Kõigepealt tegi Marit Mesipuu rännu ümber maailma. Ja seejärel ümber iseenda. Teine reis oli ehk pikemgi ja kestab õigupoolest ikka veel. Rännaku-praktikuna räägib Marit sellest, kuidas sarnaselt inimesele vajavad ka emotsioonid vabadust, äratundmist ja mõistmist. Ja et maailmaga rahu tegemiseks on vaja endas seest üles leida väike laps, kes meid tegelikult juhib.
Rännak jõudis minuni juhuse tahtel, kui kaks omavahel võõrast inimest mulle sellest lühikese ajavahemiku jooksul rääkisid. Kuigi see kõlas põnevalt, tundsin ma, et rännak pole minu jaoks, sest mina olen enda jaoks juba kõik välja mõelnud ja aru saanud, miks ma olen selline, nagu ma olen – ja tõenäoliselt ei ole midagi uut, mida Rännak mulle pakkuda saaks.
Aga ma otsustasin siiski proovida, sest uudishimu sai minust võitu, ja mul on hästi hea meel, et ma seda tegin. Juba esimeses Rännakus tuli tõesti üles mälestus vanast olukorrast, mille peale olin palju mõelnud ja selle enda jaoks nii-öelda pea tasandil ära lahendanud.
Kuid selle rännaku käigus selgus, et emotsionaalselt ma ei olnud seda mälestust siiski vabaks lasknud ja alateadlikult juhtis see mind endiselt. Need uskumused ja tunded, mis selle mälestusega seotud olid, juhtisid ka minu täiskasvanuelu, kuigi sündmus oli leidnud aset siis, kui olin umbes kolme-neljaaastane.
Kas see kogemus oli valulik ja juhtis su elu negatiivselt?
Kuidas mina seda olukorda lapsena enda jaoks tõlgendasin, oli see, et oluline inimene reetis mind. Ja ma järeldasin, et inimesi ei saa usaldada. Tagantjärele vaadates näen, et mu elus kordus hästi palju just see sama muster, kus ma ei usaldanud inimesi, sest mul oli kogemus, mis ütles, et seda ei saa teha. Ja ma muudkui kogesin reedetust, sest ma tõlgendasin inimeste käitumist reetmisena, isegi siis, kui see objektiivselt nii polnud. Ja see ei muutunud enne, kui ma sain selle mälestuse enda jaoks ära lahendatud.
Pärast seda hakkas imekombel ka väline maailm muutuma. Rännaku puhul ongi hästi tavaline, et kui sa endas midagi muudad, tuleb väline maailm üldjuhul järele – sa hakkad kogema seda, millest oled unistanud, aga pole senini saanud, sest alateadlikul tasandil oled soovitut hoopis tõrjunud.
Kui võiksid mõne näite tuua, kuidas käitusid mõnes olukorras enne ja pärast Rännakut?
Võtame näiteks suhted. See oli minu jaoks valdkond, kus ma kogesin päris palju emotsionaalset valu. Ühel hetkel taipasin, et mu suhete muster kordub – et lugu on ikka üks ja sama, ainult nimi muutub. Sain aru, et asi ei ole suhetes ega teistes inimestes, vaid minus endas. Et seda muuta, pean ma iseenda sees midagi ära lahendama.
Ma tegin selle kallal endaga seesmist tööd ja selle tulemusel muutus ka minu väline reaalsus. Praeguseks olen väga õnnelikus ja armastavas suhtes ja kogen seda, millest ma varem küll unistasin, aga alateadlikult ligi lasta ei julgenud.
Oled jõudnud ära käia ka ümbermaailmareisil. Mida sa reisi ajast enim õppisid ja mis puudu jäi?
Ühe olulise asjana taipasin seda, et kõik inimesed on tegelikult üsna ühesugused. Vahet pole, millises maailma osas nad on – kõik otsivad armastust ja õnne. Ja tihti otsivad nad seda väljastpoolt, kas välistest asjadest või teistelt inimestelt. Ja ilmselt ka mina ise otsisin selle reisi jooksul armastust ja midagi, mis oli justkui puudu. Ma ei osanud sõnastada, mis see on, aga ma tundsin kuklas, et midagi on puudu. Mõtlesin, et äkki just see reis annab siis mulle uue perspektiivi või arusaama.
Teiseks taipasin ma seda, et inimene võib olla kõige ilusamas kohas – kaunis looduses või luksushotellis – ja ikkagi ennast täiesti räbalalt tunda. Aga samas võib ta olla just läbinud 24-tunnise bussireisi ilma igasuguse hügieenivõimaluseta ja tunda ennast seesmiselt täiesti rõõmsalt ja rahulolevana.
Samas ei leidnud ma reisi jooksul ikkagi päriselt seda, mida ma justkui otsisin. Ma ei osanud olla kohal selles ilus, nendes hetkedes… ma otsisin midagi endast väljastpoolt.
Ja elutee viis varsti kokku Rännaku-meetodiga?
Aasta pärast reisilt naasmist oligi see hetk, kus kaks erinevat inimest rääkisid mulle Rännakust. Tänaseks on Rännak andnud mulle taipamise ja kogemuse, et see, mida ma kogu aeg otsisin, on tegelikult minu enda sees olemas – ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõla. Kui sa saad selle kogemuse, siis saad ka aru, mida see tähendab…
Kuigi reisimine meeldib mulle endiselt, oskan ma nüüd nendelt reisidelt võtta palju enamat kui viis aastat tagasi. Olnuks mul sisemaailma-rännaku kogemus juba enne pikale reisile minekut, oleks selle pika reisi kogemus ilmselt ka hoopis teistsugune olnud.
Miks otsustasid hakata Rännaku-praktikuks?
Tundsin juba esimesel seminaril, et Rännaku pakkumine teistele võib olla väga põnev, sest iga protsess on ette ennustamatu. Seminaril jagati osalejad paaridesse ja anti kätte skript, aga minu paarilise Rännak läks skriptist välja – ta nägi mineviku asemel pilti tulevikust. Selle asemel et ära ehmatada ja abi kutsuda, otsustasin vaadata, mis edasi saab. Saingi aru, et kui jätkub usaldust ja julgust, võib see olla väga mänguline protsess ka juhendaja poole pealt. See ongi mind Rännakute juhendamise juures kõnetanud.
Teiseks on mul sügav austus Rännaku kui protsessi vastu ja mul on hästi hea meel seda pakkuda neile, kes ei ole sellega võib-olla veel kokku puutunud. Või kes on kokku puutunud ja tunnevad, et see aitab neid, ja soovivad seda veel kogeda.
Iga inimese jaoks on Rännak siis väga individuaalne kogemus?
Absoluutselt! See on iga inimese jaoks individuaalne ja sama inimese jaoks on iga Rännak samamoodi täiesti erinev. Mõnes Rännakus võid kogeda väga sügavaid emotsioone ja vabastada vana valu. Teises Rännakus võib meenuda mõni mälestus või olukord, mis ei tundugi nii oluline, aga alateadvuse tasandil puhastad sa siiski oma piiravaid uskumusi, mis takistavad soovitud muutusteni jõudmist. Vahel võib ka olla, et koged hoopis väga suurt rõõmu ja naerad. Lisaks sellele, et inimesed keelavad endal negatiivsete emotsioonide tundmise, ei luba paljud tegelikult endal ka positiivseid emotsioone tunda. Ilus on näha, kuidas Rännaku jooksul saab ka rõõm sellisel kujul esile tulla.
Mis sa arvad, miks inimene ei luba endale emotsioone?
See ulatub tagasi lapsepõlve ja selle juurde, kuidas meid on kasvatatud. Kui sulle on lapsena öeldud, et ära nuta; või ära rõõmusta, sest keegi teine tunneb ennast siis võib-olla halvasti, siis sa õpid ära, et on tundeid, mida ei tohi tunda või välja näidata. Nii hakkadki neid tundeid enda sees alla suruma, tekitades endale väga palju valu ja probleeme, selle asemel et lihtsalt lubada endal ühte tunnet tunda.
Lapsepõlves võib teatud emotsioonide tundmine ka ohtlik olla. Näiteks võib jonnimine tuua kaasa karistuse. Või kui hoopis mõni teine pereliige tunneb viha või raevu ja ta ei oska seda elutervelt väljendada, siis laps näeb, kuidas ta hävitab elu enda ümber, ja lapsel tekib uskumus, et viha on halb ja agressiivne tunne, mida on parem mitte tunda.
Tegelikult on viha väga vajalik ja isegi jõudu andev tunne. See on meis kõigis olemas, see on üks meie baastundeid. Lihtsalt oluline on osata seda elutervelt väljendada. Rännak on üks neid kohti, kus saab seda turvalises keskkonnas elutervelt väljendama õppida.
Too üks näide, kuidas saab elutervelt viha väljendada.
Me seostame viha tavaliselt agressiivse käitumisega – kui keegi on vihane, siis ta virutab kellegi või millegi pihta või karjub kellegi peale. Aga võib hoopis jääda vihatundesse kohale, suruda käed kasvõi rusikasse ja lihtsalt tunda seda energiat enda kehas, jäädes selle sisse paigale. Viha väljapoole elamine on mõnes mõttes selle tunde eest põgenemine.
Tegelikult aga võib viha olla väga tervendav ja energiat andev, kui suuta vihatundesse päriselt kohale jääda. Ma ise ka ei lubanud endal aastaid viha tunda, sest ma seostasin seda agressiivse käitumisega. Aga sel juhul viha kuhjub kehas või väljendub passiiv-agressiivsusena, sest mingil moel ta peab inimesest välja jõudma. Paljusid haigusi seostatakse viha väljaelamata jätmisega.
Viha korral võid sa ka teistele öelda, et ma olen praegu tõeliselt vihane, kuid oluline on mõista, et sellel tundel ei ole enamasti hetkeolukorraga mitte midagi pistmist. See on üks vana tunne, mis on sinu sees ammusest ajast, ja teine inimene või olukord lihtsalt käivitas selle. See saab alguse esimesel kuuel eluaastal, kui mingi olukord tekitab teatud arusaama ja käitumismustri, millest lähtuvalt reageerib inimene ka täiskasvanuna. Sisuliselt võib öelda, et meie elu juhib 6-aastane laps.
Rännaku käigus on aga võimalik minna tunde algpõhjuse juurde ja vaadelda vana olukorda praeguse teadlikkuse pinnalt. Põhimõtteliselt ütled sa alateadvusele, et sellele olukorrale võib nüüd reageerida ka teistmoodi. Just see muutus hakkabki su elu edaspidi juhtima selles suunas, mida oled soovinud.
Kuidas siis leida täiskasvanuna tasakaal ja harmoonia elus?
Harmoonia puudumine saab tihti alguse sellest, et me keelame endale oma tundeid või usume, et keegi teine keelab meile neid. See ei tähenda, et sa pead tunde pealt käituma, aga sul on täielik õigus tunda kõike, mida sa tunned. Ja samal ajal tuleb võtta vastutus, et see on minu tunne – teine inimene võis selle praegu küll käivitada, aga minu reaktsioon on minu reaktsioon. Mul on võimalus valida ja muutuda.
Esimene samm on lubada endal kõiki tundeid tunda ja mitte ennast sellepärast halvaks inimeseks pidada. Kui võtame näiteks depressiooni, siis depressioon on väga selgelt seotud sellega, et inimesed suruvad just negatiivseid tundeid alla – ja selles allasurutud olekus elamine on lõpuks nii väljakannatamatu, et lülituvad sisse kaitsemehhanismid: näiteks tuimus ja apaatsus.
Üks depressioonis inimene, kes käis minu juures Rännakul, kirjeldas depressiooniseisundit nii, et sul on väga tugevad tunded, millega sa ei oska päris hästi toime tulla, ja siis sa annad endale veel pähe selle eest, et sa tunned seda, mida sa tunned. See on nagu topeltlõks.
Sealt lõksust on võimalik välja tulla?
Kindlasti on. Endal peab see soov olema. Ja julgus vaadata otsa oma tunnetele. Seda võib olla natuke keerulisem teha üksinda, võrreldes sellega, kui sul on inimene kõrval, kes sind juhendab, toetab ja sellest läbi aitab. See on hästi suur kingitus, mida Rännak saab teha.
Kuidas kuulata oma südamehäält ja kas see on arendatav?
On kindlasti arendatav. Meis kõigis on südamehääl olemas. Et seda kuulda, on vaja oma meel maha rahustada. Ole vaikuses – mine metsa jalutama, ole omaette, mediteeri või leia mõni muu hetk vaikuseks. Sest südamehääl ei räägi kunagi valju häälega ega korda ennast pidevalt.
Südamehääl ei ütle, et sa pead midagi tegema või ei tohi midagi teha. See on tavaliselt mõistusehääl, mis kamandab või keelab. Südamehääl räägib üsna vaikselt ja tavaliselt ühe korra. Nii et on hea, kui sa oskad olla vaikselt ja märgata väikseid nüansse ja tundeid oma kehas, nendest tulenevaid mõtteid, mis suunavad sind midagi tegema. Vahel tuleb mõni sõnum nii selgelt, et sa järsku lihtsalt tead, mida on vaja teha. Selle kuulamine on treenitav.
Kas südamehääl annab alati õige vastuse?
Jah. Alati võib-olla ei saa sellest kohe aru, aga ta juhendab kindlasti õiges suunas.
Anna palun mõni nõuanne või nipp, mida saaks inimene juba täna teha, et oma eluga rohkem rahul olla?
Tulen tagasi tunnete tundmise juurde. Märka oma tundeid ja luba endal neid tunda. Seda tehes lased nad vabaks ja jõuad rahusse.
Kui tundeid parasjagu ei ole, siis üks hästi oluline asi on tänulikkus. Alati leiab asju, mille eest olla tänulik. See võiks olla igapäevane rituaal – mõelda selle peale, mis on need väikesed või suured asjad, mille eest täna tänulik olen. Ja alati leiab midagi, mille eest tänulik olla, ükskõik kui hull on olukord. Kasvõi selle eest, et ma saan ennast liigutada, et ma tunnen lõhnu, et päike paistab, et ma elan riigis, kus ei toimu sõjategevust, et mul on toit laual. Neid asju on tegelikult rohkem, kui me oskame märgata.
Proovi leida iga päev vähemalt kolm asja. Ning kui sa oskad olla tänulik väikeste asjade eest, siis see tõmbab juurde veel rohkem asju, mille eest tänulik olla. Katseta ise ja vaata, mis juhtub. See on hea asi, mida praktiseerida, et olla rohkem harmoonias ja märgata seda ilu, mis tegelikult meie ümber on – isegi kui mõningatel hetkedel tundub, et seda on vähe või pole üldse.
Foto: Jaanus Post
