Ühed kõige graatsilisemad ja harmoonilisemad olendid on kassid. Mul on olnud õnn elada kodu kaotanud kassiga juba kolm kuud. Ta ringutab end põhjalikult pärast mõnusat uinakut radiaatori kõrval. Ta haigutab oma kiskjalike hammaste välkudes, kare keel rullis, ja sätib end siis pesema.
Tema on mulle õpetanud eriti rahulikku tegutsemist. Enne rongi peale minekut söön laua taga, kass hüppab sülle ja hakkab nurruma kõige uinutavamat nurru. Ta sätib oma pea minu peo alla ning tema kirjukarvane pea kaunikujulise kompositsiooniga vurrude ja pehmete kõrvadega libisevad mu peo alt läbi. Tavaliselt ma vaatan enne teele asumist veel e-kirju ja sätin kööki korda, aga nüüd ma ei tee midagi muud, kui lihtsalt istun ja silitan kassi. Ma ei taha jalgu liigutadagi, sest siis hüppaks ta maha ja kogu see idüll katkeks. Ohh, tõeliselt tasakaalustavad kümme minutit. Jäta või rongile minemata.
Pööran end kella poole ja tõusen siis ikkagi, selga veekindel mantel, õlale arvutikott, mässin salli korralikult ümber kaela ja sätin pähe pehme alpakamütsi, pistan kindad taskusse. Äkki pole siiski veel NII külm? No on ikka küll. Armastan soojust nagu mu kasski.