TEKST LIINA JÄRVISTE
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Õnn ja elu on siin planeedil Maa väga maine ja maitsev. Võiks isegi öelda, et suisa mullane.
Hoolimata kõikidest inimkonna leiutistest ja saavutustest võlgneme oma elu ja olemasolu 15-sentimeetrisele mullakihile, mis katab kogu maakera (ja tõsiasjale, et sajab vihma). Ilma mullata poleks meil võimalik kasvatada toitu, mida oma eluks vajame, ning mullakihi viljakusest sõltub saagikus.
Muld ja mulla tervis on elu alus, sellest sõltub meie eksistents. Loodan, et inimkonnana jätkub meil kollektiivset tarkust pöörata ümber metsade raiumise, intensiivpõllumajanduse jmt protsesside tagajärjel toimuv muldade erosioon, mis on maailmas muutumas väga tõsiseks probleemiks.
Aga kuhu jääb siis õnn? Aiapidamine toob õnne õuele. See on nüüdseks ka teaduslikult tõestatud. Näiteks on tõestatud, et ühes supilusikatäies mullas sisaldub rohkem kui 50 miljardit mikroobi. Ühte nende tüvedest nimetatakse Mycobacterium vaccae’ks, mis on justkui looduslik antidepressant.
Oletatakse, et Mycobacterium vaccae võib stimuleerida serotoniini ehk ühe meie põhilise õnnehormooni tekkimist kehas. Serotoniin on neurotransmitter, mis muudab inimesi lõdvestunumaks ja rõõmsamaks. Just serotoniini madalat taset on peetud depressiooni, ärevuse ja bipolaarse meeleoluhäire põhjuseks.
“Aias arenevad asjad ikka loomulikus,
aastaaegade rütmis,
mitte ei vilksa ekraanilt läbi.”
Aednikud hingavad serotoniini tekkimist toetavaid baktereid sisse ning samuti sisenevad need bakterid inimese kehasse läbi väikeste marrastuste. Mullaga kokkupuute positiivset mõju serotoniini tasemele on võimalik tunda veel kuni kolme nädala jooksul.
Loomulikult on aiandusega tegelemisel veel teisigi positiivseid mõjusid meie meeleolule. Nii päevavalguses viibimine kui mõõdukas füüsiline aktiivsus mõjuvad stressi maandavalt. Ka Eestis oleme läänemaailma heaoluriikidega sarnases olukorras, kus istumine on „uus suitsetamine“. Teisisõnu, tubane istuv eluviis on nüüd juba tervisele kahjulikum elustiiliharjumus kui suitsetamine. Värskes õhus viibimine ja enda liigutamine ennetab aga paljusid kroonilisi vaevuseid.
Aiatöödesse võib suhtuda nagu külaskäiku vabaõhujõusaali.
Ainuke erinevus on see, et aias toimetamise eest
ei küsi keegi kuukaardi tasu.
Kui aias peale ilutaimede ka toidu kasvatamisega tegeleda, on suur tõenäosus, et inimese toitumisharjumused paranevad. Hooajalised värsked puu- ja köögiviljad ning ise endale toidu valmistamine mõjuvad tervisele hästi. Ja loomulikult aitab taimedega tegelemine meil tajuda elu ringkäiku ja imet. Aias toimetamine toetab hetkes olemist – kompimise, haistmise ja teiste meelte kaudu on lihtsam olla siin ja praegu, olla maandatud ja mitte oma hüplevate mõtete lõksus. Looduse ringkäik lausa sunnib elu aeglustama ning oma ümbrusega kontaktis olema. Aias arenevad asjad ikka loomulikus, aastaaegade rütmis, mitte ei vilksa ekraanilt läbi.
Kõik see, mis on aias hea meile, on seda ka lastele. Uuringud on näidanud, et lapsed, kes on aiapidamisse kaasatud, söövad paremini. Lapsed, kes on toiduvalmistamisse kaasatud, söövad paremini ning on meelsamini valmis proovima kõiksugu aed- ja puuvilju. Aias mängimine on eriti väikelastele oluline, sest neil on vaja oma arenguks olla kontaktis kõikide looduselementidega.
Aiatöödes osalemine annab lastele võimaluse mängida mulla ja veega, teha lõket ja põletada oksi, jälgida tuult ja päikest. Tundub, et ütlus „kui su elus on liiga palju draamat ja masendust, siis teed sa liiga vähe aiatööd“ peab paika ja on nüüdseks ka teadusliku tõestuse leidnud. Jääb vaid üle leida endale aialapp, rõdunurk või lillepott, mille eest iga päev hoolt kanda ja mille maitsvaid vilju nautida!
Väike, aga suur laugupeenar
Lukuaugupeenar (keyhole bed) kompostikastiga on hea viis ka väikesel pinnal muljetavaldavas koguses toidu kasvatamiseks, köögijäätmete komposteerimiseks ning mulla viljakuse hoidmiseks. Selline kõrgpeenar sobib hästi nii rõdu- kui aianurka. Peenra keskele pannakse metallist või plastist nõu, mille külgedele ja põhja puuritakse augud. Nende kaudu saab kompostist väljuda vedelik ning toidujäätmete juurde pääseda putukad, vihmaussid ja teised mullaelanikud, kes neid lagundavad ja peenramulda edasi viivad, samal ajal hoiavad piisavalt väikesed augud eemal närilised.
Peenra põhja on hea panna vee äravooluks kive või oksi. Mina eelistan kasutada kuivanud lehti ja oksi, mis aeglaselt komposteeruvad ja annavad omakorda peenrasse toitaineid. Kompostri ümbrus ja peenar täidetakse umbrohuvaba mullaga.
Peenrasse võib segamini istutada erinevaid taimi ja kultuure. Kui aiaruumi on vähe, on hea sellisesse peenrasse istutada maitsetaimi, salateid ja lehtköögivilju. Peenra võib teha päris kõrge ning selle ääred ehitada kas kividest või puidust.
