Jõulukingitused ostan ma tavaliselt kusagil augustis ära ja siis jään rahulikult jõule ootama. Aga me just kolisime ja lapse kotkasilm nägi kohe ära paar asja, mis olid meie asjade hulgas uued. “Mis kast see on?” hakkas ta uurima. …Mmm… no see pidi saama sinu jõulukingituseks… ja kuna see oli pakkimata ka (seda ma teen küll viimasel minutil) siis oli kohe reedetud ka sisu ja ma pidin selle välja käima. Samamoodi tulid välja minu salašokolaadid, mida kasutasin vahel enda suu magusaks tegemisel või siis lapse motiveerimisel. Viuh ja läinud, kuni ma seljaga olles mingit kasti pakkisin.
Ja no asju oli palju. P-a-l-j-u. Nende peale laadimiseks kulus kahel mehel kaks tundi pidevat tööd. Minul nende lahti pakkimiseks kolm päeva ja ka siis polnud veel kõik tehtud (sest khm, polnud piisavalt kappe).
Ja täna ma istun diivanil koos kassi, arvuti ja raamatuvirnaga. Ma tõesti lootsin, et saan sellest virnast midagi ära viia või panna või anda. Aga no kus sa saad! Mati Undi esseed, organic life, ravimtaimed ja vürtsid, laste kokaraamat, nutt ja jonnihood, kontorijooga… neid kõiki võib veel vaja minna!
Palju asju tähendab tegelikult alateadlikku stressi. Ja iga päev oma võtmete otsimine, telefoni tagaajamine ja sassis lauale kogunenud arvete tähtajast üleminek on nii aja- kui ka rahakulu. Mõned asjad, mis on kusagil keldris tuleb ikkagi uuesti osta enne kui need üles leiad. Ja muidugi on vaja üha kasvavale asjade hulgale uusi kappe, sahlteid, riiuleid (sahtlid on minu lemmikud – riiulid on liiga läbipaistvad ja jätavad kirju mulje, kappidest jällegi ei saa asju nii ülevaatlikult näha ja kätte).
Ma ei tea, kuidas need asjad ikkagi meile sisse imbuvad, kuigi ma ostan ju enda arvates nii vähe. Kõige paremad jõulukingitused on seetõttu söödavad.
Allalaetavad Hingele Pai kingisildid
Lae alla, prindi kodus ja paita aga!
