Ma olen kogu oma teadliku elu olnud see kummaline neiu, kes eelistab näha kõike positiivset ja ilusat ning peab vaimset tervist olulisemaks kui orav rattas elamist. Ma näen maailma läbi tunnete ja usun asju, mida paljud teised ei usu, ning olen arvamusel, et iga inimese reaalsus on nende endi silmades ja selles peituv nende vaba tahe.
Sarnaselt teistele olen ka mina oma elus läbinud faasi, kus tahtsin olla aktsepteeritud, tahtsin “olla keegi”, teha karjääri ja saada edukaks.
Pidasin algselt nende asjade puudumist oma sisemise ärevuse põhjuseks, kuid mida enam keskendusin välisele ja ajasin taga edu, seda enam sain aru, et kurbus minu sees ei ole lahendatav ühegi saavutuse või materiaalse asjaga.
See kõlab klišeena, kuid sellest tõeliselt aru saamine oli paras šokk.
Väga raske oli endale tunnistada, et kõik mis on valesti, asub minu sees, mitte töös, rahas või teistes inimestes.
Praegu valitseb maailmas eduteadvus ja igal sammul kõlavad karmid õpetussõnad selle kohta, kuidas “päriselt elama peab”.
Mul on ajaga tekkinud kerge vastumeelsus selle suhtes, kui keegi hakkab rääkima normaalsusest. Nii palju kui on inimesi, on arusaamu sellest, mis on normaalne. Kes on see ülim teadja, kes ütleb, kelle normaalsus kõige õigem on? Ja kuidas saab oma “normaalsust” teistele peale suruda? Inimene, kes on depressioonis, vihkab oma tööd ja elab end laste ja partneri peal välja, ei ole kõige õigem inimene õpetamaks teisi, kuidas elada. Maailma ei saa päästa enne, kui päästad iseennast ja tegeled enda puudujääkidega.
Mida enam olen õppinud enda rahulolematuse põhjuseid, seda enam saan aru, kui oluline on filtreerida kõike väljastpoolt tulevat. Ma pole ignorantne ega peida pead liiva alla, vastupidi, ma tean väga hästi, mis maailmas, poliitikas ja sõjakolletes toimub. Samas olen ma realistlik selle suhtes, kui palju minu arvamusel kaalu on ja ma ei näe põhjust viis korda päevas uudiseid vaadata ja kogu seda negatiivsust konstantselt oma ellu lasta. Kõik, kes natuke psühholoogiat tunnevad, on sellest juba aru saanud, kuidas igapäevane uudistevoog on keskendunud negatiivsusele, draamale ja hirmu külvamisele. Pole mõtet imestada, et elu on raske, kui ise iga päev vabatahtlikult negatiivsuses supelda.
Olen oma loomult esteet ja väikestviisi hedonist. Mulle meeldib näha ilu enda ümber ja seda ka ise luua. Olen see imelik, kes käib Kadrioru pargis eesmärgiga roose nuusutada ja kes sügiseti mängib lehehunnikutes. Eriti hea meelega tõmban ma ka teisi kaasa sellesse imelisse maailma. Olen alati olnud uskumusel, et naudingud peaksid ületama kannatused ning ütlused nagu “kes kannatab, see kaua elab” ja “kes ütles, et elu peab kerge olema”, on mulle alati absurdsed tundunud. Kui veedan päeva kakaotopsike käes, jalutades ja nautides kogu südamest toominga õitsemist ning mõni teine veedab päeva sotsiaalmeedias kommenteerides kõike, mis ei meeldi, peale mida läheb ta koju vaatama uudiseid, mis teda veelgi enam närvi ajavad, siis kumb see tegelikult “õigesti elab”? Kas õnnelik olemine pole mitte elamise eesmärk?
Olen aru saanud, et inimese hinnang teistele ütleb tunduvalt rohkem tema enda kohta kui inimese kohta, kellest jutt käib, ning tolerantsuse puudumine teiste uskumuste ja eluviisi suhtes peegeldab hukkamõistja enda sisemist hirmu ja ebakindlust. Paradoksaalselt aga peituvad paljude inimeste probleemide lahendused just neis uskumustes, mida nad tõrjuvad, põhjusel, et need pole piisavalt “normaalsed”.
Nagu targad inimesed ütlevad: Sa oled see mida sa sööd ja mida tarbid ning inimesed sinu elus on peegelduseks sellele, mis toimub sinu sees.
Lõpuks oleme me kõik vastutavad omaenda reaalsuse eest seega kui näed mind tänaval kõndimas, roosade prillidega, oma naiivses mullis, palun lase mul olla. Me kõik teeme omad valikud ja mina olen valinud nautida elu oma pühas lihtsameelsuses.
