Ka kõige peenemas peres peab koristama, nagu mu sõbranna ema armastab tihti öelda. Aga miks? küsin mõttes, kui ta kord taas seda mainib. Mitte et mul koristamise vastu midagi oleks, aga milleks – homme on ju vaja seda uuesti teha, sest põrand on taas must või kapipealsed tolmused… Jään mõttesse – äkki on see vajalik selleks, et kasvada?

Absoluutsel tasandil on tegelikult ju kõik puhas. Muld ja liiv on päikesevalguses metsa all või rannas – või siis esiku põrandal! – oma loomulikus olekus, puhtuses. Mida siin koristada on? Sügisel maha kukkunud puulehed aias on loomulik osa looduse protsessist. Miks neid kokku riisuda? Ometi mina ja väga paljud teised teevad seda pidevalt. Miks? Kas lisaks ratsionaalsetele põhjustele ka harjumusest või selle pärast et peab, meid on ju nii kasvatatud? Või on selleks veel mõni põhjus? 

Mulle tundub, et koristamise ja puhtusega seotu saab alguse suhtumisest ellu ja elamisse üldiselt. Ja see paistab välja tegudest. Koristamisse lugupidavalt, ausalt ja avatult suhtuv inimene loob enda ümber nii füüsiliselt kui energeetiliselt hubast ja puhast ruumi, kus on mõnus olla. Tead ju küll seda tunnet, kui saad puhaste voodiriiete vahele magama vupsata või äsja korda sätitud ruumi astuda. See on mõnus tunne. Selles on mingi värskuse, puhtuse, uue alguse tunne, mis annab energiat.

Ruumid kui peeglid

Olen seda meelt, et füüsiline ruum, kus me suurema osa oma ajast veedame, räägib väga palju meie kohta, ja seda nii kodus, tööl, koolis, trennis kui mujal, kuhu saame oma koha luua – olgu selleks tuba, isiklik laud, kapp või kasvõi nagi asjade riputamiseks. See ruum või kasvõi väike nurgake, mida meil on luba mõneks ajaks enda omaks pidada, soovi korral kaunistada, õdusamaks muuta, aga samas ka korras hoida, on peegel. Meie väline maailm on sisemise ja sisemine välise peegeldus. Milline on näiteks sinu töölaud? On see asjade alla mattunud, täis pabereid, tšekke, tegemist vajavate asjade nimekirju ja muud või on kõigel oma kindel koht, kuhu asjad päeva lõppedes tagasi jõuavad? Kas su sahtlid töölaua kõrval on korras või suvalisi asju suvaliselt täis? Ja milline on su kodu? 

Kuigi armastan korda, seda, kui asjadel on oma koht, nad on puhtad ja hoitud, olen eri paikades elades märganud, et ikka on tekkinud koju mõni sahtel, toanurk, kott vm, kuhu on hakanud kogunema asjad, millega ma tegelen kunagi hiljem. Siis, kui aega on, siis, kui on õige, parem, sobivam hetk. Tegelikult on see tähendanud seda, et ma ei ole viitsinud, tahtnud, osanud nendega midagi peale hakata. Hea on olnud need ära paigutada ja mõelda, et küll homme võtan midagi ette. Homsed lükkuvad aga pidevalt edasi.

Kui mõningate aastate eest aru sain, et sama teen ka oma meeles, kehas toimuva osas – veidrad mõtted, ebamugavad tunded, emotsioonid saab ju ka tallele panna ja nendega tegelemise homsesse lükata –, siis otsustasin teadlikult seda mustrit murda. Ja et kuskilt peab alustama, siis alustasin teadlikult koristamisest ja pikalt edasi lükatud asjade läbi vaatamisest, korda sättimisest.

Väline ja sisemine inventuur 

Nii olengi viimastel aastatel suurpuhastuse päris mitmel korral ette võtnud ja kohe selliselt, kus iga viimase kui sahtli, kapi, riiuli sisu on saanud korda sätitud, iga lipik, paberileht läbi vaadatud, nipsasjakesed suurtele pindadele lisaks tolmulapiga üle tõmmatud ja vanad asjad uuele ringile saadetud. Välist korrastades on tulnud selgust, avarust ja ruumi juurde ka mu meelde, olemisse. Muidugi, mõttemustrid, hirmud, limiteerivad uskumused ja kõiksugused pinged sellest kohe ei kao, aga vähemalt olen suutnud nende kõigi keskel lõõgastuda ja seeläbi neile ka vajalikul hetkel rohkem tähelepanu pöörata.

Koristamisega seotud taipamine ja muutus tekkis minus siis, kui kuulsin ja sain sügavamalt aru mõistest ōsōji – üllatuslikult juhtus seeühel pikemal teekoolitusel. Jaapanis tähendab see sõna aasta lõpus toimuvat suurpuhastust, sellist, mille jooksul viiakse majapidamisest välja iga viimane kui ese, et ruume puhastada, energiad taas liikuma panna, värskust, puhtust ja uut hingamist asjadele anda. Tagasi ruumi jõuavad ainult need asjad, mis seal elavate inimeste jaoks olulised, vajalikud ja rõõmupakkuvad on. Ja niivõrd kui see kõik on füüsiline protsess, on see ka väga isiklik sisemine inventuur ja korrastustöö.

Vähemalt minu jaoks on olnud. Ette võetud suurpuhastused on õpetanud ja aidanud kasvada. Algatuseks olen õppinud näiteks seda, kuidas see suur töö lõpuni viia, võttes koristades ette iga väiksema nurga ja nurgataguse. Lisaks olen õppinud kodu sisustavaid asju mitte iseenesestmõistetavalt võtma, vaid rohkem ümbritsevast hoolima. Sest vana tarkus, et asju puhastades, korrastades, parandades, neile tähelepanu pöörates kestavad nad kauem, on ju tegelikult tõsi. Ka on see muutnud mind valivamaks selles osas, mida oma koju üldse tuua, pannud küsima, mida tegelikult vaja on. Väga paljut ei ole. 

Asjad tänulikkusega uuele ringile

Ka oskus mõnusat ja õdusat ruumi luua, nii endale kui loodetavasti ka teistele, on tulnud paljuski selle käigus. Samuti julgus asjadest lahti lasta (õpin seda veel endiselt) – eriti nendest, mis tunduvad justkui emotsionaalselt väga olulised, aga mida ma tegelikult üldse ei kasuta. Ja mis kõige olulisem, see on õpetanud väga palju rohkem hetkes elamist – sest see rahuldus koristamisest või ükskõik millisest protsessist püsib ju tegelikult ainult selles hetkes, see on ajutine ja viivu kestev. Homme on uued toimetused, juhused ja võimalused, mis loovad uusi hetki. Seega, nii nagu elu, on ka koristamine ja puhtuse hoidmine pidev protsess, nii väline kui sisemine, mitte mingi lõpp-punkt, kuhu jõuda. 

Jaapanist pärineb koristamise kohta veel palju toredaid mõtteid ja soovitusi. Sattudes eelmisel aastal lugema KonMari korrastusmeetodi looja Marie Kondo raamatut „Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi“, leidsin sealt lisaks praktilistele näpunäidetele veel ühe mind väga kõnetanud soovituse: kodu koristama hakates, asjadest lahti lastes, neid ära visates, uuele ringile saates, kinkides või andes tasub vanale tänulik olla. Jah, tõesti, selliselt ei ole ma oma asjadest kunagi mõelnud, et nad on mind ümbritsedes ja minuga kaasas olles aidanud mul elada ju väga mõnusat elu. Olen tänulik.

KOMMENTAAR

Eliise Soome, KonMari meetodi katsetaja

Lugesin esimest korda Marie Kondo kohta mõned aastad tagasi, kui hakkasin rohkem huvi tundma minimalismi vastu. Vahetult enne lugesin veel ka James Wallmanni raamatut „Stuffocation“, mis on samuti mu suur lemmik.

Mulle meeldib, et KonMari meetodi fookuses on rõõm – kas mulle toob see ese rõõmu või mitte? Rõõmu all mõtleb Marie Kondo ka seda, kui tegemist on kasuliku asjaga. Niisiis ei ole põhiline küsimus mitte see, mida minema visata, vaid millised on need esemed, millega ma tahan koos jätkata. Samuti on sümpaatne see, kuidas KonMari meetod õpetab lahti laskma kinkidest, mis pole majapidamises kasutust leidnud. Ta seletab väga kenasti, et kingi eesmärk sai täidetud siis, kui kingi tegija selle sulle üle andis ja sina teda tänasid. On täiesti normaalne ese siis edasi kinkida või annetada. Pole mõtet midagi alles hoida lihtsalt süütundest.

KonMari – suurpuhastusele innustaja

Kui mul oli ees kolimine, tundus õige aeg teha väga põhjalik inventuur kõiges, mida ma oman. Varem sai ikka mõne aja tagant asju sorteeritud, kuid mitte kunagi nii põhjalikult. 

Tavaliselt oli minu meetodiks kas ühe sahtli või kapi kaupa asjade sorteerimine – nii ei saanud tegelikult aga mitte kunagi aru, kui palju mul siis täpselt näiteks kirjatarbeid, raamatuid või mütse on. Polnud välistatud, et need olid mööda korterit eri kohtades laiali ja nii ei hoomanud ma tegelikku kogust. KonMari alustalaks on aga asjade läbi töötamine kategooriate kaupa. Kõik tuleb tuua päevavalgele.

Minu jaoks töötaski selle meetodi juures just asjade kategooriate kaupa sorteerimine. KonMari meetodil asjade hoiustamine ei jäänud mulle aga külge. Näiteks riideid soovitab ta riidepuudel hoida pikkuse järjekorras, kuid ise eelistan hoopis teist jaotust. Samuti riiete kokku voltimine väga väikeseks ning nende püsti asetamine kummuti sahtlitesse minu puhul ei töötanud, loobusin sellest. Sokke ei voldi ma ka kokku, vaid keeran need rulli, mis on Marie Kondo arvates üks suurimaid kuritegusid.

Riideid aga sorteerin nüüd kindlasti ainult nii, et võtan kõik välja ja analüüsin siis. Marie Kondo ise ütleb oma meetodi kohta, et seda tehaksegi elus üks kord ning kui olla edaspidi kohe hoolas, ei teki koju ebamäärast kola, millega hiljem tegelema peab.

Kõik algab mõtlemisest 

Mu kodu ei ole enam nii korras kui kaks aastat tagasi KonMari meetodil tehtud suurema korrastuse järel, kuid tunduvalt paremas seisus kui enne seda. Võin oma kodu kirjeldada sõnapaariga „parajalt lage“, mis on osalt kindlasti tänu sellele meetodile.

Olen nüüd veelgi kriitilisem asjade ostmise suhtes. Saan aru, et mul polegi üldse palju vaja. Kasutan asju lõpuni ega ihale millegi uue järele lihtsalt sellepärast, et see on uus ja põnev. Enne millegi ostmist mõtlen hoolega, kas mul on seda vaja ja kas ese toob mulle rõõmu ka peale paari kuud. Suvalist pudi-padi tekib koju väga vähe. Lisaks olen hakanud meelsamini taaskasutuspoode külastama.

Peale selle meetodi katsetamisest on püsima jäänud põhiliselt muutus, mis toimus mõtlemises – meil on palju vähem vaja, kui me arvame. Sellest saab kõik alguse.

Mis on KonMari meetod? 

Kui enamik koristusmeetodeid soovitab koristada oma kodu ruum ruumi järel või teha seda väikeste lõikude kaupa, siis Marie Kondo loodud KonMari meetod soovitab hakata kodus korda looma kategooriate kaupa, alustades riietest ja korrastades seejärel raamatud, paberid, muu pudi-padi ja lõpetuseks sentimentaalsed esemed. Oluline on asju läbi sorteerides jätta alles ainult need, mis rõõmu valmistavad ja silmad särama panevad. Kingi, müü, viska või anna ära asjad, mis seda enam ei tee. Täna neid asju nende töö eest ja lase neil minna. Selle meetodi fookuses on lisaks koristamisele teadvelolek, sisekaemus, eneseanalüüs ja tulevikku vaatav mõttelaad.

VAATA LISAKS „Tidying Up with Marie Kondo“ 

Marie Kondo koristusteemaline dokumentaalsari Netflixis

6 REEGLIT 

Marie Kondo soovitused, kuidas korrastada oma kodu üks kord ja lõplikult

1. Pühendu täielikult koristamisele.

2. Kujutle oma ideaalset kodu ja elustiili, seda, kuidas sa ennast seal tunned. 

3. Alusta ebavajalike asjade ära viskamisest. Tee seda üks kord ja põhjalikult. Kodu tuleb seada korda korraga ja nii kiiresti kui võimalik, et luua täiuslik kolavaba keskkond.

4. Korrasta kodu kategooriate, mitte asukoha järgi. Vaata üle ja selekteeri välja endale meelepärased:

  • riided,
  • raamatud,
  • paberid,
  • komono ehk kõik muu pudi-padi,
  • sentimentaalsed esemed.

5. Järgi õiget järjestust. 

6. Küsi endalt, kas see ese muudab sind õnnelikumaks. Võta ese kätte ja küsi endalt: „Kas see pakub mulle rõõmu?“ Kui jah, siis jäta see alles. Kui ei, viska ära. Käsitle kindlasti iga eset eraldi. 

Allikas: konmari.com

KATEGOORIAD ABILISENA

Kui vähendad esemete hulka selles järjestuses, edeneb töö üllatava kergusega. Kui alustad lihtsamate asjade sortimisest ja korrastamisest, jättes raskemad viimaseks, saad töö käigus oma otsustusoskust järk-järgult lihvida, nii et lõpuks tundub kõik lihtne. 

1. Riided. Need võid veel omakorda jagada esemekategooriate järgi:
– riided ülespoole vööd (särgid, kampsunid jne)

– riided allapoole vööd (püksid, seelikud jne)

– riidepuudele riputatavad rõivad (pintsakud, mantlid, kostüümid jne) 

– sokid

– aluspesu

– käekotid

– lisandid (sallid, rihmad, mütsid, kindad jne) 

– hooajalised või erisündmusteks mõeldud rõivad (trikood, vormiriided jne) 

– jalanõud

2. Raamatud. Kui raamatuid on palju, siis jaga need samuti nelja kategooriasse: 

– üldised raamatud (mida loed naudinguks) 

– praktilised raamatud (teatmeteosed, kokaraamatud jne)  

– visuaalsed raamatud (fotokollektsioonid, kunstiraamatud jne) 

– ajakirjad

3. Paberid: õppematerjalid, krediitkaardi väljavõtted, garantiilehed, õnnitluskaardid, tšekid jm 

4. Komono ehk pudi-padi. Hea on asju sortida taas järjekorras: 

– CD-plaadid, DVDd

– nahahooldustooted

– jumestustooted

– ehted

– väärisesemed (sh passid, krediitkaardid)

– elektroonilised seadmed ja lisavarustus (digikaamerad, elektrijuhtmed jm)

– kodutarbed (kirjatarbed, õmblustarbed jm)

– majapidamistarbed (puhastusvahendid, ravimid, ühekordselt kasutatavad asjad jm)

  – köögitarbed ja toiduvarud

– muu (kui sul on palju mõne konkreetse huviala või hobiga seotud esemeid, näiteks suusavarustus, siis käsitle seda ühe alamkategooriana) 

5. Sentimentaalsed esemed

Allikas: Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi“

Tekst Signe Sillasoo

Foto Ruudu Rahumaru




Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga