Kas oled märganud, et kellegi lahkuminekust kuuldes oled sina ise see, kes justkui vajab lohutust?
Vähemalt minul on see nii. 

Teine on selle kõik läbi teinud – emotsionaalselt, praktiliselt, finantsiliselt, sotsiaalselt. 
See on raske, kohati väga raske. 
Tavaliselt pole see lõplik otsus ka sugugi nii ootamatu paarile endale ja sisemiselt harjumiseks on olnud juba aega. 

Aga mulle on see alati pauk. 

Põhjenduseks öeldakse, ah see oli tavaline lahku kasvamine. Kas sellist asja on olemas? Võimalik. Sest inimesed tulevad meie ellu kolmeks perioodiks: “for a reason, for a season, for a lifetime”. Ja see selgub asjade käigus, kes millises kategoorias on. Oleneb ka pühendumise oskusest, läheduse loomise ja oma elude põimimise julgusest. Lahku kasvamine pole alati paratamatu ja kõikehõlmav force majeure.

Aga see keegi, kes just on lahku kasvanud, ütleb, et pole midagi ja et keskendub nüüd tööle ja tasakaal on juba tagasi ning küll kõik saab korda. 

Sest saabki, selge see.

Aga millal? Millise hinnaga… Millise valuga…

Ja milleks siis see lohutamine? Paistab, et lohutada polegi sageli vaja seda, kes lahku läks, sest tema vajab tunda, et saab hakkama. 
Sest nõrkus lihtsalt ei sobi – me peame ju olema tugevad. Nagu oleks mingi üleüldine maskide mäng selline.

Aga seal on midagi veel.

Meie kõigi usk igavesse armastusse. 
Selle jaoks, kes seda uudist kuulis või luges, sai sellesse usku justkui mõra. 
Ja just selle mõra pärast ongi hoopis meil vaja lohutust. 
Meil, keda see puudutas ideoloogilisel ja empaatilisel tasandil, mitte hetkel oma elus.

Ja võimalik ka, et meil, kes me peaksime pakkuma lohutust, on mingi kergendus – jumal tänatud, et tema kokku ei kukkunud, niisiis saan mina tunda neid tundeid, mida illusiooni purnemine paratamatult kaasa toob.

Usk igavesse armastusse lõi kõikuma ja on vaja taastada see usk. 
Aga usk igavesse armastusse on nagu jonnipunn, kes alati püsti tõuseb, nügi teda kuhu tahes.

Ja kui ta on uuesti püsti ja jalule seatud, saame kloppida riided tolmust puhtaks ja vaadata edasi selles suunas, kuhu oleme teel.

Ja loodetavasti kõik need vaprad mehed ja naised, kes pokkerinäoga lahutusest läbi tulevad, saavad hoitud – alguses eneste ja hiljem oma uue kaaslase hellusest.

Ja meie toimetame edasi, näpud kõrvades lalalalalalala, et me ei kuuleks kohe mingit uut pauku. Uuest lahkuminekust tutvusringkonnas. 
Sest meil on väga vaja uskuda armastusse. Lõpuni. Kasvõi kordamööda.

Pakin taas kord oma lapse kotti, kes läheb nädalaks oma isa poole.

Lahkuminekud ja rändlapsed on nii tavalised, et just täna hommikutoimetuste juurde kuulsin möödaminnes, et Simpsontes ütles Bart, et soovib lahutust oma vanematest. Božemoi!

3 lahkumineku-uudist 24 tunniga.

See oleks nagu mingisugune usk, et armastus lõppeb lahkuminekuga.

Tglt pandeemia mõõtmetega viirus.

Mantra kõige ajutisusest.

Ja siiski õnneks ei lõpetata abiellumist.

Elagu usk armastusse. Kõige kiuste või just tänu sellele.

Vaata 14. veebruaril toimuva suhteteemalise vebinari ja seminari kohta SIIT.

Foto: Ragnar Peets

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga