Author: Elina Naan

  • Hetki läbi asjade. Külas Beatrice Fenicel

    Hetki läbi asjade. Külas Beatrice Fenicel

    TEKST ELINA NAAN
    FOTOD ED LABETSKI JA TRIIN MAASIK

    Kuidas leiavad erinevad esemed meie juurde tee ning miks on nad kodudes leidnud tähtsa koha, loonud sideme või silla emotsionaalse hetkega minevikust? Beatrice Fenice tunnistab, et kõik esemed tema kodus on tähtsa looga, justkui osa temast endast, ning et on keeruline ja isegi pisut ebaõiglane midagi kindlat esile tõsta, ent ta proovis – jagame inspiratsiooniks mõned hetked läbi fotode.

    Autentne ja eksootiline

    Beatrice on moest läbi imbunud – tema Tallinn Fashion Weekil esitletud eksootiline kollektsioon „Road“ pälvis tähelepanu autentsete kangastega maailma eri paigust.

    Kelmikas kunst

    Sergei Isupovi keraamika ja kunst on Beatrice jaoks erakordse tähtsusega. Tema keraamika on tuntud siin- ja sealpool ookeani ning kannab endas omapärast huumorit, mis Beatricet võlub.

    Keha kui kunstiteos

    Igal naisel on alastuse ja iseenda kehaga erilised lood. Beatrice ütleb, et tema jaoks on alastus tähendanud alati tööd. Sellel fotol on ta umbes 15-aastane.

    Tükike kõrbe

    Kaheksa aastat tagasi käis Beatrice võtetel Sahara kõrbes. See jättis ta hinge kustumatu mulje. Tagasi Eestisse saabus ta kahe liitri liiva ja kividega, mida vaatab iga päev. Need justkui meenutavad, et miski pole igavene ja et oleme siin universumis nagu liivaterad.

    Jumalik nimi

    Dante „Jumalik komöödia“ on muude teoste hulgas eriti olulisel kohal, kuna ema pani Beatricele nime Alighieri armastatu järgi. Nii et on loogiline, et siia koju on need raamatud jõudnud lausa mitmes eri köites.

    Maagiline laud

    Pärismaalastest indiaanlaste sümbolitega laud, mille on käsitsi maalinud Kathy Whitman ehk Elk Woman, hoiab kodus aukohta. Beatrice on indiaanilaagrites käinud pea kümme aastat, võtnud osa tseremooniatest ning avastanud nõnda rohkem iseennast ja maailma oma ümber. Need maalingud sümboliseerivad omal moel eneseületamist ja tuletavad seda iga päev meelde.

    Oaas hoovis

    Taimed, lilled ja hoov on Beatrice jaoks esikohal. Kevadel ootab ta pikisilmi, et saaks juba õues askeldada ja taimi istutada. Marokost pärit purskkaevul on hoovis oluline roll, vesi on elu ja hoiab kogu aia ilu voolamises.

  • Omas rütmis linnas ja looduses

    Omas rütmis linnas ja looduses

    TEKST JA FOTOD ELINA NAAN

    Mulle meeldib linnas elada, praegu, tõesti meeldib. Meeldib, et mu sõbrad on lähedal, et ma saan osta öko-croissant’e kümne minutiga kui isu. Et teed on piisavalt siledad rulaga sõitmiseks ning et kui ma korraldan argipäeva õhtul teetseremoonia, on inimestel võimalik pärast tööd aegsasti kohale jõuda.

    Mõistan, et suures plaanis on need väga väikesed detailid, ent kas suured pildid mitte väikestest hetkedest sünnigi… Hetkel poleks sellist elu, nagu ma praegusel perioodil soovin kogeda, võimalik elada maal. Ma mõtlen, üleni maal, kogu aeg. Oleme seda perega aastaid tagasi proovinud ning nagu katse tulemusest selgus, vajasin siiski sotsiaalsemat olemist ja tegutsemist, et end õnnelikuna tunda.

    Ent õnnelikuna ei tunne ma end ka siis, kui peaksin 24/7/365 linnas veetma. Täpselt sama kõrgelt hindan ma võimalust loodusesse sõita, oma pisikesse pelgupaika, eemale linnakärast ja kõikidest mugavustest. Kohta, mida võib-olla veel maakoduks nimetada ei saa, aga salapaigaks looduses küll.

    Juba kümme minutit metsa all või mere ääres jalutades muudavad meeleseisundit. Looduse ilu lihtsalt sunnib argimõtted, tülid, ebakõlad, kõhklused-kahklused taanduma ja puhast õhku hingates täidame end reaalse, päris (elu)energiaga. Sellisega, mida ei suudeta järele mediteerida üheski pealinna joogasaalis või luua teadlaste abil tipplaboris.

    Puhas loodus on luksus. Ja nagu üks sõber just mõni aeg tagasi täheldas: tänapäeval on pimedus luksus. Elame linnades, liigume betoondžungli asfaltradadel ja isegi öösel ei kustu tehisvalgus. Meie bioloogilised-ökoloogilised ja muidu loogilised kellad on täiesti pahupidi pööratud, me endi allakirjutatud ühiskondlike kokkulepete tõttu. Me vajame, vähemalt aeg-ajalt, looduse puudutust, metsarahvas, nagu me justkui olevat ju olnud… või oleme siiani?

    Nii et mõnus tasakaal linnasagina ning linnutiivaplagina vahel kosutab hinge ja annab võimaluse liikuda just sinna, kuhu parasjagu vaja. Vähemalt minuga on hetkel sellised lood.