TEKST MERIT RAJU
FOTOD ELSA SAKS JA ERAKOGU

Olin alati arvanud, et aastakümneid kestnud sõltuvusest vabaneda pole võimalik. Sügisel kohtusin aga Tallinnas ameeriklase Lee Spinksiga, kes on oma eluga tõestanud vastupidist: kümme aastat tagasi tegi ta lõpu viis aastakümmet kestnud alkoholi- ja mõnuainete sõltuvusele. Ta on selja pööranud ka raha ja välise edu sõltuvusele ning elab nüüd tagasihoidlikku elu ning jagab oma kogemusi luulevormis ja vangla AA rühma juhendajana ning toetab ka üht Kuuba perekonda.

Lee on šikk 70aastane mees ning elab Floridas väga põneva kujuga Key Largo saarel. Ta esitab oma tehtud luuletusi, nii et endal ja kuulajatel pisarad silmis. Ta kannab riideid, mille on ostnud rikaste linnaosa teise ringi poest. Reisidel astub ta sisse anonüümsete alkohoolikute gruppidesse, isegi kui need pole inglise keeles. Talle tundub, et see 12 sammu süsteem töötab – ja seda nii tema enda elus kui ka religiooni- ja kultuuriüleselt. Seepärast töötab ta nüüd ka ise anonüümsete alkohoolikute võrgustikus kohalikus vanglas. Vanglas, mille kongis on ka teda ennast kord lühemat aega kinni peetud. Kujutan ette, kuidas vangid Leed usaldavad – oma inimene ikkagi.

Sõltuvusest vabanemise osas mainib Lee lihtsalt: „See pole võimatu, aga see on raske. Kui järgida AA metoodikat, saab igaüks sellega hakkama.“

Muidugi ei ole keegi valmis ühtki muutust tegema ilma mõjuva põhjuseta.

Nii oli ka Lee jõudnud elus kriisi, mis pani teda sügavalt järele mõtlema ja oma valikuid ümber hindama.

Käsi kullas…

Lee on mitu korda olnud miljonär. Ja siis jälle kaotanud kõik. Praegu elab ta tagasihoidlikus majas ja teab, et õnneks pole vaja palju. Muidugi on tal õue peal palm ja ka sealses keskkonnas lihtne maja on siiski minu meelest küllaltki unistuste maja moodi. Aga see on siiski ääretult tagasihoidlik arvestades, et Leel oli 1972. aastal Mercedes, millel sisseehitatud telefonisüsteem – see oleks tänases mõistes nagu isiklik kosmosesüstik!

Lee pole suurema osa oma elust tööl käinud.

Esimest korda sai ta rikkaks 20ndates eluaastates tänu kinnisvaraarendusele. Hiljem tegeles ta impordiga. „Raha muutis mu alati ebameeldivaks inimeseks,“ nendib ta.

Mind paneb mõtlema, kas sellisel mehel ka naiste hulgas teistmoodi lööki oli. Või siis kas ta ise tajus erinevust, et kui tal oli parasjagu miljonäriks olemise faas või siis vastupidine varaline seis, kas naisi figureeris kuidagi rohkem või vähem. Lee nendib seepeale veidi tusaselt, et kummaski seisus polnud ta naistele eriti atraktiivne, sest ta oli liiga halva iseloomuga. Aga kus see halb iseloom praegu on? Ma ei näe seda. Ma näen sooja leplikku empaatilist humoorikat sarmikat meest.

Lee kirg on kaatrite, mootorrataste ja autode remontimine. Meie kohtumisel oli ta jalg vigastatud kuuma mootori jalalabale kukkumise pärast ning külma ilmaga Tallinnas liikumisega oli tal päris tükk tegemist – sandaal paistes jala otsas.

„Olen oma elust veetnud üle 50 aasta alkohooliku ja sõltlasena, mis tähendab, et ma pidin kogu aeg tagama, et mul oleks piisavalt raha oma sõltuvuste jaoks. Aga ma ei teinud kunagi tööd sellega, mis seda sõltuvust üldse põhjustas. Ma lihtsalt ei näinud seost, et sõltuvuskäitumise põhjustab see, et elus on midagi puudu. See puuduolev oli sisemine rahu, mis tuleb teatud vaimsusega.“ AA aitas Leel oma depressiivsetest meeleoludest ja sõltuvuse käivitajatest jagu saada ning tõi ta oma vaimse poolega ühendusse.

„Meelemürgid, buliimia, seks – sõltuvuste küüsi jäämiseks on alati mingid sügavamad põhjused. On asju, mida püüame nende naudingutega vältida. Kui sa nendest käivitajatest teadlik pole ja neid parasjagu su elus pole, võid sa mõne aja puhas olla, kuid pöördud ühel hetkel jälle tagasi,“ selgitab Lee sõltuvuste olemust.

Otsustamise hetk

Sõltlased ja alkohoolikud peavad saama tõuke, enamik suudab siis teha muutusi. Lee murdis oma tsüklist välja 61aastaselt. Ta ütleb, et seda nimetatakse Hetkeks. „Selles ei olnud midagi ilusat – näoli voodis, täiesti omadega läbi… narkootikumid, kaotused, liiga palju alkoholi võtsid palju suuremat lõivu, kui olin valmis maksma. Üle mu huulte pobises palve: „Jumal, aita mind!“ Järgmine mõte oli: „Põrgusse, ma lähen AAsse! Ja kui ma juba lähen, siis teen seda aasta aega!“ See oli hirmutav… ja pisarais sinna ruumi minek ja tunnistamine, et olen alkohoolik, polnud mulle mingi kergendus. Kergendus tuli hiljem, neljandas, viiendas, kuuendas sammus, kus mu ego murdus ja ma sain kontakti vaimsusega. Siis ma taipasin, et see oli mu elus puudu! Varem püüdsin täita seda auku narkootikumide, alkoholi, raha, seksi ja riskiga. Olin kuulnud, et õnn on meie sees, aga ma ei uskunud seda.

Alkoholist mingi aeg loobudes ei saanud ma eitada, et elu karskena oli parem. Kui mul aga ühendus vaimsusega katkes, libisesin tagasi depressiooni küüsi.

See oli aga uus olukord – ka purjusoleku seisund ei tundunud enam hea. Nüüd tegi alkohol emotsionaalselt tuimaks, mitte purju. Ja ühel hetkel jõudsin vastumeelsuseni – ma ei saa seda enam teha.“ Tavaliselt jõutaksegi AAsse siis, kui on selge, et alkoholi või muude sõltuvuste juurde naasmine ei toimi enam põgenemisena iseenda eest.

„Valesti elades tuleb varem või hiljem punkt,
mil sulle antakse sellest selgelt mõista.

Mul oli kaks poega, üks neist kasupoeg, nad mõlemad surid kümme aastat tagasi pooleaastase vahega narkootikumide ja alkoholi pärast – üks purjus olles autoga sõites, teine üledoosist. Eitus on sõltuvuse suurosa. Ma taipasin nendest valusatest kogemustest, et olin olnud kohutav eeskuju. See lein ja kaotus, valus mõistmine, et ma ei saa enam eitada, et minu sõltuvuskäitumine on mu poegadele haiget teinud… See kogemus oli osa mu põhjast, mu pöördepunktist. Selle pärast on mulle praegu vanglas AA juhendamine nii oluline, et sellest valust ja kogemusest saab lugu, mis aitab teisi.“

„Ma arvan, et minu joomisel ja narkootikumide tarbimisel oli oma osa suurel sisemisel hirmul, ja ma ei teadnudki, et see mul on, sest ma olin seda alla surunud. Hirm peaaegu kõige ees! Olin harjunud ütlema, et mul on hirm vaid langevarjuhüppe ja püssitoru ees (kohtumine viimasega oli mu elus ka juhtunud). Langevarjuhüpe tuli ka. Tundsin enne lennukist välja hüppamist tõelist surmahirmu, aga ma hüppasin siiski. Tandemina. Ja niipea, kui me olime hüpanud, tundsin ma joovastust. Hirmu polnud – ja see oli üllatav.“

Huvitav oli aga see, et AA murendas Lee egosse augukese, pannes teda mõistma, et ta kardab tegelikult peaaegu kõike. Ja iga hirmu all on tegelikult surmahirm. „Vähemasti minuga on see nii. Aga nüüd, kui mu vaimsus ja hingelise tervise tasakaal on olemas, kui ma olen rahul oma eluga ja sellega, kes ma olen, on surmahirm kadunud. Ja kui see juhtus, mõistsin ma, et see on kõik, mida ma vajan, et elada suurepärast elu. Ma arvan, et me saame aru, kas elame suurepärast elu, selle järgi, kui me enam ei karda. See teeb elu nii nauditavaks! Muidugi ma kardan ka vahel üht-teist, näiteks oma põlveoperatsiooni paar aastat tagasi – see oli kohutav valu, mis pärast tuli. Aga see kõik oli teistmoodi: ma ei kartnud lasta end opereerida ja tegin kogu füsioteraapia pärast läbi.“

Mülkast välja

„Meid on AAs igast majanduslikust klassist, läbisegi, meie probleem on ühine.“ Mõnedel on vaja AA kohtumistele lisaks ka teraapiat või ravimeid.„Minu teraapia on loovus – kirjutan luulet, reisimisest. See on minu viis oma teemad, emotsioonid läbi töötada. Luuletasin oma peas alates teismeeast, aga kirja hakkasin panema oma 30ndates, 40 aastat tagasi. Pidin olema teatud meeleolus. Mu esimene luuletus oli nutmisest.“

Lee hoiab end tasakaalus luuletamise, kirjutamise ja AAkohtumistega. „Alguses ma käisin seal iga päev, isegi kaks-kolm korda päevas. Kui tahta oma sõltuvuskäitumist muuta, tuleb elu täita muude tegevustega. Sul ei tohi tekkida momenti, kus sa midagi ei tee – muidu hakkad tegema valesid asju. Nii et ma käisin AAs, sõitsin jalgrattaga, tegin trenni, et ennast väsitada. Ma ei saanud hästi magada, sest kui ma opiaadid ära jätsin, tundsin ma elu kõige kohutavamat ärevust. See oli meeletu hirm ja depressioon, mille põhjust ma ei teadnud. Lugesin siis anonüümsete alkohoolikute käsiraamatut, mille esimene osa on 264 lehekülge 12 sammust ja edasi on ainult inimeste lood, millega sain end identifitseerida, ja uinusin siis”.

Ja endaga tuli tööd teha. Oma egoga.

Üks seik pani Leed eriti mustvalgelt mõistma oma ego, mis on lihtsalt kaitsemehhanism. Ja see segab meil asju selgelt nägemast. „Sõber andis mulle oma poja vana paadimootori. Minu meelest polnud mõtet seda parandada. Sain ta isegi tööle, aga ütlesin, et see ilmselt ei tööta kaua ja varuosi pole nii vanale mootorile saada või on need väga kallid. Järgmisel korral, kui mootor taas rikki läks, andis omanik selle mu konkurendile, kes tellis varuosa ja tegi mootori korda. Kui ma sellest kuulsin ja sõbraga kohtusin, tundsin häiritust, ärritust, mu ego oli vihane, nägu punane, ja mul oli häbi. Taipasin siis, et võiksin asju vaadata endast pisut kõrgemalt: mootor oli ju nüüd korras. Mina ei teinud seda küll, aga see on ju korras. Ja nii sai kontseptsioon egost kui minu eraldi osast peast südamesse.“ Egosse augu torkamine on üks samm 12st.

Üks 12 sammust on ka nimekiri inimestest. „Nende juurde tuli minna ja vabandust paluda. Mõtlesin igal õhtul enda jaoks läbi, mida ma täna tegin: kas sai paremini kui varem. Ja ma hakkasin ka palvetama, mediteerima, küsisin juhatust – mitte uusi kingi, vaid sisemisi asju! Ja ma läksin vanglasse tööle.“

Nüüd on Lee loominguline, vaimne, minimalistlike vajadustega ja püüab teha head. „Rikkus tegi mind laisaks. Mul olid 500dollarilised kingad, arvasin, et olen keegi, ostsin suure maja, võimsa auto… ikkagi oli mingi aja pärast igav. Mida nüüd teha? Teenida veel rohkem? Praegu ma tunnen, et olen õnnelik! Olen alandlik, elan tagasihoidlikus majas, vaatan, kuidas elada raha raiskamata. Raha ja väline pole enam osa minu egost. See on müür, turvalisus, aga ta takistab nägemast, kes me tegelikult oleme. Ma tean nüüd, kuidas väikeste kuludega elada. Mu ego pole raha mõju all. Mul pole sellest sooja ega külma, kui keegi elab suures majas või tal on uus auto.

Mu riided on teise ringi poest – ostan neid nüüd pennide eest selle asemel, et kulutada sinna tuhandeid, nagu mul oli kombeks.“

Õnn pole rahas

„Ma taipasin, et ma ei jõua kunagi sellise jõukuseni,
et oleksin saanud endale õnne osta.

Kirjuta see üles!“ ütleb ta mulle, osutades paberile mu ees, kuhu teen aeg-ajalt märkmeid.

„Pigem kogesin, et need asjad, mida ma ostsin, tegid mind õnnetuks. Miljonär olles on tunne, et oled midagi saavutanud, aga rõõm ja nauding on tegelikult sisemised seisundid ja need tulevad pigem siis, kui elad lihtsat elu, oled lahke ja hea, annad endast parima, et miski muutuks paremuse poole.“

„Mu elus oli selline aeg, kui mul oli eralennuk. See polnud päriselt minu oma, aga ma sain seda rentida iga kell, kui tahtsin. Esimest korda sellises varalises seisus tundus, et nüüd olen küll maailmavalitseja. Aga tuleb vahet teha naudingul ja tõelisel rõõmul.

Nauding on lühiajaline, näiteks uuest autost või puhkusereisist.

Õnnetunne on sellel skaalal juba natuke kõrgemal, aga rõõm on sisemine seisund. Rõõm on see, kui sa tunned, et elad head ja õiget elu – aitad midagi paremuse poole muuta. Napsu ja narkootikume võttes tundub sobilik õigustus, et ma teen ju ainult endale liiga. Aga kuna meil on ikkagi teadvus, siis kusagil sügaval sees me ikkagi teame, et see pole päris see… Ma tunnen enda puhul ära: kui ma hakkan tüli norima või lähen kaitsesse, siis on midagi sees halvasti. Siis tuleb aru saada, et see pole välistest asjadest, vaid tuleb iseendaga tegeleda, mitte põgeneda. Ja kui mul lõpuks olid mõned vahendid, tehnikad, millega oma sisemist tasakaalu hoida, tekitas see võimsa sisemise rahu ja rõõmu.“

Kümme aastat tagasi sattus Lee esimest korda Kuubale – sinnasaamine oli ameeriklastele väga bürokraatlik ja peaaegu kättesaamatu. „Ma ei oodanud, et näen seal õnnelikke inimesi! Ma olin sündinud Floridas, mis oli toona nagu Kuuba praegu. Floridas hakati kasutama meeletutes kogustes fosforväetisi, et 90 kilomeetri kaugusel asuvat Kuuba loodust kahjustada. Suhkrukasvatustoetused Kuubale tähendasid kunstväetisi ja ühtlasi 50 aastat Florida looduse reostamist tõestamaks, et sotsialism on halb. See on olnud uskumatu: liblikad, putukad, linnud, nagu nad olid minu lapsepõlves Floridas, on nüüd kadunud. Kuuba valitsus on juba sellest aru saanud ja on looduse hoidmise poolt, Florida kallastel aga ei saa turistid väetiste kasutamise pärast enam randu kasutada – surnud kalad, kahjulikkus hingamisteedele… Selle põhjus on suhkur. Seda kurba tõde on raske taluda.“

Toonase Kuuba reisi ajal oli Lee 62 ja kasutas veel meelemürke. Tuuri organiseeris Matteli mänguasjade juhatuse esinaine, et koguda raha botaanikaaia rajamiseks. See oli luksuslik reis, Lee jaoks oli ebamugavalt kontrastne, et luksusreis tehakse niivõrd vaesesse riiki. Aga tema jaoks oli eriti üllatav, et nii vaesed inimesed, nagu ta seal kohtas, paistsid õnnelikud. See oli tema esimene reis tõesti vaesele maale. „Neil ei olnud peaaegu midagi, aga nad olid õnnelikud! Neis inimestes, kellega ma sel reisil olin, ma seda ei näinud. Nemad rääkisid, et kui nad lähevad tagasi Ühendriikidesse, teevad nad siia golfiväljakud ja Shelli tanklad tualettpaberiga… ja mind üllatas selle juures kõige enam, et nad ei märganud, et need inimesed olid õnnelikud just niimoodi, nagu seal praegu oli. Selle 11-päevase reisi viimasel õhtusöögil lugesin neile ette oma esimese Kuuba luuletuse, mille sõnumist kõik küll aru ei saanud, aga pärast väikest vaikust plaksutati siiski soojalt.“

Luuletuses oli koht „õppida parandama seda, mida heaolu prügiks peab. Ma olen selle koha üle eriti uhke, sest see tähendab nii palju eri tasanditel. Kõige lihtsamas mõttes tähendab see seda, et Kuubal ollakse nii vaesed, et nad ei viska midagi ära – kõike parandatakse lõpmatuseni ja antakse vanadele asjadele üha uus elu. Aga mida heaoluühiskonnas tehakse – me oleme loonud materiaalse ühiskonna ja me muudkui viskame vanu asju ära ja ostame nende asemele uusi. Ja heaoluühiskond peab prügiks ka tervet hulka inimesi. Need on kolm ilmsemat tasandit. Aga mis „heaolus“ elades juhtub, on kahjuks ka see, et inimesed viskavad justkui ära oma vaimsuse. See on tegelikult see, mis vajaks parandamist – ja see on selle mõtte neljas tasand.“

Teistmoodi mõtlemine

Esimest korda reisis Lee Euroopasse 19aastasena, 1967. Lennukid olid propelleritega ja New Yorgist Luksemburgi lennates tuli Islandil tankida. Esimene kultuurišokk oli see, kui kell üks öösel lennujaama jõudes nägi ta Coca-Cola automaati – ameerika poisi jaoks nagu kodu maitset –, otsis oma raha välja ja sai teada, et see ei kõlba. Kolm kuud rändas ta Volkswageniga ja oli oma sõnul pärast seda nagu teine inimene. „Mu silmad avanesid. Nägin, et need inimesed mõtlevad pigem nagu mina. See oli mulle lohutav, sest minu mõtlemine oli juba noorena ameerika mõttes ebatüüpiline. Ma lugesin ingliskeelset ajalehte Paris Tribune ja sain kinnituse, et ka nemad suhtusid Vietnami sõtta nii nagu mina. Nad suhtusid samamoodi paljudesse asjadesse, mis Ameerikas toimusid, ja ma tundsin, et ma pole hull.“
Samal aastal oleks Lee ise pidanud Vietnami sõtta minema, aga ta varjas end, kolis paar aastat, talle tuldi isegi tööle järele, aga tal oli hea vaist ja putku ta pääses.

Praegugi ei tunne Lee end USAs elades hästi, sest ta ei toeta seda suurustamise poliitikat. „Raha pärast ma muretsema ei pea ja mul on sama mugav elada Kuubal. Soe dušš oleks muidugi boonus, aga mind ei häiri ka selle puudumine.“ Ja nii on Lee juba poolteist aastat elanud kaks kuud Floridas ja kuu aega Kuubal. Sama kaua on ta toetanud ka Angelat. Angela on noor piltilus kuubalanna, kes sai esimese lapse 15aastaselt ja kui teine laps sündis, jättis tuntud poksijast mees ta maha. „Nüüd on ta lastega üksi olnud viis aastat, ta saab hakkama, aga ma näen, milline väljakutse see on. Ma tunnen, et soovin seda naist ja ta lapsi aidata, olen talle ostnud majakese, elektrirolleri ja ma jätkan tema abistamist.“

Nende suhe on paarisuhte ja toetamise kombinatsioon.

Ta näitab mulle telefonist pilti fotost, millel tema, see noor naine ja tema kaks last kooliaasta lõpetamisel. Pildilt paistab, nagu nad oleksid perekond, ja tundub, et Lee hinge puudutab see pilt selle pärast väga. Ühest küljest pakub see talle perekonnatunnet, samas võib olla, et selle naise ja tema laste toetamisega ta sisimas natuke heastab oma varasema elu destruktiivseid valikuid.

„Mu elu pole kunagi olnud igav. Ja mul on hea meel, et minu kõige tumedamast küljest on praegu kellelegi kasu ja inspiratsiooni.“

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga