“Miks ta mulle enam lilli ei kingi?” nii küsis mu järgmise raamatu küsitluses üks naine küsimuse, mis enim pakitses.
Ma arvan, et mees on ikkagi olemuselt jahimees.
Kui naine juba koopas, siis milleks veel lilled?
Teine asi aga on igaühe personaalne nn armastuse keel.
Näiteks kui kohtusin mind huvitava mehega, tegime koos testi raamatust “Armastuse viis keelt”. Mina sain oma keelteks puudutused ja sõnad (heh, eks see ole läbinähtav ka, kui armastan kirjutada ja panin raamatule ja hiljem ajakirjale pealkirjaks hingele pai). Temal aga tulid põhilisteks puudutused ja koos veedetud aeg. Tänu sellele teadsin, mis talle tähtis on.
Pakume teisele muidu alateadlikult armastust just enda eelistatavas “keeles”. Öeldi ju lapsena meile ikka, et tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehtaks. Nüüd öeldakse, et tee teisele seda, mida ta tahab, et talle tehtaks. – Ja see viimane on kindlam viis olla rahuldustpakkuvas suhtes.
Lilled (ja kingitused) on ka üks nendest keeltest.
Jah, pisut nagu imelik on neid justkui ise tellida ja piinlikult läbinähtav neid siis saada. Tegelikult see on oma kaaslase aitamine. Sind mõista aitamine. Millal ja milliseid lilli ta toob, jääb ju tema valida. (Ja lillepoes öeldi, et üha enam ostetaksegi lilli iseendale. Üksikute ühiskond?)
Miks ma sellest kirjutan? Neid küsimusi, mis mulle saadeti, oli veel, mis taandusid armastuse viiele keelele. Ja need viis on: tunnustussõnad, kvaliteetaeg, kingituste saamine, teenimise kunst, puudutused.
Kui võtame vaevaks armastada teist inimest tema keeles, jõuab meie armastus ka tegelikult kohale.
