TEKST JESPER PARVE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kurat! Kassajärjekord on kakskümmend meetrit. Kuradi kurat! Hõbepaju kännu juures on jälle ummik. Kuradi kurat! Siis hakkab laps jonnima ja nõuab autos keset juulikuud jõululaule. Kuradi kurat! Koer on leidnud aiast oma junni ja püherdab nüüd seal sees nii, et ta pesemiseks kulub jälle pool õhtut. Kuradi kurat! Telefonil jälle aku tühi, kui just oleks vaja tänane viimane asjalik kõne teha. Tere tulemast minu täiesti tavalisse neljapäeva.
„Kui järgmine kord hakkab silme eest mustaks minema
ja tunned, et kurjad sõnad hakkavad teiste pihta lendama,
lase korraks peast läbi, kes probleemi põhjustas.“
Õhtupimeduses terrassil järele mõeldes imestan – mis toimub? Miks ma nii kiirelt ägestun? Mis kasu sellest on? Oot, ja üleüldse, kelle viga see on, et nii vihastan – kes põhjustab neid probleeme? Ja kas see, et ma ägestun, ka midagi muudab?
Arvatavasti ei, sest mu koer vaatab mulle totra näoga otsa, et mida sa röögid, korista siis mu junn õigel ajal hoovist ära. Kassapidaja vaatab sellise näoga, et mida sa närvitsed, tule siis teisel ajal poodi. Ja ummikul on jumala ükskõik mu roolinärimisest. Kas ma siis ei ole uudiseid lugenud, et aru saada, et sellel kellaajal ei tasu Haaberstist läbi sõita. Ja tegelikult oli juba pool aastat tagasi aeg uus telefon osta.
Kunagi Tallinna bussijaamas viinereid müües märkasin tihti inimesi, kes tulid joostes leti juurde, närvitsesid ja kurjustasid teenindajaga, et kas kiiremini ei saaks kabanossi grillida, sest muidu jäävad bussist maha. Hullematele hulludele ma täitsa ausalt ja rahulikult tihti ütlesingi, et mille üle sa, kullake, kurdad: ise sa ju oled hiljaks jäämas, milles see tubli klienditeenidaja süüdi on. Kes su probleemi on põhjustanud? Vastuseid oli igasuguseid…
See on loomulik, et kui inimestel läheb silme eest mustaks, tundubki, justkui kõik teised on süüdi. Ka mulle tundus enne, et mind ajasid närvi kõige enam asjad, mis pole minu kontrolli all. Tegelikult on just vastupidi. Suurem osa mu vihastamistest on mu enda tegemata töö, ettemõtlematus või millegi eeldamine. Siia otsa veel ka ajapuudus, mis on tegelikult samuti mu enda probleem ja ühtlasi enda põhjustatud. Nii et tegelikult võin ainult enda peale kuri olla.
Eks ole see ju erilise rumaluse definitsioon,
kui teed asju ikka samamoodi, aga loodad pidevalt,
et midagi su elus muutub.
Nii et kui järgmine kord hakkab silme eest mustaks minema ja tunned, et kurjad sõnad hakkavad teiste pihta lendama, lase korraks peast läbi, kes probleemi põhjustas. Ja kui saad aru, et oled ise midagi valesti teinud, siis katsu järgmine kord midagi muuta ja targemini käituda. Siis peaks halbu hetki päevas vähem olema. Mul juba on.
