On jaanuarikuu alguse sombune talvepäev – madal udu ja terve päev kestev hämarus. Just selline aeg aastas, mil tavaliselt mõtlen, et olen sündinud valesse kohta, kuna eelistaksin igal ajal päikest, kirgast sinist taevast ja soojust ning isegi pikalt kestva kuumuse ajal ei virise, pigem naudin kogu südamest. Aga seekord on teisiti, sõidan autoga kodu poole ning vaatamata udusele ilmale, mida tavaliselt pean masendavaks, valitseb minu hinges täieliku kerguse ja vabaduse tunne. Sama tunne, mis mind valdab ühes minu lemmikkohas siin kaunil planeedil mühisevate ookeanilainete taustal, säravsinise taeva ning sooja päikese all. On ülemaailmne barsivahetuspäev, mil kõikidel soovijatel on võimalus kogeda 20-minutilist barsiseanssi väga soodsa tasakaalupanuse eest, ning minule on tehtud just minu esimene bars.
Olen üks nendest, kes on kogu oma elu tundnud igatsust millegi enama järele, seda „midagi“ samas täpselt kirjeldada oskamata – paljud kutsuksid seda püsimatuseks. Ka siis kui kõik asjad on olnud korras ja hästi (ja nagu ei tohiks olla pirtsakas ning veel enamat soovida) või vastupidi, kõiki minu keharakke on haaranud totaalne lootusetus, olen alati teadnud, et midagi on veel võimalik.
Olen väga erksalt tajunud teiste inimeste emotsioone ja tujusid, ennast tihti nende halva meeleolu tõttu süüdi tundes. Olen püüdnud anda endast kõik, et teistel hea oleks ja nemad mind hindaksid – aga kas ma sealjuures ennast olen hinnanud?
Elu on mind kokku viinud suurepäraste inimestega, kes mind just sellel, nendega kohtumise hetkel on inspireerinud ning aidanud kaasa arengule. Pean tõdema, et kõik hetked ja olukorrad on tulnud minuni täpselt õigel ajal, siis kui olen olnud valmis neid vastu võtma. Vahel olen seda täpset ajastust mõistnud hiljem ning olukorras olles tundub kõik täiesti arusaamatu – miks siis seda nüüd vaja on? Aga kõik on olnud täpselt nii kui peab….
Olen neile inimestele ja hetkedele ääretult tänulik! Imelistest inimestest inspiratsiooni saanuna läbisin kundalini jooga õpetaja koolituse ning olen ka jooga duula – rasedate jooga õpetaja, sünnitoetaja ning emme ja beebi jooga õpetaja. Kõik väga tänuväärsed õpetused, mida väga hindan ning austusega jagan. Aga minu enda sees valitses ikka rahulolematuse tunne. Pidasin seda pikalt meele mängudeks, andes sealjuures endale taas meeletul hulgal hinnanguid – jälle ma ei teinud oma joogapraktikat! Ma ei saavuta midagi, kui ei suuda isegi ühte 40-päevast meditatsiooniseeriat lõpule viia! Ükski mu kolmest sünnitusest ei ole olnud pehme, mida võiks ühelt jooga duulalt eeldada. Mis mul viga on? Ja kuidas ma saan seda üldse teistele õpetada, kui endal ei ole õiget kogemust olnud…. Uhhh, meeletult hinnanguid ja piiranguid, kas pole?
Barsi vahetuspäevale sattusin sündmuste ahela tõttu. Jällegi, absoluutselt õigel ajal. Accessi vahendid tulid minu teele juba aasta varem, kuid siis ei kõnetanud need mind väga, ju siis ei olnud õige aeg. Täpselt aasta hiljem tuletasid need end taas minule meelde ning juba selleks, et jääda.
Barsipäeva ennelõunal astun ürituse toimumiskoha uksest sisse – ruumis on suur hulk massaažilaudu, mitmetel juba inimesed oma seanssi kogemas ning teised jagamas. Istun toolile ning ootan oma järjekorda. Veidi eemal näen üht kõige rohkem 11- või 12aastast vallatleva näoga, ent selgete ja arukate silmadega poissi massaažilaual pikutamas ja uudistavalt ringi vaatamas. Sisimas tean ehk kohe, et ka tema on üks barsi pakkujatest, aga noh, kuidas siis nii – laps, poiss…. Ootan edasi. Minu kõrval istuvale naisele soovitatakse: „Hei, poiss teeb ka barsi!“ ning kuulen teda vastavat „soovin ikka täiskasvanut“. Mis veel võimalik on? Otsustan kõikidest hinnangutest loobuda, kaitsed alla lasta ning minna… Poiss (nüüdseks tean, et tema nimi on Gerth Jonathan ning ta on tõepoolest 11aastane) ütleb särasilmil, et viskaksin pikali ning seejärel hakkab ta õrnalt, peaaegu vaevutuntavalt mu peas erinevaid punkte puudutama. Korraga kuulen, kuidas ta sosistab kõrval olevale naisele: „Ma ei tunne midagi“, misjärel saan korralduse oma käsi mitte risti ning sõrmi üksteisega vastamisi hoida. Ja tunnengi, kuidas soojad lained minust läbi voolama hakkavad, pea muutub mõtetest tühjaks ning keha kergeks. Joogas kutsutakse seda tihti kodusolemise tundeks, kus ei ole head ega halba, õiget ega valet, kõik lihtsalt on. Hinges on kergus ja teadmine – kõigest. Olen seda varem kogenud paaril korral mõne pika meditatsiooni käigus ja järgselt. Olen täiesti kohal selles ruumis, kus mu keha viibib, tajudes igat puudutust, heli, õhu liikumist. Kuulen ja näen ruumis oleval ekraanil näidatavat ülekannet mujal riikides toimuvast barsipäevast, kuulen inimesi jutustamas. Samas olen kõikjal universumis piiritu olendina, kes ei soovi enam olla tikukarpi surutud, vaid soovib välja tulla kogu oma erilisuse ja eripäraga, iseendana.
Ja saavadki need 20 minutit märkamatult läbi. Need minutid, mis on mind muutnud nii, et tagasiteed enam ei ole. Minutid, mis on pannud mind valima iseennast. Minutid, mille tõttu võib nüüd vahel ääretult ebamugav olla olukordades, kui ma iseennast ei vali ning käitun viisil, sest nii on kombeks. Minutid, mis mind päriselt äratasid.
*
Seda, mida Access Bars endast tegelikult kujutab, on ainult sõnadega keeruline edasi anda. Tehnilisest vaatepunktist on Access Bars 32 energiapunkti pea peal, mis sisaldavad Sinu mõtete, uskumuste, otsuste, emotsioonide ja vaatepunktide elektromagnetilisi komponente. Nende punktide õrnal puudutamisel vabastatakse kehast ja elust mõtted, tunded ja emotsioonid, mis enam ei panusta ning millest oled valmis loobuma. Ilma igasuguse pingutuseta vabanevad piirangud, mis takistavad vastu võtmast seda, mida ELU tegelikult pakub – teadlikkust, tervenemist, loovust ja küllust ning seda igas eluvaldkonnas.
Foto: Liis Lukas
