Ostukorv

Author: Hedi Kukk

  • Pole head ilma halvata

    Pole head ilma halvata

    See lause käib tavaliselt teistpidi, kuid suhte õppetunde kirjeldades sobib seda öelda ka nii.

    Suhte alguses on kerge olla õnnelik, kõik tundub super, inimene kõrval tundub ideaalne ja süda puperdab sees viisil, mis tekitab tunde, et kõik jääb nii igaveseks. Armumine on seotud idealismiga, mistõttu on loomulik, et suhet alustades soovime näha partneris parimat ja lükkame enda silmis kõrvale kõik, mis sellega kokku ei käi. See aga, kas suhe ka kestma jääb, sõltub armumisfaasi järgsest ajast. Kui partnerist saab päris inimene, mitte roosade prillide taga olev unelm.

    Perfektsionismi püüd võib olla äärmiselt laastav. See on kollektiivne uskumus, mis lõhub inimesi, kuid mis ometigi juhib maailma – soov olla perfektne. See on miski, mis on meile sisse õpetatud, kasvatusega kaasa antud ja meie seatud standardite peamine soovitud tulemus. Perfektsus on imeline utoopiline punkt, mille kaudu enamik meist end defineerib ning arvestades, et see, kuidas kohtleme iseend, on võrdeline sellega kuidas kohtleme teisi, siis defineerime ka oma kaaslast läbi sama uskumuse.

    Roosade prillide faasis on kaaslane justkui perfektne, mistõttu langus ehk arusaam, et ta seda pole, võib kaasa tuua korraliku kriisi. Kriis väljendub eri inimestel erinevalt: kas tülidena või lihtsalt huvi kaotusena. Sellepärast vahetatakse suhteid kiiresti ja kergekäeliselt – otsitakse taga perfektust, mida suhte alguses tunti ja mida elu armastuse pähe endale kokku valetati.

    Lihtne on armastada headel aegadel, lihtne on olla suuremeelne ja arusaav partner, kui kõik on hästi ja keegi pole proovile pannud sinu uskumusi ega kahtluse alla seadnud seda, mida arvasid olevat ideaalne. Küll aga unustatakse armutuhinas, et suhe pole ainult meie – suhtes on ja jääb alatiseks olema kaks eraldiseisvat isiksust – erineva mineviku, erinevate probleemide ja erinevate väljakutsetega. Samuti on kaaslases olemas külgi, mida kohe näha pole ning mis tihtilugu ei puutugi otseselt suhtesse. Kui perfektsuse unelm mingil hetkel paratamatult puruneb, siis pühendumata teise inimese päris loomusesse, antakse vaba voli pettumusele, nähakse ainult enda haavumist ega proovitagi mõista teist poolt. Suhe lõhutakse, uskudes, et päris armastus peaks olema perfektne. Nii aga jäävadki suhted lühikeseks ja lõpud samasugusteks. 

    Igaühel on oma negatiivne osa, mingid nõrkused, mingid olukorrad, mis nendega kaasnevad, kuid samamoodi on kõigil positiivne osa, see, mida nad toovad suhtesse ja mis on nende trump. Negatiivset aktsepteerimata ei saa positiivset. Kui soovida osa saada ainult positiivsest, siis see pole armastus, see on mugavus. Kui öelda, et ma olin hea partner senikaua, kuni kõik oli hästi, siis võiks samahästi öelda, et tegelikult mingit armastust polnudki. Partneril peab lubama õppida ja olla vigadega inimene, võtmata iga tegu isiklikult ning näha, et ka partner on inimene omal teekonnal ja tal, nagu meil kõigil, on veel palju õppida. Pole head ilma halvata.

    Loomulikult ma ei vabanda välja julmalt kuritarvitatud usaldust ega inimesi, kes oma vastutustundetust mugavalt vigade sildi taha peidavad. Kui vigadest ei õpita, nende eest ei vastutata, vabandamisest rääkimata, siis see pole koht kuhu tuua selgitust, et me kõik oleme vaid inimesed.

    Kui aga inimene õpib, vajadusel vabandab ja võimalusel oma viga heastab, siis pole tal enamat võimalik teha. Tõelist armastust tuntakse inimese olemuse vastu ja see annab võime näha raskes olukorras näha nii käitumist kui ka õppivat inimest selle taga.

    Keegi meist pole elamises meister ja väga suur osa meie elust toimub katse-eksituse meetodil. Seda arvesse võttes, kuidas on võimalik üldse vigu tegemata elada? Aus vastus on, et polegi. Nii saame me õppida ka seda, kuidas olla suhtes ja kuidas armastada, läbi selle, kuidas seda mitte teha. Loomulikult on asju, mida peaks teadma ka inimene, kellel pole kogemusi kuid tõelised teadmised tulevad ainult kogemustest ja nii saavad pikaealised suhted endale kirju aluse armumisest, tundmaõppmisest, väljakutsetest, probleemidest, mis on lahendatud ja vigadest, mis on andestatud ja millest lahti lastud. Kui küsida paaridelt, kes on olnud koos enam kui viis aastat, ei kuule kuskilt seda, et armastus on olnud üks lõputu mesinädal, kus rohi on alati roheline, taevas alati sinine ja hollywoodilik roosamanna pidevalt õhus.

    Kui armastada inimest, siis on probleemid ajutised. Muul ajal on inimene kõrval täpselt see, kellesse armusid, keda tundma õppisid, kellega raskuseid läbisid ja kes kogu oma olemusega, nii positiivse kui negatiivse poolega, sinu südamesse endale kindla koha lõi.

  • Püha lihtsameelsus

    Püha lihtsameelsus

    Ma olen kogu oma teadliku elu olnud see kummaline neiu, kes eelistab näha kõike positiivset ja ilusat ning peab vaimset tervist olulisemaks kui orav rattas elamist. Ma näen maailma läbi tunnete ja usun asju, mida paljud teised ei usu, ning olen arvamusel, et iga inimese reaalsus on nende endi silmades ja selles peituv nende vaba tahe. 

    Sarnaselt teistele olen ka mina oma elus läbinud faasi, kus tahtsin olla aktsepteeritud, tahtsin “olla keegi”, teha karjääri ja saada edukaks.

    Pidasin algselt nende asjade puudumist oma sisemise ärevuse põhjuseks, kuid mida enam keskendusin välisele ja ajasin taga edu, seda enam sain aru, et kurbus minu sees ei ole lahendatav ühegi saavutuse või materiaalse asjaga.

    See kõlab klišeena, kuid sellest tõeliselt aru saamine oli paras šokk.

    Väga raske oli endale tunnistada, et kõik mis on valesti, asub minu sees, mitte töös, rahas või teistes inimestes. 

    Praegu valitseb maailmas eduteadvus ja igal sammul kõlavad karmid õpetussõnad selle kohta, kuidas “päriselt elama peab”.

    Mul on ajaga tekkinud kerge vastumeelsus selle suhtes, kui keegi hakkab rääkima normaalsusest. Nii palju kui on inimesi, on arusaamu sellest, mis on normaalne. Kes on see ülim teadja, kes ütleb, kelle normaalsus kõige õigem on? Ja kuidas saab oma “normaalsust” teistele peale suruda? Inimene, kes on depressioonis, vihkab oma tööd ja elab end laste ja partneri peal välja, ei ole kõige õigem inimene õpetamaks teisi, kuidas elada. Maailma ei saa päästa enne, kui päästad iseennast ja tegeled enda puudujääkidega. 

    Mida enam olen õppinud enda rahulolematuse põhjuseid, seda enam saan aru, kui oluline on filtreerida kõike väljastpoolt tulevat. Ma pole ignorantne ega peida pead liiva alla, vastupidi, ma tean väga hästi, mis maailmas, poliitikas ja sõjakolletes toimub. Samas olen ma realistlik selle suhtes, kui palju minu arvamusel kaalu on ja ma ei näe põhjust viis korda päevas uudiseid vaadata ja kogu seda negatiivsust konstantselt oma ellu lasta. Kõik, kes natuke psühholoogiat tunnevad, on sellest juba aru saanud, kuidas igapäevane uudistevoog on keskendunud negatiivsusele, draamale ja hirmu külvamisele. Pole mõtet imestada, et elu on raske, kui ise iga päev vabatahtlikult negatiivsuses supelda. 

    Olen oma loomult esteet ja väikestviisi hedonist. Mulle meeldib näha ilu enda ümber ja seda ka ise luua. Olen see imelik, kes käib Kadrioru pargis eesmärgiga roose nuusutada ja kes sügiseti mängib lehehunnikutes. Eriti hea meelega tõmban ma ka teisi kaasa sellesse imelisse maailma. Olen alati olnud uskumusel, et naudingud peaksid ületama kannatused ning ütlused nagu “kes kannatab, see kaua elab” ja “kes ütles, et elu peab kerge olema”, on mulle alati absurdsed tundunud. Kui veedan päeva kakaotopsike käes, jalutades ja nautides kogu südamest toominga õitsemist ning mõni teine veedab päeva sotsiaalmeedias kommenteerides kõike, mis ei meeldi, peale mida läheb ta koju vaatama uudiseid, mis teda veelgi enam närvi ajavad, siis kumb see tegelikult “õigesti elab”? Kas õnnelik olemine pole mitte elamise eesmärk?

    Olen aru saanud, et inimese hinnang teistele ütleb tunduvalt rohkem tema enda kohta kui inimese kohta, kellest jutt käib, ning tolerantsuse puudumine teiste uskumuste ja eluviisi suhtes peegeldab hukkamõistja enda sisemist hirmu ja ebakindlust. Paradoksaalselt aga peituvad paljude inimeste probleemide lahendused just neis uskumustes, mida nad tõrjuvad, põhjusel, et need pole piisavalt “normaalsed”. 

    Nagu targad inimesed ütlevad: Sa oled see mida sa sööd ja mida tarbid ning inimesed sinu elus on peegelduseks sellele, mis toimub sinu sees. 

    Lõpuks oleme me kõik vastutavad omaenda reaalsuse eest seega kui näed mind tänaval kõndimas, roosade prillidega, oma naiivses mullis, palun lase mul olla. Me kõik teeme omad valikud ja mina olen valinud nautida elu oma pühas lihtsameelsuses. 

  • Oma mõtetega üksi olemine

    Oma mõtetega üksi olemine

    Olen olemuselt natuke vastuoluline. Olles kasvanud omamoodi kameeleonina, võttes üle teiste tujusid ja olekuid ning kohandudes olukordadega, olen ma vanemaks saades hakanud üha tugevamini olema brutaalselt aus kõigi vastu. Tasakaal nende kahe vahel on tulnud üle kivide ja kändude ning päris mitmed inimesed on jõudnud arvamusele, et ma olen parimal juhul natuke kummaline, või siis halvimal juhul ebastabiilne.

    Emotsionaalse inimesena on raske leida tasakaalu äärmuste vahel, kuid pärast pikaajalist proovimist olen jõudnud kohta, kus olen lihtsalt aus. Pole kameeleon, kuid pole ka brutaalne ausus. Olen lihtsalt aus. Selle käigus olen leidnud endas üllatavaid tugevusi – peamine neist on oskus olla oma mõtetega üksi ja analüüsida neid täpselt nii toorena, nagu need on.

    Avastasin, et tegemist on tugevusega siis, kui nägin kõrvalt, kui palju on neid, kes sellega toime ei tule. Minu jaoks on alati, isegi minu “kameeleoni” hetkedel, tundunud loogiline see, et ma tegelen enda tunnetega, ja kui tunne on halb, siis on minu vastutus see paremaks muuta. Tuleb aga välja, et paljudele see nii loogiline pole ning olen olnud tunnistajaks lausa tragikoomilistele olukordadele, kus ollakse valmis tegema ükskõik mida muud, peaasi et ei peaks oma tundeid tundma ja iseendale otsa vaatama.

    Teate seda tunnet, kui lükkate edasi asju, mida peate tegema, sest lihtsalt ei taha või viitsi hetkel sellega tegeleda, kuid siis, kui te lõpuks selle ära teete, tunnete sisemist rahulolu ja mõtlete, et miks ma küll seda nii palju edasi lükkasin? Seda sama tunnet kogen ma ka siis, kui oma mõtetega kerge “vestluse” maha pean. Iseendaga suhtlemises ja oma mõtetega vaikuses olemises peitub rahu.

    Olen kasvanud ärevushäirega, seega oma hirmude analüüs on minu igapäevaseks kaaslaseks olnud pikka aega. Kui nooremana mingil hetkel tundus see mulle tüütu ja ülimalt aeganõudev, siis nüüd olen aru saanud, et just igapäevane pahna tarbimine ja pidev ringi tõmblemine on see, mis on aeganõudev, ja enda mõtete ja tunnetega tegelemine on ja peakski olema prioriteet, sest mitte miski väline aspekt ei tekita rahutust ja stressi rohkem kui enda mõtted.

    Ma ei ütle seda üleolekutundega või vajadusest kedagi õpetada. Jagan seda rohkem enda kogemusest, sest tean, et endale pühendumine ja ausus aitavad. Julgus olla üksi oma mõtetega on vajalik samm õnnelik olemise suunas ja kui sellega ära harjuda, siis ausalt, see on päris mõnus. See tunne, kui suur pundar mõtteid iseennast lahti harutab, pea selgeks lööb, ja saad kasvõi korraks kätte üldpildi oma mõttemaailmast, on üks rahuldustpakkuvaimaid tundeid üldse.

    Mis aga takistab inimesi seda tegemast? Hirm – kartus selle suhtes, mida võib leida sügavalt oma südamest ja peast. Kõik need hirmsad mõtted üksindusest, julmusest ja elu brutaalsusest võivad tuua täieliku lootusetuse tunde ja hirmu elamise suhtes. Kuid lihtsustades – need on vaid mõtted. Isegi kui need baseeruvad reaalsetel asjadel, on need vaid mõtted. Tihti ei ole need mõtted isegi reaalse eluga seotud, vaid rohkem ettemuretsemine asjades, mis ei pruugi ja enamasti ei juhtugi kunagi.

    Kõige enam piinavad on mõtted iseenda kohta. Kartus olla saamatu, kartus, et sa pole piisavalt hea, ning kõige enam kartus, et need kartused ongi tõde. Need mõtted on häirivad, tekitavad kõhtu imeliku iivelduse ja parem on mõelda millelegi muule. Kuid asjad, millega ei tegeleta, jäävad alles ja ei kao isegi siis, kui need oma pimedatesse mälusoppidesse lükata.

    Lahendus peitub alla andmises. Lasta kogu mõtte- ja tundetulval endast üle voolata ja küsida endalt siis ausalt: mis saab, kui need kartused on tõesed? Mis siis muutub? Enamasti on vastuseks: mitte midagi ei muutu. Tasub loomulikult endalt küsida, kust selline hinnang väidetava saamatuse või muu omaduse kohta pärineb, ja pidada meeles, et teiste hinnangud ütlevad tihti rohkem nende endi kui sinu kohta.

    Iga hetk, kui tuleb sügavustest lämmatav tunne, vaata sellele otsa ja küsi: kas ma kardan hirmu või on mul päriselt midagi karta? Lähtuvalt vastusest jätka samal teel ja pea meeles tarka ütlust – sul on alati kolm valikut: aktsepteeri, muuda, jäta! Kui aktsepteerida ei saa, siis muuda. Kui muuta ei saa, siis jäta!

    Paradoksaalselt on oma lämmatavates tundesügavustes ujumisel mingi meeldiv alatoon. Usun, et see tuleb aususest enda vastu. See tunne ei pruugi olla hea – vastupidi, tihti on see ebameeldiv – kuid vaadates asjadele silma ja nimetades neid õigete nimedega, tekib sees rahu, sest isegi kui tee on raske, on see õige. Seda tunnet ei saa teeselda. See kas on või ei ole. Aususel ei ole halle varjundeid.

    Istuda ilusal talvisel päeval diivanil, üksi ja vaikuses, ainult iseendaga, tundmata kuklas paanikat tegevusetuse suhtes, on absoluutselt imeline. See tunne näitab, et oled rahulikult iseenda ja eluga sõber.