Ostukorv

Tag: Ananda Das

  • Julgus elada

    Saadan oma kõige soojemad tervitused Eestisse kõigile teile, kes olete valinud taibata, et elamine ei seisne vaid süsteemidesse sobitumises või oma hinnalist elu teiste ootuste täitmise peale raisates.

    Mõnus ja vabastav on mõista, et võin oma elu elada vabalt, lastes minna kogu stressil, mida tekitab pidev muretsemine selle üle, mida teised minust mõtlevad – ma ei pea seda vastutust oma õlul enam kandma.

    See selge taipamine jõudis minuni, kui rändasin Indias ja reisimine sai mu vaimseks teekonnaks. Reisimine õpetas mulle, et kõik möödub ja iga inimolend igatseb oma südamesse rahu ja armastust. Mõistsin, et keegi ei anna teistele hinnanguid, viibides kõrgema teadlikkuse seisundis ja ka neid, kes seda ei vali, ei tohiks hukka mõista.

    Hirmud on meie ees seisvad tõkked, mis ei lase liikuda oma kõrgema, varjatud potentsiaalini. Olles kord üht tõket ületades edasi liikunud, taipad tagasi vaadates, et seda polnudki kunagi seal – ja naerad. Oma kujuteldavaid tõkkeid ületades saad enesekindlamaks ja tugevamaks teadmises, et tõkkeid polegi päriselt olemas, nad ilmuvad su ellu vaid põhjusel, et sina usud nende olemasolusse.

    Ja miks me muretseme kujutluspiltide pärast, mis teistel meie kohta on? Sellele tasub hetkeks mõelda. Ja võib juhtuda, et leiad, et sügaval sisimas otsime tunnustust, armastust ja mõistmist. Kuidas aga saavad teised meid mõista ja armastada, kui me iseend ei mõista ega armasta?

    Oma rännakutel kohtasin ma Indias valgustunud meistrit, kes näitas mulle, kui imeline on aru saada, et asi pole selles, mida me mõtleme, vaid viisis, kuidas me tegelikkust tajume. Millest üldse mõelda, vaadates taeva lõpmatust? Kas lille uskumatut ilu silmitsedes tuleb pähe ühtegi mõtet? On võimatu mõelda millelegi muule, vaadates ühtainsat lumehelvest teades, et iialgi ei leidu teist täpselt samasugust. Sina oledki see taevas, see eriline lilleõis ja lumehelves, palju enamat, kui ükski mõte võiks kirjeldada.

    Armasta, naera ja hinga sügavalt sellesse kõige vaimustavamasse kogemusse, elusse, mis on sulle antud. Tea, et oledki universumi kõige kaunima loomingu osa.

    Armasta end ja universum armastab sind. OM

    Ananda Das

     

     

  • Rännakute algus

    Rännakute algus

    TEKST ANANDA DAS
    ANANDADASYOGA.COM

    Tundsin ühtaegu kergendust ja suurt pelgu, kui 22 aastat tagasi kahekümneaastasena esimest korda elus oma mugavustsoonist välja astusin ning sünnilinnast Delhist rännuteele asusin – mul polnud aimugi, kuhu ja kui kauaks ma lähen ja kas üldse naasengi senise elu, linna ja oma sünnipere juurde.

    Mu südames oli ometigi selge tunne, et sellest juba astutud sammust pole tagasiteed. Võtsin endaga kaasa veidi säästetud raha, millest arvasin paariks kuuks piisavat. 

    Jõudsin Gokarnasse – uskumatult kaunisse väikelinna Lõuna-India läänekaldal, kus on sündinud elevandipeaga jumalus Ganesha. Linna lähistel asub ilus rand, mida tuntakse Om rannana, kuna ta on om-märgi kujuline. Om on üks hinduismi tuntumaid sümboleid, millel on sadu tähendusi. Üks neist tähendab universumi häält.

    Järgmiseks neljaks kuuks said ookean selles hüppavate delfiinidega, kookospähklid, papaiad, banaanid ja iga sorti palmipuud tiheda lopsaka džungliga mu silmadele, kõrvadele ja kogu mu olemusele suureks naudinguks. Veetsin tund tunni järel päevi ja öid rannaliival istudes. Tajusin kuud, päikest, soolast vett, kuulasin lakkamatult laksuvaid laineid, jälgisin igiliikuvat taevast ja Linnuteed, eriti neil pimedatel öödel, mil kuu on kadunud. Mängisin öösiti tule ääres trumme, pesin end magusates allikavetes. Elasin tillukeses bambusest ja kookospalmilehtedest ehitatud hütis. Õnneks ei olnud elekter sellesse piirkonda veel jõudnud. Elu oli väga lihtne ja vähenõudlik.

    Mind ümbritses palju ilusaid inimesi üle maailma, kes olid tulnud Indiasse midagi otsima. Paljud neist tegelesid rannas jooga ja mediteerimisega. See haaras mu tähelepanu, arutlesin, mida küll otsib inimene, istudes kinnisilmi indiapärases poosis. Mu uudishimu kasvas ja see viis mind uute tutvusteni eri riikidest ja kultuuridest pärit väga mitmekesise taustaga inimestega.

    Elu muutus üha huvipakkuvamaks, rõõmustavamaks ning küsimusterohkemaks – ma tundsin end nagu väike laps, kes säravil silmil vaatab uue seikluse poole, avastamas täiesti uut maailma. Seda poissi, kes oli alles äsja Delhist lahkunud, ei olnud enam.