See hetk, mil loodus koputab õlale ja tuletab meelde, kui ebaloomulik on jääda kramplikult kinni hoidma sellest, mis on praegu. Olgu see olukord suhtes, töö- või elukorralduses, kus kõik on juba piisavalt paika loksunud, mõnusalt muutumatu ja igati ootuspärane. Loodusel ei ole intellekti, mis teda oma tõelisest kutsumusest kõrvale meelitada püüab – suvest saab ikkagi sügis ja ühel hetkel sügisest talv. Kõik on areng, kõik on muutumises ja iga hüvastijätt on millegi uue algus. Aitäh, et meelde tuletasid!
