harjutusest?

    Mida sa teeksid, kui peaksid kedagi veenma tegema midagi uut, juurutama ühe uue harjumuse, motiveerima teda teisiti käituma? Ilmselt peaksid teda veenma näidates, kui kasulik ja kui lihtne see on. Siis on variant, et sellel kellelgi tekib sisemine motivatsioon, see MIKS ja huvi ja valmisolek proovida. Isegi kui see “keegi” on su enda aju. Okei, proovime!

    Oluline on aga veel üks nüanss: uus harjumus soovitatakse siduda mõne olemasoleva külge, et sul oleks reaalselt meeles sellele mõelda.

    (Jah, esmapilgul tundub, et mitte kõik eesmärgi dpole seotud harjumustega, aga lähemal vaatlusel selgub, et on… Kui tahad saada valmis mõne olulise projekti või tegevuse, nimelt tuleb juurutada harjumus teha seda iga päev esimesena ja siis tehagi 🙂

    Post-it külmkapil paistab kiiresti “tapeediks” muutuvat. Meeldetuletus telefonis toimib mõnda aega (proovisin seda uneaja meeldetuletusena).

    Aga kõige mõjusam on siiski uue harjumuse pookimine juba toimiva harjumuse juurde.

    Näiteks kui otsustasin hakata kergema sünnituse ja sünnitusest taastumise nimel (motivatsioon MIKSist!!) vaagnapõhjalihaste harjutusi tegema, kasutasin olemasoleva harjumusena näiteks hammaste pesemist – iga kord, kui hambaid pesin, treenisin samal ajal vaagnapõhjalihaseid. Polnud post-it’i, polnud vaeva ega pingutust, polnud lisa-ajakulu. Hakkasin neid harjutusi nõndamoodi tegema oma last oodates, kes täna on juba kuueaastane. Toonasest uuest harjumusest sai kiiresti minu igapäevaste harjumuste osa, sest see on lihtsalt nii lihtne ja annab mulle nii palju. Sellist algset tugevat miks’i pole enam vaja, nüüd piisab teadmisest, et see on mulle oluline ja vajalik.

    Iga eesmärgi taga saab näha nii suuremat MIKS’i kui ka teekonda:

    • Võta see aeg, et järele mõelda, milline võiks olla sinu miks
    • vali esimene jõukohane samm, harjumus, tegevus,
    • leia, milline võiks olla päästiktegevus, mille ajal või järel sa seda teed
    • ja ära unusta ennast iga kord tunnustada!
    • Võid muidugi selleks appi võtta lisaks endale ka oma sõbra või lähedase või isegi sotsiaalmeedia, kellega oma plaane ja edusamme jagada. 🙂

    Õnnelikku, õnnestunud aastat sinu unistuste suunas!

  • Naine, kelle päevas on 48 tundi

    Naine, kelle päevas on 48 tundi

    Imetlusväärse otsustavuse ja kergusega toimetab Katrin Arrak Haapsalus oma kristalli- ja esoteerikapoes nimega Hetkepüüdja. Nagu iga väikeettevõtja, on ka tema korraga nii poe omanik, juhataja, ostu-, müügi- ja personalijuht, raamatupidaja, klienditeenindaja, koristaja, turvamees, autojuht ja ehitaja. Selle kõige kõrvalt leiab ta aega tegeleda ka paljude huvitavate hobidega.

    Sain Katriniga tuttavaks viis aastat tagasi ühes Haapsalu taimetoidukohvikus, kuhu me mõlemad suvisteks abilisteks olime tulnud. Siis võlusid mind Katrini suured siirad silmad ja naiselikkus. Ma poleks iial osanud ette kujutada, milline vägi ja seiklused temas peituvad! Kui mõni aeg hiljem juba Katrinit tundma olin õppinud, sain aru, et ei jõuaks iial ära imetleda tema andeid, jagamis- ja tegutsemisrõõmu ning pealehakkamist. Seda on kõrvalt nii huvitav vaadata, kuidas tal tuleb idee ning loomejõud lihtsalt lükkab ta ilma pikema kaalumiseta liikvele. Ta ise ütleb ka, et tunneb impulssi ning see aitab tal asjad ära teha. Lisaks ei karda ta kinni haarata kõikidest meeldiva või põnevana tunduvatest võimalustest.

    Üks, mis meid Katriniga ühendab, on suur kiindumus Haapsalu linna. Katrin on tegelikult pärit Tartust, kuid kui ta kunagi ammu Haapsallu kaheks nädalaks puhkama tuli, siis enam minema ei pääsenud. “Haapsalu on kohe selline koht, mis tõmbab endasse. Siin on mingi seletamatu ja nähtamatu teistmoodi energia,” püüab Katrin panna sõnadesse tunnet, mida on ilmselt paljud Haapsalu-sõbrad tundnud. Katrin on kunagi elanud mõned kuud ka Tallinnas, kuid see ei sobinud talle ning ta hoidis ennast võimalikult mere ja roostiku lähedale. Ta on elanud ka Ameerika Ühendriikides ja Rootsis, kuid Eesti väikelinna hubasus on siiski kõige kodusem.

    Paljude eestlaste jaoks on Haapsalu vaid imeline suvekuurort, kuid aastaringselt kohapeal elades näeb laiemat pilti. Nii on Katrin võtnud südameasjaks ergutada Haapsalu turismi ka külmemal ajal. „Pisikese algatusena taaselustasin viis aastat tagasi proovitud ürituse „Õhtu vanalinnas“. Selle idee sain ma Portlandis, kus on First Friday ürituste sari – galeriid  ajastavad oma näituste avamised ühele päevale, millest kujuneb külastajatele tore jalutuskäik galeriist galeriisse. Kuna Haapsalus nii palju galeriisid ei ole, siis mõtlesin, et miks mitte teha jalutuskäik ärides. Ettevõtmine läks korda ja edasi on teemat vedanud juba turismikorraldajad.“

    Katrin kasvas üles maalikunstnike perekonnas. Nii on loovus ja selle väljendamine talle sügavalt sisse juurdunud. Lapsepõlves olevat Katrin igal võimalusel ema Tartu Raekoja platsil asuvasse juveelipoodi vedanud. “Küll mulle meeldis seal aega veeta! Sageli sain ka mõne odavama ehte emalt välja lunida. Siis ma sorteerisin ja kogusin neid. Mul oli ka lapsepõlves suur unistus. Väga sageli enne magama jäämist soovisin, et hommikul, kui ärkan, oleks laegas kaunite ehete ja vääriskividega mu voodi all. See lugu oli mul kauaks ununenud, kuni ühel hetkel avastasin, et olen oma lapsepõlveunistuse täitnud. Küll ei ole nad mul voodi all, vaid kõigile jagamiseks,” rõõmustab Katrin.

    Kolm aastat tagasi sündinud poele olevat Katrin sobivat nime pikalt ja intensiivselt nuputanud, aga ei tulnud ühtegi toredat ideed. „Ühel hetkel mõtlesin, et ei jaksa enam, lähen parem kohvikusse. Nii kui maha istusin, torkas pähe nimi Hetkepüüdja!“ meenutab Katrin ja avab nime sisu: „Minu jaoks tähendab see pidevat meedetuletust püsida hetkes, hetki tabada ja püüda. Nii nagu Eckhart Tolle on öelnud, et mitte midagi ei toimu minevikus ega tulevikus, vaid ainult praegu. Oluline on kohalolu käesolevas hetkes.“

    Tahtmist elu imelisi hetki püüda võis Katrinis leida juba päris noorena, kui ta läks õppima fotograafiat. Lisaks lõpetas ta ka muusikapedagoogika eriala, kuid peale kooli kummalgi alal tööle ei asunud. Võttis hoopis aega iseendale ja jälgis elu kõrvalt.

    Ta avastas, et nii ta ise kui ka kõik teised inimesed on nagu oravad rattas – elavad töö nimel ning ilma tiheda graafikuta ei oskagi midagi eluga peale hakata. Selle tähelepaneku najalt tegi ta fotonäituse „Oma aeg“, kus iga foto kirjeldas kolmeliikmelise perekonna argipäeva igat tundi. Fotodelt koorus kurb tõde, et inimestel pole üldse aega iseendale, mis tähendab, et suure rügamise taktis elatakse kui pimedad ning elu möödub seda tõeliselt tähele panemata.

    Sellele avastusele vaatamata läks ta siiski tööle ning toimetas poolteist aastat graafilise disaini alal. Kuigi töö meeldis, oli palgatöö rutiin ruineeriv: ta tundis ennast liialt kammitsetuna ja tühjaks pigistatuna. Ühel päeval tegi töökaaslane ettepaneku hakata viltima. Kuigi viltimine oli tollal huvitav uudne teema, tõrkus Katrini ego algul selle vastu. Kuidas nüüd kunstnik hakkab käsitööd tegema!? Kuid kõik see värviline ja pehme ilu oli nii tore, et ta ei hoolinud sellest! Veerema läks üks põnev vildipall… Ta tuli töölt ära, hakkas viltima erinevaid rõõmsavärvilisi tooteid ja käis laatadel neid müümas. Edasi õnnestus tal saada oma looming püsivalt ühe Haapsalu käsitööpoe riiulile ning õige varsti avanes võimalus kogu pood endale saada. Sealt algas erinevate käsitöö- ja käsitöötarvete poodide sisustamise ja pidamise ajajärk. Ühest poest kasvas välja järgmine ja järgmine, kuni aeg jõudis praeguse Hetkepüüdja kätte.

    Vaevalt oli Katrin kristallipoe asutanud, kui tal tekkis mõte õppida keraamikat. Savi võimaldab Katrini jaoks tunnetuse arendamist ja materjaliga koostöö tegemise harjutamist. Ja alati on suur üllatus, kui ahjukaas lahti läheb – nagu fotode ilmutamine! Oma ettevõtlikkuses tegi ta keraamikaõpingute praktika jaoks ise savitöökoja. Kati Savikoda tegutseb siiani individuaalloomingu, töötubade ja saviringide näol Hetkepüüdja poe ruumides.

    Nii see enamasti Katrini elus on käinud: üks juhus on viinud teiseni, sekka paljude huvitavate ideede teostamist. Elu sätib teda pidevalt kokku erinevate põnevate inimestega, millest sünnivad näiteks poe ruumides toimuvad üritused: mantrate laulmise õhtud, teeringid, maalikursused… Katrin on ka ise sageli juhendaja rollis näiteks poolvääriskividest ehete või seebi valmistamise töötubades.

    Temas pulbitsev loomingulisus ja pidevate muutuste soov leiavad sageli väljendust poe sisekujunduses – riiulid saavad ümber tõstetud ja uued kaubad letti. Uksest sisse astudes on alati põnev, mis jälle teisiti on. Eriti suured muudatused toimuvad tavaliselt siis, kui Katrin on mõnelt Euroopa kivimessilt kümnete kilode kaupa uusi kristalle leidnud. (Kusjuures ta sõidab sinna ise oma bussiga, mida – või siis pigem keda – nimetab ta oma terapeudiks.) Katrini hetkede püüdmise pesa Haapsalu peatänaval on üks mõnus koht, kust inimesed kuidagi ära minna ei taha. Pood on muide lahti mitte ainult kindlatel aegadel, vaid ka siis, kui Katrinil tuju on.

    Katrin teeb ja jõuab väga palju ka tööst vabal ajal. Kevadel avastas ta enda jaoks jooksmise. Selleni jõudis ta taaskord läbi erinevate kokkusattumuste. Kui üks tavalisena näiv seik viib teiseni ja lumepall veerema hakkab, siis selline kokkusattumuste energia ongi Katrinile elus kõige põnevam. Nimelt tuli ühel päeval tema saviringi Haapsalu maanteejooksu ürituse korraldaja. Koos küpses idee teha jooksuvõistlusele meeskonna poolt ise savist karikad. Protsessi käigus veendi ka jooksmise osas võhiklik Katrin rajale tulema. Asi lõppes sellega, et küll kõndimispausidega, aga siiski – Katrin läbis 10 km, jäi ellu ja tundis ennast lisaks väga hästi. See on kindlasti Katrini üks tugevamaid omadusi – kõigega hakkama saada. Talle ei ole probleem haarata vajadusel akudrell või lõhkuda üksi maha vana ahi. Pool aastat tagasi soetas ta poodi kivipuuri ning kivide lõikamise-lihvimise masina ning õppis ise poolvääriskividest ripatseid ja võtmehoidjaid tegema.

    Vaatamata sellele, et Katrin on võimeline tegema ära kõik nn meestetööd, on temas ka kuhjaga õrnust. Kui ta ükskord mulle enda kirjutatud laulu koos klaverisaatega ette kandis, olin ma hingeliigutusest nutu äärel. Võib öelda, et kõigis tema tegevustes sisalduvad üheaegselt nii jõud kui haprus. Küllap see võib olla ka põhjuseks, miks ta avastas tango. Selle kirgliku ja filosoofilise tantsu puhul paelubki Katrinit kõige enam naise ja mehe vahelise koostöö uurimine. Lisaks on tango kui enda kehas ja igas hetkes kohaloleku harjutus. Samalaadset väljakutset pakuvad ka iluuisutamise trennid, kus osalemiseks leiab ta indu iga nädal 200 kilomeetrit pealinna ja tagasi sõita.

    Palju kirge ja kohalolekut on Katrini jaoks ka näitlemises. Nimelt on ta kaasa löönud Haapsalu Teatristuudio paljudes lavastustes, osalenud mitmetes Valge Daami etendustes ning ka filmis Igitee. Näitlemine on Katrini jaoks võimalus iseennast, oma olemist ja emotsioone tunnetada ja analüüsida. Katrin vaatab asja ka laiemalt ja leiab, et nö mõttega teater on ülioluline jätkusuutliku ja areneva elukeskkonna jaoks, pannes inimesi analüüsima ja nägema asju ootamatute nurkade alt. Kui kohalik teatristuudio tegevuse lõpetas, ei jätnud ta jonni ning tõi Haapsallu Polygoni Teatrikooli, mis nüüd sel sügisel startimas on. „Minu jaoks on see idee väga oluline, et kui midagi tahta, siis on see võimalik. Isegi teatrikool Haapsallu! Minu hingeasjaks on teadvustada ka seda, et Haapsalu ei ole ääremaa, vaid ainult 100 km Tallinnast.“

    Nii nagu erinevates lavarollides jätkub palju tundevarjundeid, meeldib Katrinile kõiges avastada ilu ja värve, et muuta halli argipäeva kirkamaks. Ilmselt seetõttu avastas ta mõni aeg tagasi, et linnuvaatlus on üks igati põnev tegevus. „Kunagi arvasin, et linnud on kõik väikesed hallid täpid ja minust väga kaugel metsas puude otsas. Kui aga hea binokli kätte sain, siis ei tahtnud enam käest panna. Linnud on nii ilusad – täpilised ja värvilised!“ jagab Katrin rõõmu sulelistest.

    Palju erinevaid tekstuure, värve ja varjundeid ümbritseb Katrinit igapäevaselt ka tema viirukilõhnalises poes, kus leidub kristalle kogu maailmast. Kunagi veel käsitööpoodide pidamise ajal hea tuttava käest kingituseks saadud ametüst oli justkui märguanne, kuhu edasi liikuda. Katrin hakkas vaikselt tutvuma poolvääriskividega, kuni lõpuks lõi oma kristallimaailma. Kuna inimese lemmikkristallid ütlevad tema kohta nii mõndagi, siis uurin, millised on Katrinit enim köitvad kivid. „Lapsena meeldis rubiin, hetkel larimar, seleniit ja ametüst. Larimariga olen ise kogenud ja kuulnud väga põnevaid lugusid hingesugulaste leidmistest. „Helesinine unistus“ võiks olla selle kivi teine nimi. Seleniit on aga nagu ilus valge jääloss. Seleniidist lamp on kui kaljumägi, kus võiks olla pisikesi tsivilisatsioone. Ametüsti koopad rahustavad ja loovad väga mõnusa tunde.“

    Et kogu aeg oleks meel rahulik ja rõõmus, siis küsin, mida Katrin oma kogemuste põhjal lugejatele soovitaks. Ta vastab: „Olen oma elus kogetu ja läbielatu põhjal aru saanud, et ei ole mõistlik teha seda (tööd), mis sulle ei meeldi. See ei ole mitte ainult piin, vaid lausa vähendab eluiga.“ Võin kinnitada, et Katrin on ise selle soovituse elav näide.

    Samas mõtlen, et kui tegeleda ainult meeldivaga, siis kas on veel millestki unistada? Ikka. Kuna Katrin ei armasta pikka pimedat ja külma talve, siis ta soovib juba aastaid, et saaks ükskord talvel mõned kuud soojal maal elada. Tal pole kindlat plaani, mida seal teha, aga ta võtaks lihtsalt aja maha, nagu kunagi peale kooli sai tehtud, ja vaataks, mis saama hakkab. Isegi siis, kui on loodud endale unistuste tööelu, on vaja vahetevahel eemale saada ja ainult iseendaga olla. Katrinit juba natuke tundes arvan, et küllap oleks see algus järjekordsetele suurtele seiklustele.

    Katrin on mulle suureks eeskujuks, kuidas oma unistusi igapäevaselt ja ilma pikema planeerimiseta koheselt ellu viima hakata. Teda jälgides saan selgelt aru, et inimese tegutsemises jätkub alati voolavat kergust ja lõpmatut energiat, kui käia oma südame teed ning kuulata, usaldada ja uskuda oma sisehäält. Soovin, et meil kõigil jätkuks avatust ja julgust usaldada iseennast ja elu. Ning et samal ajal oleks alati mahti püüda elu imelisi hetki!

  • 3 peamist takistust unistuste teel

    3 peamist takistust unistuste teel

    Vanakreeka leiutaja ja matemaatik Archimedes olevat öelnud: “Andke mulle toetuspunkt ja ma nihutan maakera paigast.” Bestsellerite autor, motivatsioonikõneleja ja kuulsuste terapeut ning hüpnoterapeutide koolitaja Marisa Peer soovitab vaadata otsa peamistele takistustele ja leida toetuspunkt oma elu nihutamiseks uuele tasemele.

    Lühidalt: eks see nihutamine ole lihtne, kui saada üle oma suurimast takistusest – mõtetest enda ja elu toimimise kohta. Ja muidugi on see samal ajal kõige raskem ülesanne! Proovime ikkagi!

    Millised on takistused, mis hoiavad meid tagasi elamast sellist elu, mida tahaksime?

    1. “Ma pole piisav”

    Tihtipeale tuleb see uskumus lapsepõlvest, kuna lapsed võtavad väga suure vastutuse, näiteks näevad ennast süüdlasena olukordades, mis pole tegelikult nendega seotud.

    Nad lihtsalt loovad sellise seose oma suure lapsesüdame ja väikese elukogemusega.

    Näiteks kui vanemad peavad palju tööl käima, pidamaks peret üleval, siis laps arvab, et mingi asi, mida nimetatakse “töö”, on vanematele olulisem – mina pole oluline. (Huuh, minul endal ka on sageli töö oluline!).

    Või laps vaatab ema, kes nutab, ja mõtleb omaete: “Ma ei tee teda piisavalt õnnelikuks”.

    Sellistes olukordades tekib sisemine otsus, et ma pole piisav.

    Suuremana viivad lapsena iseenda sees tehtud otsused-järeldused sõltuvuskäitumiseni (nt ostlemine, emotsionaalne söömine) või võimendudes lausa ennasthävitava käitumiseni (nt alkoholism).

    Sõltuvuskäitumisega, ülekompenseerivad või ennasthävitavate käitumistega inimesed tunnevad enda sees suurt tühjust.

    Marisa ütleb, et ta ei küsi sellistelt inimestelt, miks sa niimoodi käitud, vaid uurib pigem, milline on tema taust, mis temaga on juhtunud, mida ta on kogenud. Kui ta saab teada, et lapsel on õrnas eas isa pere juurest lahkunud, ema olnud alkohoolik või on peres olnud palju lapsi ja näiteks keskmine laps on jäänud tähelepanuta, on arusaadav, et ennasthävitav käitumine tuleb sealt. Ja tegelema ei pea käitumisega, vaid selle juurega – otsustega, mis on enda kohta tehtud.

    2. “Ma olen teistsugune ja seepärast ei saa teistega ühendust”

    Lapsena või teismeeas otsustame endasse sulguda ja ennast sõpradeta jätta erinevatel põhjustel: olgu see siis seotud kehakaalu, pere rahalise seisu, pikkuse, hinnete, teadmiste või millegi muu poolest, mille pärast arvame, et me ei kuulu teiste hulka.

    Me kõik oleme harjunud võrdlema. Brändid, hinded, riided, boyfriendid, teadmised, kraadid, raha… “Ajakirjad, televisioon, ajalehed, internet teevad suurt hävitustööd ebareaalse välismulje ja justkui standardi loomisega. See pole reaalsus, aga kui oled laps ja vaatad telekast, kuidas vetelpäästjad täismeigiga rannas sörgivad, siis see tundub reaalne,” vangutab Marisa pead.

    Nii tulevad inimesed tema juurde teraapiasse, tundes, et nad pole piisavad sellisena nagu nad on, uskudes, et nad on okei siis, kui langetavad kaalu, saavad ametikõrgendust, omavad mingit staatusesümbolit…

    Marisa on sotsiaalmeedia täiuslike valede suhtes väga kriitiline, sest see teeb inimesed haigeks (anoreksia, buliimia jms). Inimesed tunnevad häbi, kui nad võrdlevad sotsiaalmeedia perfektseid perekondi, roogi, ajaveetmisviise iseenda eluga.

    Sageli tuntakse end teistest erinevana, kui on vähe või palju raha, kui ollakse liiga kõhn või kaalukas, kui rinnad on liiga suured või väikesed, ollakse liiga pikk või lühike. Enda arvates. Võrdluses teistega.

    Marisa tuletab meelde, et sündides oli meil kaks kõige olulisemat nõudmist: leida ühendust ja vältida kõrvalejäetust. See tagas ellujäämise. Ja nüüd käitume me ikka samamoodi! Erinev olla tähendab olla havaatav – võid osutuda kõrvalejäetuks. “Kui olen erinev, kellelegi ma ei meeldi ja see ohustab mu elu,” on uskumus meie mõtlemise ja käitumise all.

    Loengus küsis Marisa publikult, kes on tundnud, et on teistsugune ja paarisajast osalejast tõstsid käe peaaegu kõik. Pahvatasime kõik naerma. “See tähendabki, et oled samasugune nagu keegi teine ja sul on samad hirmud mis teistel,” naerab Marisa (ja me kõik, sest huuh! kivi langes südamelt!). Oleme ju kõik unikaased, aga igal inimesel on hirm olla teistmoodi ja jääda seepärast üksi. See ühine hirm aga teeb meid kõiki ühesugusteks.

    3. “See, mida ma soovin, pole mulle kättesaadav”

    Marisa toob näiteks kliendi, kelle isa läks pere juurest ära, kui tütar oli 2-aastane. Naist saatis eluaeg uskumus, et ma pole väärt armastust. “Samal ajal teame ju, et maailmas on kõigile piisavalt raha ja armastust!” sõnab Marisa.

    Jah, pingutusest olenemata ei pruugi me seda saada, kui me ise arvame, et see pole meile. “Effort does not get the amount.”

    See, mis muutuse toob, on uskumuse muutmine.

    “Kujunda uskumus, et kõik on mulle kättesaadav ja universum teeb uskumuse tõeks. Universe starts to mirror your belief!” kinnitab Marisa.

    Tegime paar katsetust, kuidas keha tõmbub nähtamatu magneti poole, kui Marisa kirjeldas, kus see asub. Magnet tõmbas ja tõmbas meid paremalt ja kui silmad avasime, olimegi paremale kaldu. Saime naerda, sest see magnet polnud ju mujal kui meie peades! “Muudad ühte sõna ja see muudab su keha!” sõnastas Marisa seda kogemust ja soovitas soojalt märgata, milliseid sõnu me endi kohta kasutame oma mõtetes ja vestlustes.

    Armastus, tervis, raha, rõõm ja õnn on meile kõigile kättesaadavad, kui me seda ainult ise sügaval sisimas usuksime.

    Mis siis aitaks “oma maakera paigast nihutada”?

    Mõistmine, et meelt toidab kordamine.

    Oma negatiivseid uskumusi muudkui kordame ja kordame. Samamoodi saab sisendada endale positiivsed: “Sa ütled seda endale nii palju, et alateadvus hakkab sind uskuma,” soovitab Marisa. Isegi kui see võtab aega.

    Ta soovitab positiivseid mõtteid endale korrata ja need igale poole nähtavale kohale või sellistesse kohtadesse märkida, kus sa pead neid nägema (peeglil, külmkapil, telefoni meeldetuletustes, screensaveril, telefoni ja arvuti wallpaperil), sisestama arvuti paroolina vms.

    “Emotions are very thirsty for the words “I am enough”!” tuletab Marisa meelde, et meie psüühika igatseb teada, et meiega on kõik õigesti. Ja nendest sõnadest ei saa küll. See on nagu kehakreem, mille kuiv nahk imeb sisse. “Ja selle protsessi lõpuks, kui sa tõesti tunned, et oled piisav, siis pole sul vaja seda teistele tõestada, väliste asjadega näidata, kogu show off langeb ära,” ütleb Marisa ja lisab mõned värvikad lood oma klientidest, kes on enesearmastamise protsessi lõpuks müünud maha oma Porsched, sest neid pole lihtsalt “enesekaitseks” enam vaja. Nende klientide arvates on pärast seda sisemist protsessi lihtsalt õnnelik olla kerge ja lihtne.

    Muidugi ei piisa enamasti ainult kordamisest, vaid muutus peab tulema sügavamalt, nii, nagu need otsusedki.

    Siin tulebki juurde Marisa kui hüpnoterapeudi roll: ta tegi meiega juhendatud meditatsiooni, milles viis meid sugereeritavasse seisundisse, kus meenutasime olukordi lapsepõlvest, millest võisid enda väärtusetuna tundmise mõtted alguse saada. Marisa juhendamisel jätsime need sinna ja uuendasime oma otsuseid maailma toimimise ja iseenda kohta.

    Foto: Mardo Männimägi

  • Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Triinu Taul: loovuse kingitused minu elus

    Loovus avaldub minu elus värviküllaste mandalate joonistamises, aknale kristallkuuli riputamises, õuemurult leitud sule korjamises, oma armastusega loodud peenra rohimises, lillede vaasi seadmises, hommikupudru sisse pähklite ja puuviljade lisamises, enesetunnet järgides tantsides, oma häälega mänglemises ja pillikeeltel improviseerimises ja paljus, paljus muus, kui luban endal lihtsalt lahti lasta, olla kohal, usaldada sisetunnet ja tajuda, et kõik on muutumises ja miski ei pea olema selline, nagu see on olnud või näib, kui ma nii ei soovi. Ja mida on mulle kinkinud kiindumus ülemhelidesse?

    Minu jaoks käivad tihedalt kokku sõnade tähendused, loodus, loovus, loomus, loomulikkus, looja. Tundub loomulik, et meie loomuses on olla loov ja olles ühenduses loodusega ja läbi selle oma loomusega on loomine loomulik ja harmooniline.

    Minu elu hakkas tugevalt muutuma hetkest, kui inspireerusin ülemhelilaulust. Kuulsin seda elavas esituses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppides, ühe lätlasest külalisõppejõu töötoas, kus ta mängis kannelt ja laulis samal ajal ülemhelilaulu. Sel hetkel tundsin, et soovin ka nii laulda.

    Olin ka varem kuulnud Tõva kurgulauljaid ja see tundus nii keeruline, kättesaamatu ja lisaks võõras kultuur. Samas kui see läti mees sedasi hinge puudutavalt laulis, tundsin, et miks ma endale seda keelan, kui ma südamest soovin. Ja see oli hetk, mil algas minu hääle avanemine sellele, mida mulle tõeliselt meeldib teha. Ülemhelide avastamisega kaasnes palju katsetusi häälega, mis tõi lisaks palju teisi hääletehnikaid ja hääle helispekter avardus tohutult. Lubasin oma häälel teha mida iganes: lollitada, imiteerida, olla ilus ja olla ka meelega kole.

    Hääle avanemisega ja lubades endale seda vabadust,  muutusin kogu olemuselt avatumaks, enesekinlamaks ja elurõõmsamaks. Läbi tunde ja hääleimprovisatsioonide olen ühenduse saanud oma sisemise jõu ja väega. Olen lubanud endal soovida ja küsida samuti, kuidas tervendada ennast ja teisi hääle ja pillihelidega. Ja kui julgeda küsida, siis tuleb ka vastus. Kogen elu tihti läbi südame, kuna luban endal olla ja teha seda, mida mulle tõeliselt meeldib. Olla pidevalt ühenduses südamega veel ei õnnestu, sest meeletasand on endiselt üsna tugev, kimbutab ka palju ebavajalikke mõtteid ja tuleb ette situatsioone, mis panevad endasse kapselduma, kuid tunnen, et selleks ma siin olengi, et seda kõike kogeda ja sellest õppida.

    Olen lubanud endal olla mina ise ja läbi oma hääle välja häälida selle, mis minu loovas loomuses ning elu on hakanud juhatama minuni võimalusi, mida olen kunagi südamest soovinud, manifesteerinud, samas lahti lasknud, lihtsalt valides käia seda teed, mis mind inspireerib, vaimu vaimustab ja südant sütitab. Väljakutse on olnud ka kõigest vanast ja harjumuspärasest lahti lasta ja usaldada ja vastu võtta see soovitud uus. Oma sisemises tunnetuses mitte kaheldes ja usaldades on lahustunud ka hirmud võtta vastu muutusi ja nendega seotud väljakutseid.

    Jõudes lähemale iseendale läbi oma hääle sai minu ellu tulla minu elukaaslane, keda olin vaimusilmas soovinud. Kohtusime minu juhitud hääleimprovisatsiooni õpitoas, kuhu tulemiseks ta sai inspiratsiooni YouTube’ist kuuldud minu laulust.

    Minu teele on tulnud mitmeid imelisi muusikuid, keda olen kaudselt manifesteerinud, läbi selle, millist energeetikat need inimesed võiks muusiksse enda laulu või pillihelidega tuua ja nad on leidnud mind, kuna olen läbi laulu end nähtavaks teinud.

    Mul on väga loov ja mõnus koostöö vene muusik Denis Kucheroviga, kes avastas mu ühest kontsertsalvestusest, laulmas regilaulu ja improviseerimas ning kirjutas koostööpakkumise Facebooki. Denis mängib suurepäraselt india klassikalisi tablasid, palju muid perkussioone ja trumme. Inimesena on ta väga hooliv, lõbus, vaba olemisega ja koos lollitades võime naerda pisarateni. Lisaks võiks teda iseloomustada kui kvantosakest, kes ei püsi iial paigal. Temas on palju tuld, ta rändab maailmas väga palju ringi ning kohtub erinevate muusikute ja kuulajaskonnaga.

    Tema ettepanekul tutvusin Tõva kurgulaulja ja muusikuga Radik Tyulyushiga, keda olin varem aukartust tundes imetlenud Tõva ansambli Huun-Huur-Tu kontserditel Eestis ja videoklippidest YouTube’is. Mäletan, et kunagi soovisin kohtumist päris traditsioonise kurgulauljaga, kuid ei täpsustanud, mil viisil. See, et me nüüd üheskoos laval üles astume, on justkui elu kingitus, mida ei osanud soovidagi.

    Triinu, Denisi ja Radiku eriliste meditatiivsete kontsertide infot leiab SIIT.

    foto: Triin Maasik

  • Unistusi püüdes

    Unistusi püüdes

    Viktoria on 15-aastane armas neiu, kel küpsust rohkem kui mõnel tosin aastat vanemal. Ja tal on julge unistus – vahetusaasta Ecuadoris. Meid liidab see, et Hingele Pai on ju samamoodi sündimas unistusest.

    Minu nimi on Viktoria Jefimova ning ma õpin põhikooli lõpuklassis. Olen tohutult tänulik, et mulle on antud võimalus siin veebipesas igakuiselt oma mõtteid mõlgutada.

    Juba pisikesest saati olen uskunud unistuste jõusse. Nende ümber keerleb kummaline, kuid samas eriline maagia. Tihti piisab vaid tühisest uskumisest, et kõik juhtub omal põhjusel ning õigel ajal.

    Viimastel aastatel olen sisemiselt palju muutunud ja kasvanud. Mõtted, soovid, sõbrad ja väärtushinnangud on ümber kujunenud. Kui kuni seitsmenda klassini olin pigem see teiste arvamustega kaasaskäiv sõber, siis oma neljateistkümnendal suvel õppisin enda kohta palju uut.

    Langevat tähte nähes või purskkaevu münti visates oli mul kujunenud harjumuseks alati midagi soovida. Võin loetleda kahe käe sõrmedel olukordi, kui mu salajased unelmad end reaalsuseks vormisid. Mõni tundub isegi siiani täiesti uskumatu. Ega ju niisama öelda: „Ole ettevaatlik oma soovidega, sest need kipuvad täide minema.“

    Vaadates tagasi, näen, kuidas iga pisimgi sündmus, olgu see hea või halb, toimus täpselt õigel ajal. Tol hetkel vajalikud õppetunnid ja inimesed jõudsid minuni iseenesest. Mõne puhul oli panuseks vaid soovimine ja universumi jõusse uskumine, mõnel puhul aga nõudis see rohkem vastutust ja enesesisendust.

    Suure reisihuvilisena olen juba 12-aastasest alates soovinud minna peale 9. klassi vahetusõpilaseks. Aastatega on mu riigieelistused küll muutunud, kuid soov areneda ja muutuda tolerantsemaks maailmakodanikuks on jäänud.

    Vahetusaastaunelm on soov, mida mulle puhta unistamise tagajärjel kandikuga ette ei toodud. Nüüd, sihikindlalt oma unelmat edasi kandes, olen sõlminud rahvusvahelise organisatsooni YFU MTÜ-ga (Youth for Understanding) lepigu ning lendan 2017. aasta augustis oma unistuste maale Eestist 11 000 km kaugusele Ecuadori.

    Vahetusaasta osalustasu on 7900 eurot. Minu meelest oleks tohutult ebaviisakas ja väär nii suurt summat oma vanematelt nõuda, niisiis olen võtnud endale eesmärgiks vähemalt 90% summast ise heade inimeste abiga kokku saada. Olen juba 2 kuud saatnud e-kirju, teinud ohtralt käsitööd ja müünud oma kasutatud riideid kirbuturgudel. Haarasin kinni imelisest võimalusest ja teen oma käsitöö müümiseks koostööd Loitsukelleriga. Minu mandalakivid tulevad sinna müüki nädal enne 1. adventi!

    Hetkel on mul koos 2220 eurot ning on tohutult südantsoojendav mõelda, et leidub nii armsaid (ka võõraid) inimesi, kes soovivad lihtsalt heast tahtest mind oma suure unistuse poole aidata.  Suur aitäh kõigile, kes mind siiani toetanud on, nii materiaalselt kui ka moraalselt.

    Kui ka Sina, armas lugeja, soovid aidata mind minu Ecuadori vahetusaastale lähemale, võid kanda endale jõukohase summa alljärgnevale kontole. Olen kogu südamest tänulik ka iga väiksemagi toetuse eest!  

    YFU Eesti
    arvelduskonto number:
    Swedbank EE042200221001141378
    Selgitus: Aitan Viktoriat Ecuadori!

    Järgmises loos pajatan teile aga juba rohkem YFU-st, oma edusammudest ning kuidas ning miks ma just Ecuadori kasuks otsustasin.

    Hubast ning rahulikku hingedekuud!
    Viktoria

    Kirjuta mulle: viktoria.jefimova@g.viimsi.edu.ee