TEKST JA FOTOD ELINA NAAN
Mulle meeldib linnas elada, praegu, tõesti meeldib. Meeldib, et mu sõbrad on lähedal, et ma saan osta öko-croissant’e kümne minutiga kui isu. Et teed on piisavalt siledad rulaga sõitmiseks ning et kui ma korraldan argipäeva õhtul teetseremoonia, on inimestel võimalik pärast tööd aegsasti kohale jõuda.
Mõistan, et suures plaanis on need väga väikesed detailid, ent kas suured pildid mitte väikestest hetkedest sünnigi… Hetkel poleks sellist elu, nagu ma praegusel perioodil soovin kogeda, võimalik elada maal. Ma mõtlen, üleni maal, kogu aeg. Oleme seda perega aastaid tagasi proovinud ning nagu katse tulemusest selgus, vajasin siiski sotsiaalsemat olemist ja tegutsemist, et end õnnelikuna tunda.
Ent õnnelikuna ei tunne ma end ka siis, kui peaksin 24/7/365 linnas veetma. Täpselt sama kõrgelt hindan ma võimalust loodusesse sõita, oma pisikesse pelgupaika, eemale linnakärast ja kõikidest mugavustest. Kohta, mida võib-olla veel maakoduks nimetada ei saa, aga salapaigaks looduses küll.
Juba kümme minutit metsa all või mere ääres jalutades muudavad meeleseisundit. Looduse ilu lihtsalt sunnib argimõtted, tülid, ebakõlad, kõhklused-kahklused taanduma ja puhast õhku hingates täidame end reaalse, päris (elu)energiaga. Sellisega, mida ei suudeta järele mediteerida üheski pealinna joogasaalis või luua teadlaste abil tipplaboris.
Puhas loodus on luksus. Ja nagu üks sõber just mõni aeg tagasi täheldas: tänapäeval on pimedus luksus. Elame linnades, liigume betoondžungli asfaltradadel ja isegi öösel ei kustu tehisvalgus. Meie bioloogilised-ökoloogilised ja muidu loogilised kellad on täiesti pahupidi pööratud, me endi allakirjutatud ühiskondlike kokkulepete tõttu. Me vajame, vähemalt aeg-ajalt, looduse puudutust, metsarahvas, nagu me justkui olevat ju olnud… või oleme siiani?
Nii et mõnus tasakaal linnasagina ning linnutiivaplagina vahel kosutab hinge ja annab võimaluse liikuda just sinna, kuhu parasjagu vaja. Vähemalt minuga on hetkel sellised lood.
