Ühel ööl teatas mustendavast taevast poolik kuu:
“Ära arva, et mina olen poolik. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui seda näha pole.”
Hakkasin vaatama ja nägin:
Minus on emast pool ja isast pool.
Minus on Sahara kõrbeõhu pool ja Põhjamere külma tuule pool.
Paiskava rõõmu pool ja rebiva lootusetuse pool.
Etteantud religiooni pool ja leitud usu pool.
Kollase päiksepaiste pool ja vihmase sügisilma pool.
Uudishimuliku lapse pool ja tülpinud vanainimese pool.
Vastutustundetu kunstniku pool ja kaine finantsisti pool.
Mõistva ema pool ja range isa pool.
Veetleva seltsidaami pool ja matsliku külaplika pool.
Silmaga nähtava keha pool ja nähtamatu vaimu pool.
Ei. Ma ei ole poolik. Ma ei ole kunagi poolik. Mind on tehtud nii, et olen alati täis, isegi kui seda näha ei ole. Mind on täiuslikuks tehtud.
Lugu on võetud Kamille Saabre värskest kaunist raamatust “Ütlen sulle head” kus nii lood kui maalid on Kamille enda loodud.
