Esimesse joogatundi sattusin 25 aastat tagasi Saksamaal magistrantuuris rahvusvahelist äri õppides.
Tundsin end kohe nagu kodus.
Trenn, kus ei anta hinnanguid.
Mis annab midagi kogu kehale.
Mida saab teha bidžaamas ja paljajalu.
Kus hing heliseb.
Ja seejuures maksis haigekassa 80% kogu aasta kursuse hinnast tingimusel, et käin kohal vähemalt 80% tundides.
Diil!
Aga ergas polnud selle peale mitte ainult praktiline meel, mis haistis kokkuhoidu. Ja kokkuhoid see oli. Ma meenutan sulle konteksti: samal aastal 2002 tuli käibele euro ning Eesti ja Saksamaa elatustase oli mitmekordne vahega. Mõned asjad olid toona hinnanumbrites odavamad, aga see samas oli see aeg, kui lennupilet maksis kuupalga ja buss sõitis Saksamaale poolteist piinarikast ööpäeva koos teadmata pikkusega pausidega piiripunktides. Saksamaale oli tarvis viisat, kui jääda sinna üle 3 kuu. 1 SMS maksis 1€ ja mul olid muidugi ranged eelarvepiirangud peal, et oma stipendiumiga üldse Hamburgis elades toime tulla. Niisiis saatsin vaid ühe SMSi päevas. Ülikoolis käisin näiteks rulluiskudega, et vältida metrookulusid. Poole oma toast ühises korteris rentisin omakorda välja Kasahstani tudengineiule.
Lisaks sellele, et jooga millele sain sisuliselt 80% soodustust, oli rahaliselt otstarbekas, pani mind mõtlema fakt, et eratervisekindlustusfirma ei ole heategevusorganisatsioon. Olin ise töötanud Eestis pangas ning Saksamaal käinud praktikal pangas ja kindlustuses. Teadsin, et neis firmades töötasid terved matemaatikute, analüütikute ja statistikute osakonnad. Järelikult see oli välja arvutatud, et parem maksta kellegi eest kahekümnendates joogakursus kui hiljem ravikulud!
Diil!
Nüüd on aeg edasi läinud 25 aastat.
Olen oma ideaalkaalus ja elu parimas vormis.
Tulin just see nädal Saksamaalt, olles pakkunud massaaži ühe heatahtliku festivali tervendusoaasis. Ma tean saksakeelseid sõnu nagu kilpnääre, lõöve ja rangluu (mäletad ma õppisin tegelikult majandust).
Ja jooga ei jätnud mind kunagi maha. Ega mina joogat. Üle 10 aasta korraldasime mu sõpradega Haapsalus joogafestivale. Ma ise ei ütle enam et ma TEEN joogat, vaid ma ELAN seda. Olen joogast läbi imbunud. Ja see ei paista mitte kuidagi nagu jooga (ma söön pärast piiiiikka pausi jälle liha ja värvin vahel küüsi) aga mu jooga on kusagil süvakihtides. See määrab, kuidas ma söön ja suhtlen, töötan ja puhkan, kuidas meeleolu hoian ja tervise eest hoolitsen. Ja juba ammu ei ole minu maailmavaate nimi mu enda jaoks jooga, vaid elujanu ja elurõõm, looduslähedus, intuitiivsus, rahuseisund ja pai hingele.
Kutsun sind tasuta veebiseminarile mu nooruslikkuse ja elurõõmu saladustest juba 13. septembril.
Tasuta registreerumine siin: https://hingelepai.ee/vebinar-09-2026-noorus/