Tead seda tunnet kehas, kui kurgus pitsitab, süda on raske, kõhus keerab või ärevust on tunda? Igaühe jaoks tekitavad seda tunnet erinevad asjad ja nende tähendused. Aga see tunne on sama: mingi raskus ja mõte “põgeneee vaba laps!”

Ainult et enda eest ei saa põgeneda. Saab ainult sõbruneda nende emotsioonide ja aistingutega. 

Saab õppida mõistma. Ja ajapikku terveneda.

Elu mõistmiseks käisin teismelisena väga palju teatris. Sada korda aastas. Minu jaoks oli see nagu elu kiirkursus. 

Järgmine level avanes mulle reisides ja välismaal elades. Ma pole kunagi kokku lugenud neid riike, aga ma reisisin kõvasti oma isu täis ja rahaliselt sai see võimalikuks ainult hääletades või nendes riikides elades. 

Täna ma kirjutan oma abilistest: viisidest ja tehnikatest, praktikatest ja teraapiatest, millest mul on abi olnud. 

Esmalt aga nendest, millest abi ei olnud ja isiksuse tahkudest, millega pean enda puhul arvestama.

Magus

Maiustamise lõppu ma mäletan. Kuigi ma ei mäleta selle algust. Õigemini ma ei pannud isegi tähele, et mul on mingi maiustamise värk, aga üks eluetapp pani mind seda märkama. See oli 2009, kui ma elasin ühe suve Lõuna-Eestis maal. Kirjutasin oma teist raamatut, tegin joogalaagreid 1-5 inimesele. Elasin üksi, aga olin juba kolm aastat suhtes oma eelmise kaaslasega. Olin just kaotanud masus töö, mis andiski võimaluse võtta pausi, vähendada kulutusi ja teha kannapöörde, elades maal.

Kuna poodi oli 15 km, ostsin endale kaasa varu oma lemmikkomme – Kalevi tiramisu mandleid. Ma teadsin, et kui kord neid krõbistama hakkan, kulub kogu pakk, nii et igaks juhuks võtsin varuga kaasa kaks pakki. Mu üllatus oli suur, kui septembri lõpus oma asju pakkisin ja kõik kommid olid alles. Ma polnud neid üldse vajanud kas värske talutoidu, oma sisemise kella järgi toimiva elurütmi või loodusliku keskkonna pärast.
Ja sellest ajast peale ma ei söögi magusat, tehes mõnikord erandi smuutile või puuviljadele nt täna pärast hommikusööki lookas pirnipuud abistades. 

Hõivatus

Olen aastaid ja aastaid olnud pidevat hõivatud: nii tööga, suhtlemisega kui ka erinevate kainete lõbustustega. See kiire elustiili maine käib minuga kaasas veel siiani, ehkki ma väga hoian ennast pärast läbipõlemist 2017. a. ja hõivatud olen praegu peamiselt iseenda, loomingu, toiduvalmistamise, pere, looduse ja koduga.

Mul on väga lai tutvusringkond ja olen inimestest huvitatud ja ma võiksin vabalt kasutada ka päevad läbi vaid suhtlemiseks. Koroonakriis aga vähendas mu sotsiaalset suhtlust ning maale kolimine ja abiellumine veel enam. 

Võimalusel hajutan koormust, et projekti tähtaja lähenedes poleks tarbetut ülekoormust. Ma lepin kokku võimalikult vähe eraldiseisvaid kellaajalisi kohustusi. Ja ma oskan muuta oma reaalsustaju ja aja kulgu, aga selleks peab olema vaba aega ja ruumi. 

Hoolitsemine

Olles ülitundlik ja empaat, kombineerudes mitmekesiste kogemuste ja teadmistega, on mul hoolitsemise instinkt. Kus näen kedagi kannatamas, tahan kohe nõu ja jõuga appi tuisata. See tähendab, et mul on instinkt ilma loata ja ilma tasuta aidata. Aga ajapikku on mul sellega tervislikum suhestumine.

Ja külluses on elutervemaid, keha suhtes sõbralikumaid ja taastavamaid lahendusi ebamugavustundele kehas, mis tuleb stressist või ärevusest. Minu põhilised on allpool:

Eneseareng

Enesearengu ja õppimise huvi on mul siiani, aga ma valin strateegiliselt. Mõned väga head raamatud või kursused, mis aitavad mind oma eesmärkidele lähemale. Mõned praktilised oskused. Terve suve kuulasin autos vaikust, talviti kuulan tavaliselt raamatuid. Õnneks ei sõltu enam kursuste läbimisest see, kas olen suhtes vastu võetud.

Jooga on mu kaaslane ja mõtteviis juba 23 aastat ja seega paljuski mati pealt pärisellu kolinud. Igapäevane tunni või paarine jalutusring aitab mul oma mõtteid selitada ja mehe või sõbrannadega – aga eelkõige ka loodusega – ühendust saada. 

Juba 15 aastat on mu kaaslased hingamistehnikad, mis ei vaja joogamatti.  

Usun, et need kõik on aidanud mul olla loov, aga ka toime tulla keerulise paarisuhtega, mis koormas mind 10 aastat. Jooga oli mulle sel perioodil elutähtis. 

Jooga

Esimest korda sattusin joogatundi 2001. a Saksamaal elades. Läks kümme aastat enne kui mõistsin mitut esimesel kursusel kuuldud tõde. Näiteks oma “automaatnuppudest” – päästikutest-trigeritest ja korduvatest käitumismustritest. Mida ma alguses eitasin.

2009-2010 õppisin ka ise joogaõpetajaks. Ja pärast toonase masu aegset koondamist saigi sellest minu põhitegevus. Ja kirjutamisest.

Aga ma olen läbi imbunud joogast (mitte segi ajada viirukisuitsu lõhnaga, seda ma ei kasuta :). Jooga on mul lihtsalt kehas: vahel mu sõbrad naeravad, et ma kõigutan ja kiigutan ennast niisama, aga just sellest sai alguse mu oma joogastiil. Asenditest, lauluüminast ja liikumistest, mida mu enda keha juhatas mitu kuud järjest hommikuti kell kuus matil istudes.

Oma pika ja keerulise paarisuhte ajal olen aastaid kasutanud psühhoteraapiat ja Imago teraapiat, et ennast ja kaaslast paremini mõista. Turvalisemalt suhelda. Olen läbinud Villido koolituste kõik viis taset. Lugenud raamatuid, kuulanud podcaste ja uurinud närvisüsteemi kohta. Kõige rohkem ahhaa momente on mulle pakkunud teadmised parasümpaatilisest närvisüsteemist ja lihtne teadmine, et neid sügava rahu momente tuleb endale pakkuda. Joogat. Hingamist. Puhkust.

Mu tundlik, ärevusele kalduv närvisüsteem vajab joogat. Seda kohalolu oma kehas ja rahu meeles. Lõõgastust ja tunnet, et ma ei pea kusagil mujal olema, midagi mõtlema ega midagi tegema. 

Selle väärtus on mitte ainult hetkes endas, vaid ka erineva reaalsuse võimalikkuses. Nii saab sellesse rahu kohta jätta justkui oma pin-nööpnõela nagu Google Mapsis. Siis on lihtne leida tagasiteed ükskõik millisest padrikust.

Peast allapoole 

Olen läbi käinud ka lugematul arvul tupikteid. Tehnikaid, teraapiaid, raamatutarkusi, teadmisi ja lahendusi, millest olen lootnud abi saada, aga need pole siiski olnud lõppjaamad, vaid labürindi põnevad sopikesed. 

Ja kuigi need kõik õpetasid mind oma vajadusi märkama ning enda eest seisma ja teadlikumalt suhtlema, tunnen, et “peast allapoole” ehk kehatehnikad ja muutunud teadvuse seisundis teraapiad on kõige mõjusamad.

Õppisin isegi 2010-2011 a poolteist aastat vabastava hingamise terapeudiks ja olen ka üle 30 sessiooni klientidega teinud. 

Ma olen puudutuste inimene, nii meeldib mulle massaaž ja ise ka massaaži pakkuda. Mu käed on soojad nagu suvised rannakivid ja seetõttu keraamikaring mulle ei sobinudki, kui ma just vormimisel piisavalt kiire polnud.

Pikk tee 

Kaks korda olen isegi käinud Indias palverännakul – üks oli piin egole, teine rahakotile ja minuga kaasas olnud kaheaastasele pojale, aga valgustunud ma ikka veel pole. Küll aga olen väärt kogemuste võrra rikkam. (Ja India toit on mu lemmik!)

Hämmastav, eks, kui kaugele võime rännata, et püüda leida lahendusi!

Ah, ja olen isegi mõned korrad jäävannis käinud. Kogemuse saamiseks, kui võimas on teadliku hingamise mõju inimese närvisüsteemile. On. 

Uni

Ja ma olen väga hoolitsenud oma une korda saamise eest. Rikkusin kunagi oma une ära pikalt öise töötamisega aga väikelapse emana oli mul meeletu kurnatus juba palju enne seda. Kui kõik tingimused on ideaalsed, magangi väga hästi. Aga selleks, et need ideaalse-lähedased oleksid, pean enda vajaduste ja tundlikkusega väga arvestama ja seda teeb ka minu pere.

Puhkus

Ausalt, enne läbipõlemist ei kujutanud ma sellist ohtu ettegi, ma tõega arvasin, et tervis on lõputu ressurss, kuni sain valusa raputuse, kuidas ma eksin. Ja tead, ma ei olnud võtnud umbes 14 aastat mingit puhkust ega puhkepäeva. No joogaõpetajana see ongi teisiti, sest töö on ka puhkus ega väsitanud mind kunagi. Aga vastutusi ma oma õlult kunagi maha ei tõstnud. Ja ebamäärase tulevikuga paarisuhte kindlusetus oli minuga rakutasandil kõikjal kaasas.

Nüüd juba kolm aastat on mul kord nädalas puhkepäev, ekraanivaba, kohustusteta ja äratuskellata päriselt vaba päev. Ja mu närvisüsteem on hakanud seda nautima ja vajama. Nutisõrmus kinnitab, et see on mu närvisüsteemile ainus tõeliselt taastav nädalapäev. 

Juba seitse aastat on mu abilised ka taimed – aroomiteraapia ja -massaaž. Abikaasaga koos ka muusika, tants ja luuletamine.

Meditatiivses voo seisundis viibin üksi või mehega väga palju, tundide viisi, ja seal ma olen eriti loov. Kogu mu looming on ajatajuta vooseisundis loodud. Raamatud. Festivalide programmid. Koolituste sisu ja veebiseminaride kava. Meilingud. Nüüd ka etenduskunsti eri tahud koos mehega.

*

Erinevatest eluetappidest tuleb mul raamat, nagu sa ilmselt tead. 

Aga seekord tuleb praktiline kursus, kus saab palju aktiivsemalt kaasa lüüa ja püsivaid tulemusi luua. Ja aluseks pole ainult minu lood, teadmised ja kogemused. 

Palun aita kaasa stressist ja ärevusest vabaks saamise kursuse sisu loomisel siin vastates mõnele sügavale küsimusele.
Ja tänan sind südamest, kui oled oma vastuseid minuga juba jaganud.

Küsimustiku juurde

Ja kui oled ka ise sellest kursusest huvitatud, kliki SIIA ja saadan sulle peagi lähemat infot. 

Foto: Kristiina Männik

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga