Budapest.
Vana keisririigi hõngu on tunda
Natuke on selles Lissaboni, Barcelonat, Riiat ja Viini
Soe on siiski mõnus
Kuum õhk teeb head
Eriti õhtul
Aga heitgaasides kuumaval asfaldil terve päeva paljajalu kõndides tundub midagi siiski valesti
Politsei ja kiirabi sireenid kõrvus kilamas
Olen ärganud kell neli ja nüüd on õhtu. Ma ei saa oma kehale liiga teha
Isegi kui ma püüdsin
Oma õhtusöögipileti kinkisin ära
Sest ma ei suuda rohkem istuda
Ega ärkvel olla
Ma köhin natuke
Loen parem midagi
Ostan lapsele kommi ja endale avokaado
Teen vanni ja loen köögist leitud raamatut
Tallad on räigelt linnamustad
Ja tunnen et kuulun loodusesse rohkem kui linna
Rohkem kui kunagi varem
Vaikne sisehoov kus korruste kaupa balkonitega kortereid potitomatite ja pukspuupottidega
Suurlinnas kristalliseerun iseendaks
Kes tahab vaikust und toitu armastust ja loodust
Järgmisel õhtul lendan tagasi koju
*
Pika hambaga olin nõustunud ebainimlikult hilise kesköise lennuga, sest polnud valida. Et aga päeva jooksul olid kogunenud kõik lennuhilinemised kokku, hakkasime alles mitu tundi hiljem rulleerima.
Tallinna maandusime päikesetõusul.
Stjuuardess ütles pärast vabandusi siiralt: “Uskuge, olen näinud väga palju päikesetõuse, aga mitte kunagi pole see olnud nii ilus”. Oli küll. Põhjamaa suvesüdame varahommikupäike.
*
Oma mehe kaissu jõudes tundsin, kui palju energiat see reis võttis.
Kõik see energia, mis oleks võinud meie vahele jääda.
See oli aasta tagasi samal ajal.
Ja järgmisele reisile, Portugali, läksimegi koos ja maakohtadesse ka ja tunne oli hoopis teine.
Suvesoojad tervitused uude nädalasse!
