Ostukorv

Author: Kristiina Malm-Olesk

  • Kui mõtlemine ajab hulluks

    Kui mõtlemine ajab hulluks

    TEKST KRISTIINA MALM-OLESK
    FOTOD TERJE TALTS

    Kui tihti tabad end mõttelt, et parasjagu mõtled? Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem võib ajada hulluks mõte, kui palju ja teinekord mõtlematultki mõtleme… Kuni ühel hetkel võivad mõtted hakata käima ringiratast ja võimust võtab ülemõtlemine, misjärel kaotame reaalsustaju ja hakkame nägema kõike kontrastides. Selleks, et vältida mõtteumbsust, tasub teada paari nippi, et enda ülemõtlev aju üle kavaldada.

    Mõtlemine on ajuprotsess, mille tulemusena loome seoseid, teeme järeldusi ja otsuseid. Mõttetegevus annab omakorda impulsi kõigele järgnevale: mõtted ajendavad emotsioonide teket ning need omakorda annavad võnke tegevustele. Seega on tegudel tugev seos mõtlemisharjumustega: mõtete kvaliteet ning suutlikkus või suutmatus neid kontrollida võivad suunata seda, mida järgmiseks ütleme või teeme. Öeldakse ju, et muutus peab kõigepealt toimuma mõtlemises. Kui oleme harjunud nägema end teiste silmis müürilille või koguni ebapopulaarsena, siis on väga tõenäoline, et meie panus sellesse on arvestatav.

    Me ei taju maailma kunagi nii, nagu see tegelikult on, vaid näeme seda sellisena, nagu näeme ennast. Igaüks kogeb maailma läbi endale ainuomase filtri, mida on kujundanud kõik läbielatu ja kogetu ning meie mõtteviis.

    Seega on lõpmatu arv võimalusi ühesama olukorra tõlgendamiseks

    ja ühegi puhul ei saa öelda, et see on puhas tõde või vale. Niisiis ei saa kunagi päriselt teada, mida teised meist arvavad, kuna taju on tugevalt kallutatud sellest, kellena näeme iseennast, ning samamoodi ei saa me päris selgelt näha ka end. Seda enam, et tajume välismaailma suuresti enda sisemaailmale tuginedes, üksnes väga väikest osa tajume meeltega.

    Öeldakse koguni, et näeme maailma pisikeste fotoklõpsatustena, mille filmina liikuma panemises ehk selle loomises, kuidas arvame end maailma nägevat, osaleb umbes 70 ajupiirkonda. Seega ei ole mõistlik olla alati kindel oma mõtete tõepärasuses: mida enam kaldume ülemõtlemisele, seda olulisem on pidada meeles, et juhuslikult pähe torganud mõte pole puhas tõde, vaid hetkeolukorra tõlgendus.

    Mõtlemise vajalik kahepalgelisus

    Meid juhivad kaks vastandlikku osati sõltumatut ja eraldi tegutsevat mõtlemise süsteemi, millest esimene on evolutsiooniliselt meisse kodeeritud ja pärineb ajast, mil inimese eelkäija moto oli „võitle või põgene“.

    See tähendab, et aju töötab täielikult
    refleksidele ja instinktidele tugineval sagedusel;

    taoline ajutegevus on kiire ja impulsiivne, toimub alateadlikult ja automaatselt. See aitab hakkama saada rutiinsete tegevustega, nagu söömine või luksumine, ning rakendub ka lastekasvatusel, stressiolukorras või romantilistel hetkedel.

    Teist, aeglasemat süsteemi saab mõttejõuga sisse või välja lülitada, see on kujunenud inimarengu hilisemas järgus, nõuab vaimset pingutust ja aitab vajadusel tühistada impulsiivsemat esimest süsteemi. Kasutame seda õppimisel, süsteemsel mõtlemisel ja kaalutletud otsuste tegemisel.

    Ehkki enamasti toimivad kaks süsteemi korraga,

    mõjutab neist parasjagu aktiivsemana toimivam seda, kuidas käitume või mida mõtleme. Kiirema süsteemiga teeme hetkeemotsioonile tuginevaid otsuseid, aeglasemaga laskume sügavamatesse mõtisklustesse.

    Mida rohkem rakendame analüütilisemat kaalutlemist,
    seda enam aitame kaasa oma vaimsele arengule ja heaolule,
    kuna paneme oma närvirakud rohkem tööle.

    Lihtsustatult öeldes on teadmised ja õpitud oskused elektrivoolu abil närvirakkude ühenduste ehk sünapside kaudu edasikantavad ühendid – iga infokildu esindab ajus ainulaadne neuronitest koosnev muster.

    Iga kord, kui kordame õpitud võõrkeelseid sõnu
    või harjutame uut klaveripala,

    muutub närvirakkude muster tugevamaks ja iseeneslikumaks. Kui õpime või kogeme midagi uut, tekivad närvirakkude vahel aga uued ühendusteed, mis ergastab vaimu ja paneb aju taas rohkem proovile. Niisiis kui oled vajunud mõtteuima ja tabad end ülemõtlemast või oled stressis, proovi pidada sisemonoloogi võõrkeeles – see lülitab sisse analüütilisema mõtlemise ja aitab olukorda taas selgemalt näha.

    Mõttemustrid pole paindumatud

    Psühholoogid peavad aju muskliks, mida on võimalik treeningu abil tugevdada, toonuses hoida ja kontrollida nagu iga teistki musklit. Aju on teadmisjanune organ ning armastab uusi tutvusi, koduteid ja kõike, mille kohta mõtled, et oled liiga vana, et seda „noortele mõeldud“ asja selgeks õppida.

    Uued, tekkinud sünapsid tugevnevad ja täiustuvad üksnes teadliku pingutuse ja õppimise abil, muutes seeläbi õpitava – raketiteadusest negatiivsete mõtlemisharjumusteni – iseeneslikumaks ja kättesaadavamaks. Kui oleme rahvamassi sattudes harjunud ümber lülituma muidu lähedaste keskel seltsivast ja jutukast minast end nähtamatuna tundva mina peale, siis võib olla väga tõenäoline, et oleme selle rolliga vaikimisi leppinud. Iga kord kui satume taas teiste keskele, olgu siis tööl või koolis, tõmbame vabatahtlikult endale ette harjumuspärase mugavustsooni viiva maski.

    Olgu selleks elukvaliteeti kahjustavaks harjumuseks mis tahes, harjumuspärase käitumise põhjus võib peituda selles, et oleme end treeninud vaimselt kannatama ja üle mõtlema. Appi tuleb teadmine, et aju on plastiline organ, mis tähendab, et korduvate tegevuste ja kogemuste abil on aju võimeline olemasolevaid närvirakkude mustreid lõhkuma ja muutma.

    Ehkki aju plastilisus väheneb vanusega
    ja täiskasvanuna ei pruugi me kõike nii kiiresti haarata kui varem,

    saame siiski enda vaimseid võimeid täiustada, sealhulgas arendada kriitilist mõtlemist, otsustusvõimet ja mälu. Just vanemas eas soovitatakse uute teadmiste ja oskuste omandamisega aju plastilisuse aktiveerimisele erilist rõhku pöörata, et vaimne seisund püsiks kauem kirka ja mälu püsivamana, heaks väljakutseks on näiteks keelte õppimine.

    Nii nagu polüglotid on võimelised rääkima vabalt 30 või isegi 50 võõrkeeles,

    on aju võimeline lahti murdma ülemõtlemisest ja ennasthävitavatest mõttemustritest, mida on eriti lohutav meeles pidada hetkedel, kui mõtlemine paneb hulluma ja tekitab ärevust.

    Kuidas mõtlemist muuta?

    Mõtted ja tunded ei kao kunagi, ajuvadin jätkub isegi koomaseisundis.

    Seega ei ole eriti tulemuslik üritada enda mõtteid ignoreerida või summutada, see võib teha seisundi vaid hullemaks. Kuna ülemõtlemine võib muuta reaalsustaju, on esmalt oluline end sellest väärkujutelmast lahti raputada ja astuda korraks kõrvaltvaataja rolli, et end samal ajal hukka mõistmata anda olukorrale kaine hinnang.

    Analüütilisema mõtteviisi sisselülitamiseks aitavad
    teadveloleku harjutused, meditatsioon, teadlik hingamine.

    Oluline on end mitte hurjutada negatiivse mõtlemise või ülereageerimise pärast, kuna see ei peegelda tegelikkust – mõte on lihtsalt ajusündmus, mitte puhas tõde.

    Niisiis astu sellest vaimukaadrist välja,
    raputa end lahti ja võitle vabaks –
    sul on õigus ja võimalus oma mõtteid valida,

    mitte lasta end kaasa lohistada. Pane oma sundmõttele nimi ja iga kord, kui ta ilmub taas silmapiirile, märka tema kohalolu ning mine temast kaarega mööda. Mida rohkem tervislikumat mõtteviisi praktiseerida, seda tugevamaks uus muster ajus muutub.

    Kui oleme õppinud vaimset pidurit kasutama, võib õigel käigul püsimiseks olla abi sellest, kui meenutame oma elu eesmärke, vajadusel uuendame neid või loome uued. Kui sa ei ole kaugeid eesmärke seadev inimene, siis proovi mõelda kvartal, kuu, nädal või kas või tund korraga, aga tea, kuhupoole sa tahad liikuda, ja tunnista endale ausalt, kuhu tegelikult liigud – meeltesegaduses on see kui ankur, mis aitab õigel suunal püsida.

    Kui oled hakanud kriitilisemalt ja hoolitsevamalt suhtuma oma mõtete kvaliteeti ja prioriteetidesse, kandub see üle ka sind ümbritsevasse, misjärel hakkad paremini ära tundma ennastkahjustavaid harjumusi või mõttetuid tegevusi ning inimesi, kes su tähelepanu ei vääri. Korrastatum meel aitab korda luua elus ka suuremas plaanis, pilk avardub ja hakkame märkama varem täheldamatut.

    Millest tekib mõtete sasipundar?

    • Mõtlemist saab enda kahjuks pöörata mitmeti, mõttemürgitus võib väljenduda näiteks sundmõtlemises, enda pidevas võrdlemises teistega, minevikku klammerdumises või liigses tuleviku pärast muretsemises.
    • Põhjuseid võib olla mitmeid: igapäevane stress, infomüra, valikute rohkus, negatiivsuskalduvus ehk tendents reageerida negatiivsetele mõjuritele tugevamalt kui positiivsetele.
    • Millegi kindlaga seotud ülemõtlemist võib aidata võimendada üleüldine kalduvus ülemõtlemisele ja pabistamisele, sealhulgas perfektsionism ja eksimise hirm. Kui suudad sellest ringist väljuda, olla rohkem iseendas kohal, siis mõistad ühel hetkel, et sul ei ole võimalik muretseda kõigi teiste inimeste arvamuse pärast, jõuda igale sünnipäevapeole ja meeldida igale töökaaslasele. Hakates tegema teadlikumaid valikuid kasvõi selles, kellega veedad oma üürikesi kohvipause või millist kosmeetikabrändi toetad, tundmata oma valikute pärast süü- või häbitunnet, muutud teadlikumaks sellest, mida sa ise teha soovid, mitte mida sa peaksid enda arvates teiste meelest tegema. Taoline ennasthoidev ükskõiksus on täiesti õigustatud, kuni see teeb sind õnnelikumaks, mahub su eelarvesse ja sa suudad teha vahet inimeste tunnetel ja arvamusel, laskmata viimasel end mõjutada.

    Teadveloleku harjutusi

    Ruby Waxi põhjal

    Emotsiooni harjutus

    Keskendu end valdavale tugevale tundele ja märka, millises kohas kehas see emotsioon tärkab; uuri selle tundetuuma, ääri, tukslemist ja torkimist. Ära mõtle mingeid lugusid ega selgitusi juurde, lihtsalt ole sellega ja aktsepteeri seda.

    Viie sekundi harjutus

    Pane telefoni või Outlooki meeldetuletused, et võtaksid iga paari tunni tagant aega, et peatuda ja märgata, mis toimub su meeles ja kehas, ning seejärel jätka oma toimetustega. Lisaks harjuta teadvelolekut rutiinsete tegevuste ajal (hammastepesu, söömine, arvuti avamine) ning hetkel, kui tunned, et vajud tegutsemise režiimi ehk kui liigud tuimalt ühelt tegevuselt teisele.

    Ankurdamine

    Keskendu ühele oma tajule – kuulmisele, nägemisele, maitsmisele, haistmisele, puudutusele või hingamisele. Kui meel läheb uitama, siis mine temaga kaasa ja uuri, kuhu ta läks, seejärel pööra fookus tajule tagasi.

    Ajutegevust toetav toitumine

    Proovi ärevuse vastu tarvitada India pähkleid, mandleid, mustikad, assaimarju, mõrušokolaadi ja makajuurt. Üleüldisele ajutervisele on kasulikud avokaado, peet, brokoli, seller, Kreeka pähklid, kurkum, rosmariin, erinevad salatilised, külmpressitud oliiviõli, muna, kookosõli, mustad sõstrad, kõrvitsaseemned ja puhas joogivesi.

    Lugemissoovitused

    Daniel Kahneman „Kiire ja aeglane mõtlemine“
    Ruby Wax „Terve uus ilm. Meele taltsutamine“
    Sarah Knight „Life-Changing Magic of Not Giving a F**k“
    S. J. Scott, Barrie Davenport „Mõtted korda“
    Norman Doidge „Muutuv aju“
    Jaan Aru „Ajust ja arust“

  • Linnaarhitektuuri mõju psüühikale

    TEKST KRISTIINA MALM-OLESK
    FOTOD RASMUS JURKATAM

    Arhitektuuri peetakse kõige laiaulatuslikuma mõjusfääriga kunstivormiks, millest ei jää puutumata linnad, nendes elavad indiviidid ega inimsuhted. Linnade ja hoonete planeering, aga ka disain mõjutab tahes-tahtmata olulisi aspekte meie elust, nagu enesetunne, ajaplaneerimine, tööviljakus ja une kvaliteet.

    Tänapäeva arhitektuurile mõeldes meenub esimesena disaini praktilisuse ja funktsionaalsuse püüdlus: möödunud sajandite suursugusus, ilutsemine ja materjalirohkus on asendunud minimalismi, materjali- ja vormikatsetuste ning ökonoomsusega.

    Teisalt võib moodsa lähenemise pahupoolena kohata ka kõikvõimalikku kokkuhoidu: kvaliteedilt, materjalikasutuselt ja planeerimise faasi jäävalt mõttetöölt. Teisisõnu, hoonete praktilisus ja tulemus ei pruugi olla alati eesmärk omaette.

    Kummatigi on aina enam tähtsust kogumas mõistmine arhitektuuri mõjust inimpsüühikale ja -käitumisele.

    Selles artiklis heidamegi pilgu välis- ja sisearhitektuuri maailma, et mõista, kuidas elukeskkond meid mõjutab. Kuna linn on valitsev inimasustuse keskus ja pakub arhitektidele kõige enam mänguruumi, põikame aga enne veel globaalse urbaniseerumise temaatikasse.

    PILDIL: FOGO SAARE KUNSTNIKE RESIDENTS,
    NEW FOUNDLAND, KANADA.

    Linnastumise mõju tervisele

    Üleilmne linnastumine on aastakümneid väldanud protsess, millel ei paista lõppu tulevat. Kui 1950. aastal elas linnades üksnes 30% maailma rahvastikust, siis nüüdseks on see näitaja ületanud 50% piiri ning ennustatakse, et 2050. aastaks moodustavad linnaelanikud koguni üle 2/3 maakera populatsioonist.

    Ehkki linnastumisprotsess on arhitektuuri ja linnade planeerimise seisukohast rikastav ja väljakutseterohke, võib sotsioloogilisest ja psühholoogilisest aspektist välja tuua mitmeid probleeme.

    Linnaeluga kaasneb sageli
    inimeste kapseldumine ja eraldumine kogukonnast:

    kui pole sõpru ega lähedasi, on suurde linna lihtne justkui ära kaduda. Suureks riskiteguriks on ka tiheasustuse tõttu kergesti levivad haigused. Enamgi veel, neuroteadlased väidavad, et linnades üleskasvanutel on suurem risk psühholoogiliste häirete tekkeks kui nendel, kes on maal sirgunud. Üleüldises plaanis kaasneb linnaeluga paratamatult suurem depressiooni ja ärevuse esinemissagedus.

    Arhitektuuri ja psühholoogia kokkupuuteala

    Eeltoodut silmas pidades ja teades, et linnaeluga kaasnev kiirustamine, stress ja halvemal juhul tõsisemad terviseprobleemid on omaette paratamatus, on eriti oluline, et linnaarhitektuur oleks võimalikult inimsõbralik, toetaks elanikke ja nende vajadusi. Vähem oluline ei ole mõistmine, kuidas sedavõrd võimsa väljundi, arhitektuuri eritöövahenditega kujundada inimeste emotsioone, heaolu ja vaimset võimekust paremuse suunas.

    Sarnaselt välisarhitektuuriga on ka sisearhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel, sedapuhku mitmesuguste sisekujunduslike elementide kaudu.

    Järgnevalt uurime, kuidas saab elukeskkonda teadlikult paremaks muuta ning mida on arhitektid koostöös neuroteadlastega avastanud arhitektuuri mõjust inimpsüühikale.

    ÜLEMISEL PILDIL: HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: ISTANBUL, TÜRGI

    Valgus (linna)ruumis

    Funktsionalismi levikuga arhitektuuris 1930ndatel, mil aukohale tõusis ehitiste funktsionaalsus ja otstarbekus ning sellele viitav väljanägemine, hakkasid arhitektid ja linnaplaneerijad erilist rõhku pöörama sellele, kuidas ruumidesse ja eriti kodudesse jõuaks maksimaalselt päevavalgust. Põhjused olid üpris praktilised: õhuringluse ja valguse jõudmine igasse pimedamassegi nurka vähendas hallitust ja kahjureid, peale kõige oli elekter kallis.

    Päevavalgust väärtustati ka pärast elektrihindade langust ja elektrikute tehnilise võimekuse paranemist – seda tänu valgusvihkude varieeruvale intensiivsusele, suunale ja värvigammale. Samas on linnade asustustiheduse pideva suurenemise tõttu otsekui kokku pakitud hoonetesse jõudev päevavalgus järjest haruldasem ning see suurendab vajadust tehisvalguse järele. Tagajärjeks on süvenev valgusreostus ning elanike loomuliku unetsükli häirumine ja sellest tulenevalt stressi süvenemine, mis võib kumuleeruda psühholoogilisteks ja muudeks tervisehäireteks.

    Aknad mitte (ainult) vaate pärast

    Päevavalguse olemasolu ei saa alahinnata ka töökeskkonna puhul. Mitmed uuringud näitavad, et see on tööl asendamatu ja kõige nõutum looduslik element. Loomulik valgus on kui väga mitmekülgne ravim.

    See parandab tuju, vähendab stressi, on hea silmadele, reguleerib D-vitamiini, õnnehormooni serotoniini ja unehormooni melatoniini kogust kehas ning normaliseerib meie tsirkadiaan- ehk ööpäevarütmi, mis on oluline rahuliku une tagamisel. On koguni teada, et

    akende läheduses töötajad magavad öösiti 46 minutit kauem
    täielikult tehisvalguses viibijatest.

    Tööandjate jaoks on lisaks rõõmsamatele ja õnnelikumatele töötajatele ka käegakatsutavamaid eeliseid, miks lasta disainida kontor võimalikult valgusküllaseks: töötajate loomingulisus ja õpivõime võib tõusta kuni 15%, produktiivsus ja müügitulemused aga koguni 40%.

    ÜLEMISEL PILDIL: KOHVIK, TOKYO
    ALUMISEL PILDIL: TORNIMÄE KAKSIKTORNID, TALLINN

    Madalad vs. kõrged laed

    Lagesid peetakse akende, põranda ja seinte kõrval üheks inimeste vaimset heaolu kõige enam mõjutavaks sisearhitektuuri elemendiks. USA-Kanada teadlased Joan Meyers-Levy ja Rui Juliet Zhu uurisid, kuidas võiks lae kõrgus mõjutada inimeste mõtteviisi.

    Nad leidsid, et madalad laed seostuvad rohkem vangistuse, kõrged laed vabaduse tundega, mis omakorda soodustab abstraktset mõtlemist. Seda ideed toetab kindlasti ka lihtne asjaolu, et kõrge laega ruumis on rohkem ruumi loomulikule valgusele ja õhuringlusele, mis muudab õnnelikumaks, rahulikumaks ning soodustab loomingulisust.

    Üldistades võib öelda, et madalama laega ruumis muutub mõtlemine ühekülgsemaks ja objektipõhisemaks,

    kõrgem lagi aga muudab mõtlemise avatumaks ja laiahaardelisemaks.

    Seega, probleemidele lahendust otsides ja millelegi pingsalt keskendudes on hea minna näiteks keldrisse või mujale, kus on madal ja kitsas. Millegi loomisel või niisama uitmõtlemisel on jällegi hea kolida avaramasse ja õhulisemasse ruumi.

    Ümar vs. kandiline joon

    Ruumilahenduses detailsemaks minnes on oluline vaadelda ka mööbli kuju mõju psüühikale. USA teadlased Sibel Dazkir ja Marilyn Read tegid 2011. aastal katse, kus uurisid interjööri kuju mõju katsealuste emotsioonidele ja ruumide kasutatavuse hinnangule ehk näiteks sellele, kui kaua soovitakse vastavas ruumis olla ja milline efekt võiks olla isikute sotsiaalsusele.

    Katse tehti arvutisimulatsioonide põhjal, valikus oli kaks paari ümara ja kandilise mööbliga tuba. Hinnangute neutraalsemaks muutmiseks olid simulatsioonid minimalistlikud: toad esitati mustvalgelt, seinad olid tühjad ning mööbel mustriteta.

    Katsealused eelistasid ülekaalukalt ümara mööbliga tube. Põhjenduseks toodi muu hulgas seda, et ümar mööbel mõjub mugavamalt, kutsuvamalt ja rahustavamalt. Öeldakse ju, et pere on õnnelikum ümmarguse söögilaua taga einestades. Peale selle on ümaramate servadega mööbel lastesõbralikum: oht vigastuste tekkeks on väiksem ning kaob vajadus teravaid ääri polsterdada.

    ÜLEMISEL JA ALUMISEL PILDIL:
    LEPISTU KOOL, ANTSLA VALD, VÕRUMAA / AJAKIRI PÖÖNING

    Värvide mõju

    Värvide mõju inimpsüühikale on palju uuritud. On laialt levinud teadmine, et punane on kõige jõulisem ja intensiivsem värv, mille mõju võib varieeruda ergutavast pulsi ja hingamise kiirendamisest toasviibija agressiivsemaks muutmiseni.

    Seetõttu sobivad punane sein ja aktsendid suhtluse elavdajana rohkem elutuppa ja söögiisu tõstjana kööki. Pärast punasega erutumist on hea viibida vahelduseks roheliste varjundite keskel – efekt on vastandlikult rahustav, elujõudu ja sisemist harmooniat sisendav.

    Rohelisega sarnasesse mõjuspektrisse jääv rahulik taeva- ja merekarva sinine loob idülli näiteks magamistoa seinapaletis.

    Kui värvide emotsionaalne mõju on aimatav, siis vaimse võimekuse puhul on lugu veidi keerulisem. Peamiselt punase ja sinise-rohelise vastandamisel on mitmete uuringute käigus jõutud vastukäivate tulemusteni.

    Selgema arusaamise tõi British Columbia ülikooli teadlaste Ravi Mehta ja Rui Juliet Zhu 2009. aasta katse, mille tulemused on ühetimõistetavad. Katsealustel paluti sooritada lihtsaid vaimse võimekuse ülesandeid punase, sinise ja neutraalse seinatooniga tubades.

    Selgus, et ohuga seostuv ning seega tähelepanelikumaks ja ärksamaks muutev punane soodustab täpsust ja tähelepanu nõudvate ülesannete täitmist. Katsealused pidid muu hulgas parandama õigekirjavigu ja mäletama lühiajaliselt lühikesi numbrijadade kombinatsioone.

    Sininejällegi võimendas kujutlusvõimet pea kahekordselt.

    Põhjus peitub selles, et üldjuhul taeva, ranna ning sedapuhku suve ja puhkamisega seostuv sinine lõõgastab meelt, mis omakorda soodustab pealtnäha seostumatute seoste – loomingulise mõtlemise impulsi – teket.

    ÜLEMISEL PILDIL: QUARRY BAY, HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: AVALIK KORVPALLIPLATS, HONG KONG, HIINA

    Erilise atmosfääriga hooned

    Iga linna lahutamatuks osaks on üldkasutatavad paigad, kuhu linnamelust põgeneda, et leida rahu ja peatuda ajas. Pidagem siinkohal silmas üldistatult eelkõige pikema ajalooga kirikuid, muuseume ja raamatukogusid. Kuna neid on lihtne linnapildis tähele panna, ei kao nad tavapäraseks arhitektuuriliseks linnamüraks, vaid pakuvad silmailust midagi enamatki. Neid hooneid ühendab eriline atmosfäär, mis on põimitud sajandite jagu jutustatud ja jutustamata lugude, unistuste ja salapäraga.

    Imetlusväärne on see, et taolistes paikades on säilinud puutumatus linna argisusest, rutust ja kaosestki. Raske on mitte tajuda tundeliigutust, mis algupäraselt ongi ju arhitektuuri üks eesmärke.

    Helid, valgusmäng ja vana ajalõhnad on võimendunud,
    mistõttu oleme rohkem kohal kui harjumuspärases linnakäras.

    Avastamisväärset – nii mõnes vanas raamatukogus või kirikus kui ka enda sees – leidub rohkelt, ühel hetkel toimub justkui avanemine ja hakkame nägema ümbritsevat uue pilguga.

    Põhjus, miks vanad kirikud, raamatukogud ja muuseumid mõjuvad nii tummastavalt, peitub eelkõige nende ajaloos. Nende puhul moodustavad sise- ja välisarhitektuur ühe lummava terviku, mis mõjub ühtaegu meditatiivselt, hämmastavalt ja inspireerivalt.

    Enamat kui lihtsalt majad

    Sise- ja välisarhitektuuriga on võimalik teha niivõrd palju rohkem, kui pakkuda lihtsalt eluaset või muud praktilist otstarvet. Psühholoogia-alaste teadmistega saab arhitektuuriga mõjutada emotsioone ja parandada koguni vaimset võimekust. Niisiis on arhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel ja elu paremaks muutmisel.

    PILDIL: TALLINNA PANORAAM
  • Inimaju toimimise seaduspärasused

    Inimaju toimimise seaduspärasused

    TEKST KRISTIINA MALM-OLESK
    ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS

    Inimmõistus on ülimalt põnev ja mõistatuslik. Ehkki aju osaleb kõikide elufunktsioonide täidesaatmises, ei tea me pooltki sellest, mis ja miks meie ajus tegelikult toimub. Siiski on täheldatud aju toimimises mõningaid seaduspärasusi ehk psühholoogilisi efekte, mida võib loetleda koguni saja ringi.

    Aju toimimise seaduspärasuste tundmine aitab paremini ennustada inimese käitumist teatud olukordades ning juhtida oskuslikumalt iseenda mõtteid ja käitumist. Uurime lähemalt viit argist psühholoogilist efekti ning anname soovitusi, kuidas enda aju üle kavaldada.

    1. Rambivalguse efekt

    Kas oled üks nendest, kellele tundub, justkui iga möödamineja märkaks su pluusile päeva jooksul tekkinud kohviplekki ja liftikaaslased paneks tähele igat su „vale“ liigutust? Ning kõik piinlik, mis on sinuga eales juhtunud, jääb usutavasti igaveseks teiste teadvusse?

    Suure tõenäosusega võib sellise uskumuse põhjuseks olla rambivalguse efekt. See on psühholoogiline fenomen, mis paneb meid uskuma, justkui oleksime alatasa teiste tähelepanu keskpunktis – nii-öelda rambivalguses.

    Võid kergendunult hingata, sest teadlased on mitmekümne katsega tõestanud, et suure tõenäosusega ei pane keegi su kohviplekki tähelegi. Põhjuseks on egotsentrism, millele võib enamikel juhtudel omistada positiivse tähenduse.

    Nimelt lähtub enesekesksus ideest, et tajume ümbritsevat maailma enda olemasolevate kogemuste ja teadmiste baasil, mistõttu näeme kõike just sellisena, nagu ise oleme (ehk milliseks oleme end ise mõelnud). Seetõttu saame teiste inimeste käitumisele ja arvamusele hinnanguid anda üksnes enda maailmavaatele tuginedes. Ja kuna paneme end ise tahes-tahtmata uskuma, et meid pidevalt jälgitakse, siis paratamatult arvame end seda nägevat ka teiste käitumises.

    Hea teada

    Olgem ausad, kõik need inimesed, kes võiksid potentsiaalselt meie kohviplekki märgata, on ilmselt samasuguses „nõiaringis“, pabistades hoopis enda seelikule tekkinud šokolaadipleki pärast. Ja kui kohviplekk juhtubki kellegi tähelepanuorbiiti, ununeb see suure tõenäosusega kiiresti: erinevatel andmetel mäletame üksnes kuni 50% sellest, mida oleme kunagi kuulnud, näinud või lugenud.

    Teiste arvamuse pärast muretsemise asemel on targem tegelda iseenda mõtetega, sest need mõjutavad meie emotsioone, mis omakorda aga eelhäälestavad meie tegusid. Kokkuvõttes on see nii-öelda suletud ring, mida on kõige lihtsam paremale teele suunata enda mõtetega tööd tehes.

    2. Ankurdamine

    Rambivalguse efekt on paljuski seotud ankurdamise ideega: klammerdume infokildu, mida kuulsime või mõtlesime esimesena, suutmata sellest loobuda. Kuna oleme ideeks võtnud, et kõik ongi just nii, nagu meile näib, pole me enam suutelised nägema suuremat pilti ja kaaluma alternatiivseid võimalusi.

    Selleks, et hoida meel terase ja avatuna, tuleks koguda piisavalt informatsiooni näiteks suhtlemise kaudu. Teine silmapaar võib sageli näha seda, mida meie ei oska ning sõbrad ja lähedased on sageli just need, kes suudavad meile „mõistuse pähe panna“. 

    Maailmatunnetuse avardamiseks sobib hästi veel loomingulise mõtlemise praktiseerimine, mis üldistatult viitab võimele näha seoseid pealtnäha seostamatutes objektides, nähtustes ja lahendustes. Nii õpime nägema kõike uue nurga alt ning ühtlasi suureneb tolerantsus enda ja teiste suhtes.

    Peale hinnanguliste mõtete ja sellega kaasnevate emotsioonide võime „ankrusse jääda“ ka numbrite maailmas. Teadlased on seda palju kordi tõestanud katsetega, kus osalejatel on palutud lahendada keerulisi matemaatilisi tehteid, kusjuures lahendused on peaaegu alati olenenud etteantud tehete järjekorrast.

    Näiteks tehte 8 x 7 x 6 x 5 x 4 x 3 x 2 x 1 puhul on suurem tõenäosus, et antakse suurem vastus kui tehte 1 x 2 x 3 x 4 x 5 x 6 x 7 x 8 korral, mis erineb eelmisest üksnes arvude järjestuse poolest. Põhjus peitub selles, et esimesel juhul on esimene korrutis suurem (8 x 7 = 56) kui teise puhul (1 x 2 = 2), mistõttu jääb mulje, nagu vastused oleksidki erinevad.

    Hea teada

    Igapäevaelus tuleks selle fenomeni suhtes olla valvas muu hulgas enda ostuharjumuste kujundamisel, et mitte langeda näiteks allahindluste ohvriks. Tavapärane on see, et kipume kergeusklikult ostma midagi üksnes seepärast, et see on allahinnatud, kuigi tegelikult võib meil hoopiski puududa vajadus selle toote järele, mistõttu kujuneb tehing kokkuvõttes esialgsest kulukamaks.

    3. Pygmalioni efekt

    Kui rambivalguse efekti mõjutustega mõtteankrute puhul sõltub tulemus sellest, mida end ise uskuma paneme, siis Pygmalioni efekti puhul mõjutavad meie õnne või ebaõnnestumist teiste püstitatud ootused meie suhtes. Seejuures on tähtis, et teiste arvamus väljenduks ka nende käitumises. Nimelt kui ülemuse või lapsevanema tegudest peegeldub usk meie headesse tulemustesse, on õnnestumise tõenäosus palju suurem. Vastupidise olukorra puhul võib tekkida Golemi efekt, mille puhul ei pruugi meie suhtes püstitatud madalate ootuste tõttu olla edu enam sedavõrd käegakatsutav.

    Hea teada

    Igapäevaelus on ülitähtis teiste inimeste, eelkõige lähedaste toetus ja soosing, mille puudumisel võime langeda iseenda halbade mõtete ohvriks, suutmata enam selgelt mõelda ja õigel kursil püsida. 

    Töökeskkonnas on see miski, millega juhid peaksid kindlasti arvestama: teadlased on tõestanud, et kõrgendatud ootuste ja heatahtliku suhtumisega on võimalik parendada töötulemusi.

    Samamoodi tuleks paarisuhtes ja lastega alati meeles pidada, et oma kalleid tuleks toetada isegi kõige pöörasemates ettevõtmistes. Lähedaste eneseusku suurendades anname tõuke ka nende teistele tegemistele ning muudame nad õnnelikumaks. Sedasi talitades oleme vastukaaluks isegi rahulolevamad.

    4. Google’i efekt

    Ehkki ühelt poolt on interneti otsingumootorid võimaldanud tohutut efektiivsuse kasvu, on teadlased mures guugeldajate faktiteadmiste  järelejõudmisega. Võiks ju eeldada, et mida rohkem infot on meie käeulatuses, seda enam on suurenenud meie intelligentne võimekus ja kasvanud teadmistepagas. 

    Tegelikkuses võib aga tekkida Google’i efekt ehk tendents unustada lihtsasti infot, mida saab kiirelt guugeldades leida, ehkki mäletame hästi, kust seda infot leida. Seega võib üldistades öelda, et guugeldades on suurenenud võime infot kiiresti leida ja töödelda ehk teadmiste omandamisega seotud tehniline võimekus, küll aga ei ole me veel nii osavad kogu selle infomassi hoomamises.

    Guugeldamine nõuab pidevat tähelepanu jaotamist ja „hüppamist“ ühelt mõttelt teisele, seega halvendab see meie tähelepanuvõimet. On koguni leitud, et kuldkalade üheksasekundiline lühiajaline keskendumisvõime on tänapäeva inimestest ühe sekundi võrra parem. Veel sajandi alguses ulatus inimeste keskendumisvõimekus keskmiselt 12 sekundini. Seega oleme muutunud rahutumaks ja püsimatumaks ning keskendumine on üha vaevarikkam, mistõttu võib kannatada meie tööviljakus ning suureneda emotsionaalne kurnatus ja stress.

    Hea teada

    Ehkki guugeldamine on sageli vältimatu ning efektiivsem näiteks raamatukogus raamatuhunnikute läbitöötamisest, võiks kaaluda võimalusi, kuidas muul ajal enda tähelepanul taastuda lasta, kuna aju vajab olemasoleva info töötlemiseks puhkust ja aega uitmõtlemiseks.

    Seega võiks teha töötegemisel rohkem pause ning asendada arvuti ja nutitelefon puhkeajal hoopis millegi kasulikumaga. Kuid võib ka nutitelefoni laadida hoopis mõne ajutreenimise rakenduse, nagu Lumosity, Elevate või Memorado, mille järjepideval kasutamisel võib paraneda mälu, reaktsioonivõime ja üleüldine intelligentne võimekus.

    5. Kokteilipeo efekt

    Kas räägid tihti poes, peol või mõnes muus rahvarohkes kohas kaaslasega nii keskendunult, et unustad kõik ümbritseva ja ajataju kaob täielikult? Või haarab miski su tähelepanu niivõrd, et jääd seda tänaval ainiti silmitsema ja kõik muu poleks enam justkui oluline? Teadlastel on sellele nähtusele kelmika nimega selgitus – kokteilipeo efekt.

    Fenomen on seotud valikulise tähelepanu ehk võimega selekteerida väliskeskkonnast tähtsat. Paindlik ja enda tahtele alluv tähelepanu võib ohuolukorras olla elupäästja ning tööelus edu võti. Mida paremini ja kiiremalt suudame ülesannetele keskenduda, seda efektiivsemad oleme ning seda selgemini jääb millegi õppimisel uus teave meelde.

    Hea teada

    Kokteilipeo efekt kummutab levinud müüdi, et rööprähklemine ehk mitme tegevuse üheaegne sooritamine on võimalik. Tõsi, füüsiliste tegevuste ja  väiksemat vaimset pingutust nõudvate ülesannete puhul, mis on harjutamise teel iseeneslikuks muutunud, võime olla vägagi edukad multitask’ijad. Heaks näiteks on klaverimäng, kus peame musitseerimiseks kasutama korraga kahte kätt. Alguses võib käte koordinatsiooni ja rütmitunnetuse kombineerimine samal ajal nooti lugedes olla üsna vaevarikas, kuid mida enam harjutada, seda osavamaks mäng muutub.

    Seevastu olukorras, kus peame millelegi pingsalt keskenduma, ei ole tähelepanu samaaegne jagamine mitme tegevuse vahel füüsiliselt võimalik. Selle asemel toimub tähelepanu kiire lülitumine ühelt objektilt teisele ehk switching. Ehkki harjutamine teeb meistriks, soovitavad teadlased harrastada selle asemel hoopis monotasking’ut, mille puhul keskendume pikema aja jooksul vaid ühele ülesandele korraga.

    Järelikult melu sees tuttavaga rääkides võikski keskenduda ainiti talle ja unustada kõik muu! Selge on see, et meie töömälu ehk info lühiajalise meelespidamise võime on piiratud ja teadlaste arvates koguni viletsam kui kuldkaladel (!), seega peame tähelepanu kasutama targalt.