TEKST JESPER PARVE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Jah, see on tõsi! Raamatupoodidesse on jõudnud mu teine raamat! Ja seda ainult aasta pärast esimese ilmumist. Minu enda jaoks uskumatu värk, sest esimese raamatuga läks ligi 15 aastat.
Esimest raamatut tõesti ootasin, visualiseerisin ja sisendasin, aga pikka aega ei materialiseerunud midagi. Küll ma üritasin ja isegi alustasin vist lausa seitsmel korral, aga ei midagi…
Kuid eelmisel aastal see siiski lõpuks juhtus. ,,Minu Bali“ raamatut on nüüdseks müüdud ligi 2500 eksemplari, mis ületas minu igasugused ootused. Mis saab uuest raamatust pealkirjaga ,,Mees“, selgub peagi.
Kuskil 21-aastasena tundsin esimest korda vajadust kirjutada midagi asjalikku. Vanaema oli mulle just kinkinud raamatu, mis esimest korda seletas minu jaoks arusaadavalt inimese peas toimuvat. Raamatu nimi oli ,,Ärge muretsege, hakake elama!“. Olen talle selle eest elu lõpuni tänulik, sest see lugemine pani tööle võimsad protsessid.
Hakkasin üles kirjutama oma mõtteid: vihikusse, raamatute äärtele, salvrättidele, tšekkidele, bussipiletitele ja isegi tualettpaberile. Sel ajal polnud ju veel nutitelefone, kuhu märkmeid teha. Pooled sõbrad vaatasid, et olen lolliks läinud – nemad kuulasid pleieritega räppi, mina kirjutasin peldikupaberile filosoofiat. Mul on neid märkmeid siiamaani suur kilekotitäis. Eks saigi neid alles hoitud sooviga need kunagi raamatuks kirjutada.
Ma pole kirjutamist kuskil õppinud ega ole mul ka mingisugust kirjanduslikku tausta. Põhikooli lõpukirjandi kirjutasin kolmele, siis mängisin järgmised kuusteist aastat korvpalli ning kritseldasin paberilipikutele mõtteid. Võib-olla on see isegi hea, sest saan nüüd kirjutada just oma stiilis, selliselt, nagu mulle endale meeldiks lugeda.
Aga kust tulevad need mõtted, mis lõpuks ajakirja või raamatusse pressitakse? Eks kõigil, kes millegi loomisega tegelevad, ole oma viis, kuidas õhust info mingisse formaati kanaldada. Kõigepealt peab lahti tegema väravad, et info saaks hakata voolama. See on ideede ja mõtete püüdmise etapp, millel pole minu jaoks reaalsusega mingit pistmist. Kui hakkab voolama, siis kuulan ja teen märkmeid pidevalt, väga erinevate emotsioonide ja tunnete all olles. Erksa ja väsinuna, päeval ja öösel. Näljasena ja söönuna. Klaasi veini joonuna või trenni tehes. Tülitsedes ja armatsedes. Jah, tõesti, ka selle tegevuse ajal on hea mõte pastakas ja paber voodi kõrval hoida, nagu ka enne magamaminekut. Eriti soovitatav on mõtted kinni püüda meestel, sest mees pidi oma orgasmi ajal nägema jumalat ning kuulma ta häält – ja selle mehe lugusid juba tasub üles kirjutada.
Ma arvan, et kõik, kes mingisugusegi loominguga tegelevad,
kaifivad loomis- või kanaldamisolekut.
Mõni joob ennast selleks täis, mõni valib psühhedeelikumid, mõni jookseb ja mõni mediteerib. Mõni kuulab muusikat, mõni teeb kõvasti keppi ja mõni lihtsalt passib tühjusse. Igaühel omad väravavõtmed. Kuid
teadvus peab minema korraks muutunud seisundisse,
eemale reaalsusest, et kirjutada mittereaalsusest.
Muidu kirjutadki ainult poeskäimisest, „Aktuaalsest kaamerast“ ja laste lasteaeda viimisest.
Ja siis on mul aeg tulla tagasi reaalsusesse ning lõpetada igasugune tegevus, mis lõhub teravust ja valvsust. Veinikelder kinni panna ja kohvitassid välja otsida. Sest on aeg kogu see hullus loetavaks tekstiks kirjutada. Veerand mõtetest lendavad prügikasti, sest tihtipeale kordavad mõtted ennast ja palju on ka lihtsalt emotsionaalset jura, mida pole kellelgi huvitav lugeda. Lõpuks jääbki vaid see, millega ise rahul olen. Muidugi siis teeb veel kogu sellele tähtedemerele omalt poolt pai ka toimetaja ja nii see kaante vahel teie ette ilmubki. Lihtne. Soovitan kõigil proovida.
