Olen aastaid mõelnud oma maamaja ostmisele, aga ajanud asja niivõrd keeruliseks – on vaja ideaalset krunti ja… otsingute käigus olen ka näinud, et tegelikult kellegi juba valmis ehitatud maja ei ole kunagi 100% see, mida mina tahaks. Seega peab ise ehitama. Ja kuigi mu kuuene poeg lubab selle ehitada, tundub see siiski nii suur projekt, et olen piirdunud maamajast mõtlemisega.
Mul on sõber, kes on väga pikalt tegelenud loodusehitusega ja ta kutsus kord oma maamaja vaatama, et saaksin inspiratsiooni.
Ja saingi!
Nüüd aga võtsin kohe terve nädala, et nautida sealset rahu ja aeglust.
Nende pere maamaja on täiesti võrgust väljas: elektripisuke telefoni laadimiseks ja valguse jaoks tuleb väikestest päikesepaneelidest, vetsus käiakse õues, puhtaks saadakse dušita saunas ja joogivesi tuleb kaevust või allikalt, nõusid aga pestakse vihmaveega.
Mulle meeldib see lihtsus.
Ja see, et nii vanaaegselt elades saab natuke teistmoodi vaadet ka oma igapäevamõtteviisile.
Kolm asja mis said selgeks juba maaelu esimesel päeval ja mida saab üle kanda lisaks igapäevale ka muule elule:
- Säästlikkus. Kuna kaev on hetkel tühi ja allikas kuivanud, tuleb iga veetilgaga mõelda, milleks, kas ja kui palju vett kasutada. Saame joogivee poekanistritest ja seda kipub kuluma viis liitrit päevas, lisaks vihmavesi nõude pesuks ja varem varutud vesi saunas. Samamoodi selgus, et meil on vaid pool pakki tikke – nii tuli ka nendega säästlikult toimetada. Ükskord sain pliidi alla tule ilma tikuta – puhudes lõunasööki valmistades hommikustele sütele. Ka oma prügi eest hoolitsemine ja elu külmkapita paneb tegema arukamaid valikuid.
- Linnaelus on päevi, mis algavad mu lapse kraaksatusega: “Igaaav!” Püüan küll õpetada tänulikkust millestiganes, aga see pole veel päriselt vilju kandnud. Loodan, et tuleb aeg. Ja võib-olla juba tuligi: igavusest pole meil maal juttu olnud. Märkasin, kuidas laps loomulikult loodusele ümber häälestub: putukad, konnad, sisalikud, vihm, tuli, ritsikad, seened, kiikumine. Elul on maitset, kui lisaks neljale seinale on tegelikult nii palju detaile avastada.
- Ettenägelikkus. Maal on vaja kõike plaanida – ei saa möödaminnes take away toitu kaasa haarata, vaid tuleb plaanida nii poeskäike kui ka päeva sees toidu valmistamiseks umbes kaks tundi enne söögiaega. Ja alati, kui olen midagi tühjendanud, pean seda täitma. Tühjaks valatud kannudesse nõudepesuvesi uuesti pliidile, et järgmisel korral oleks võtta. Järgmise korra küttepuud tuppa tahenema. Juba hommikul teen lõunasöögi ka valmis – üks pliidikütmine. Samas püsib toit pliidiserval lõunani mõnusalt soe.
Ja kui õues hämardub, läheme magama.
See aeglane, nupuvajutuse võimaluseta elu on vahepeal nii kosutav – kui see pole hädavajadusest, vaid puhkuse elustiil.
