Ostukorv

Tag: enesehinnang

  • Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressioon on meie aja haigus. See on seisund, kus ollakse nagu halvatud. Vaimselt. See on emotsionaalne ja hingeline lõks, ohtlik põhjatuna tunduv mülgas. Mitte lihtsalt kurbus, vaid apaatsus. Kuidas ära tunda, et depressioon hakkab koputama ning millest oleks abi?

    1. Väsimus

    Depressiivsed inimesed tunnevad sageli kurnatust ja sellises seisundis on raske teha füüsilist või vaimset tööd.

    2000 inimest kuues riigis hõlmanud uuringu tulemusel kinnitas 73% depressioonipatsientidest, et nad kogesid väsimust.

    2. Unehäired

    Unetus on üks depressiooniga kaasuv nähtus, kuna heaoluhomoonist serotoniinist oleneb ka magamiseks vajaliku unehormooni melatoniini tootmine. Kui pole üht, ei saa olla ka teist. 2/3 depressioonipatsientidel on unetuse sümptomid ja 40% noorematel ja 10% vanematel depressioonipatsientidel on ülemagamise tunne. Uneprobleemid tekitavad meeletut stressi ja mõjutavad ääretult erinevatel viisidel inimese elukvaliteeti ja on suureks riskiks suitsiidile kaldumiseks.

    3. Keskendumisraskused või kognitiivne düsfunktsioon

    Psühhomotoorne kiirus, mälu, kõne soravus, keskendumisvõime, täideviimise funktsioonid nagu planeerimine, probleemide lahendamine ja info töötlemiskiirus on depressiivses seisundis kannatajad.

    Annual Review of Clinical Psychology, väitel on depressiooni märkidega inimestel ka raske loobuda negatiivse sisuga materjalidest ning need mõjutavad enesetunnet veelgi.

    4. Väärtusetuse ja lootusetuse tunne

    Enesesüüdistused, lootusetus ja enese mitte väärtustamine on depressiooni kaaslased. 132 sügavas depressioonis partsiendiga tehtud uuringust selgus, et väärtusetuse ja lootusetuse tunne ja depressiivne meeleolu olid enim ja kõige sagedamini kogetud tunded rohkem kui 90% patsientidel.

    5. Ärrituvus ja rahutus

    Kliinilised uuringud laste ja noortega on näidanud, et kõige tavapärasem mõõduka depressiooni tundemärk on ärrituvus.

    Ärrituvusele lisanduvad raevuhood enam kui 1/3 patsientidest, kellel on raske depressioon.

    6. Huvi kadumine hobide ja muude tegevuste vastu

    Üks peamisi läheneva depressiooni märke on huvipuudus ja kehvad töötulemused. Depressiooniga inimesed ei hinda enam tegevusi ja hobisid, mis tõid neile varem rõõmu. Tekib väärtusetuse tunne. Nad hoiavad eemale ka suhtlemisest nii tööl, perekonnas kui ka oma sõpruskonnas.

    7. Isumuutused

    Depressioonile eelnevad märgatavad muutused toitumises. Näiteks kehv isu, toidukordade vahele jätmine ja suur magusaisu ning sama muster jätkub ka depressiooni seisundis. Toitumine on tihedalt seotud emotsioonidega.

    American Journal of Psychiatry’s avaldatud uuringu tulemustest tuleb välja, et paljud ajupiirkonnad, mis vastutavad isu ja toiduga seotud reaktsioonide eest, on seotud ka depressiooniga.

    8. Kroonilised valud

    Neurotransmitterid, mis mõjutavad valu ja meeleolu, on serotoniin ja norepinefriin. Kui nende neurotransmitterite tootmisega on probleeme, on see seotud nii depressiooni kui füüsilise valuga. Uuringud näitavad, et üldiselt mida tugevamad on füüsilised valud, seda sügavam depressiivne seisund. Füüsilised depressiooni märgid on sagel kroonilised liigese-, jäseme- või seljavalud.

    9. Seedeprobleemid

    Uuringud näitavad, et emotsionaalne stress ja depressioon toovad sageli kaasa seedeprobleeme. Funktsionaalne düspepsia (ebamugavustunne rinnakus ja kõhus), ärritunud soole sündroom ja reflux on ühed tüüpilisemad probleemid, kuid nende nimekiri jätkub.

    10. Ärevus

    90% depressiooniga patsientidel on aeg-ajalt ärevushäire sümptomid, 50% on depressioon ja ärevushäire üheaegselt.

    11. Seksuaalne düsfunktsioon

    Oluline, kuid sageli mainimata jäetud depressiooni kaasnäht on ka madal libiido. Madal libiido võib kaasa tuua partnerite kaugenemise ja võib seega võimendada depressiooni veelgi. Kuigi patsiendid mainivad enamasti libiido puudumist, on sagedased ka probleemid erutuvusega, vagiina kuivus, erektsiooniprobleemid ja orgasmi puudumine.

    2009. aastal tehtud uurimus Toronto ülikoolis jõudis järeldusele, et seksuaalne düsfunktsioon on sagedane antidepressantide kõrvaltoime ja üks peamisi põhjuseid enneaegseks ravimitest loobumiseks.

    12. Suitsiidimõtted

    Depressioonil pole üht ja selget põhjust. Eksperdid arvavad, et rolli mängivad psühholoogilised ja bioloogilised faktorid, olulised sündmused inimese elus ja isiklikud eluolukorrad, tingimused ja suhted. Leia endale toetust ka inimestelt, vastavatelt infoliinidelt. Palun otsi abi, ära jää üksi!

    Ülal mainitud hoiatusmärgid ja viited uuringutele on refereering Harvard Medical School uudiskirjast.

    Loodus kui abimees

    Üks olulisi abilisi on toitumise muutmine, mis muudaks sinu ajukeemiat. Toidud peaksid toetama aju tervist ja toitma organismi rakutasandini, lisaks tuleks täiendada oma toidulisandite rida ainetega, mis toetavad positiivset meeleolu. 

    Muidugi tuleb vaadata seejärel toidulauast sügavamale – mis sinu elus toimub, mis sind õnnetuks teeb? (Ja mis rahulolu tundma paneb?) Tee kõik, et leiaksid sügavama tähendusega sihi enda jaoks. Coaching, teraapiad, lugemine, loodus – kõik see aitab. Ja leia oma inimesed. Need, kes sind toetavad.

    Üldised toitumissoovitused, mis toetavad ajukeemiat:

    Magusate, töödeldud ja pakendatud toitude, kofeiini ja alkoholi vältimine aitab leevendada depressiooni sümptomeid.

    Suurenda tarbitavate puuviljade, köögiviljade, kaunviljade, täisteraviljade, pähklite ja seemnete koguseid. Võta toidulisandina kvaliteetseid oomega-3-rasvhappeid. Vähenda töödeldud toitude osakaalu, kiirtoitu, poesaiakesi ja -magusat.

    Oluline on suurendada ka küllastunud rasvade kogust menüüs: kookosrasv, toorpiimatooted ja mahekvaliteediga lihatooted, sest nad toetavad ajutervist ja rakkude funktsioone.

    Ka liikumine on väga oluline depressiooniga võitlemisel, sest see tekitab kehas endorfiine, heaoluhormoone. Liigu aktiivselt vähemalt 3 korda nädalas 20 minutit või rohkem.

    Depressiooni korral olulised toidulisandid:

    ·      Kvaliteetne kalaõli või vetikaõli oomega-3-rasvhapete saamiseks ajule emotsionaalseks ja füsioloogiliseks toetuseks

    ·      D-vitamiin pimedamal ajal

    ·      B-vitamiinide kompleks – on uuritud, et depressiooniga inimestel on madal eelkõige folaadi ja B12 tase.

    ·      Toeta end taimedega näiteks 5HTP ja ashwagandha.

    Eeterlikest õlidest soovitatakse aromaatselt kasutada kvaliteetset viirukipuu ja apelsini või sidruni õli, ylang ylangi, lavendlit, bergamotti vm. Libiido tõstmiseks sobib sandlipuu eeterlik õli. Abiks on ka aroomimassaaž. Küsi eeterlike õlide, toidulisandite ja aroomimassaaži kohta minult lisa merit@hingelepai.ee

  • 5 väljendit, mida mitte öelda oma lastele

    5 väljendit, mida mitte öelda oma lastele

    Siin on 5 väljendit, mida oma lastele mitte öelda. Miks? Säästmaks nende enesehinnangut, usaldust elu ja iseenda vastu. Kuigi need on meil justkui veres, sest meile öeldi nii ja enne meid öeldigi lastele nii. Aga praegu on teadlikkuse ajastu: tahame võtta minevikust parima ja luua paremat tulevikku.

    Mida siis mitte öelda (ja miks), ehkki seda on meile ja meie vanematele lapsepõlves öeldud? Ja mis oleks alternatiiv?

    Kõik need on minu enda mõtted ja kogemused. Võib-olla nõustud, võib-olla mitte. Ja ka lapsed on erinevad. Mul on ainult üks laps, viiene poiss.

    1. “Mis sul viga on?”

    Kui ta ennast väljendab (sulle ebamugaval või sotsiaalselt mitteaktsepteeritaval moel), siis see ei tähenda, et tal on midagi viga, et siin on mingi “viga”. See väljend on küll kusagilt täiesti sees, aga ma olen vist oma lapse 5 aasta jooksul seda kasutanud kogemata (alateadlikult!) korra. Olen aga palju kuulnud seda kasutatavat ja mõelnudki, et ilmselt alateadlikult, automaatselt, järele mõtlemata. See pole vist siiski toetav küsimus.

    Alternatiiv: “Aita mul aru saada, miks sa nii teed?” või “mis juhtus?” ja sageli peegeldan ehk kordan, mida laps ütles. Siis ta saab pisarates noogutada ja tunneb, et on mõistetud. Ma ei hakka siis kohe seletama, et ta on valesti aru saanud või valesti tundnud, vaid mõistangi. Hiljem selgitan, kui vaja.

    2. “Ära nuta”

    Nutmine jaa on väga ebamugav vanematele. Mäletan, kui oma beebi nutt tundus mulle nii vali ja mul tõmbus häbist ja ebamugavusest sisemus kergelt kokku, kui see hetk tuli, kus ta kohvikus nutma hakkas. Sellegipoolest ei aita last kuidagi lohutada

    Ta soovib ühendust, mõistmist.

    Mulle kui emale, kelle jaoks nutt on olnud tohutult ebamuav taluda, on olnud väga palju abiks oma mõtlemise avardamiseks ja käitumisjuhiste saamiseks “Nutt ja jonnihood”.

    Raamatu son näide, et laps hakkab nutma, kui talt mänguasi ära võetakse, aga nitab edasi, kui ta selle näiteks tagasi on saanud. See tähendab, et lapsel on emotsionaalne valu, mis tahab mõistmist, et selle vabastamine nutuga võtab aega isegi kui olukord on juba lahenenud lapsele sobilikult.

    Pisaratega väljuvad kehast stressihormoonid.

    Lohutus on sageli füüsiline. Võttes lapse sülle (ma tean, et kui ta poksib, siis on seda väga raske teha, aga raamatus seda ikkagi soovitatakse. Et ka kõige märatsevam laps tahab tegelikult ühendust, armastust, tunda, et kõik tunded on okei ja neid võib väljendada).

    “Ära nuta” paneb nagu tunded kinni. Nagu neid ei tohiks tunda ja väljendada. Tegelikult neid tohib tunda ja väljendada isegi kui see on juuresolijatele ebamugav.

    Mina võtan lapse sülle ja ütlen jah. Muidugi kui nutt kestab kauem, hakkan millalgi ka lohutama stiilis, et see paraneb varsti ära või et kõik käituvad erinevalt ja sa saad ikkagi naabripoisi sünnipäevale, ta oli lihtsalt vihane ja ähvardas vms.

    3. “Sa oled saamatu, rumal jne”

    Laste alateadvus on avatud kuni u 6. Eluaastani, nende sellised ajulained on aktiivsed (teeta?), mis on sisuliselt hüpnoosiseisund. Oma vanemaid usaldavad nad 100%. Kõik, mis me neile nende endi või teiste või elu või maailma kohta ütleme, läheb otse nende alateadvusse, nö kõvakettale. See saab täiskasvanuna nende hääleks peas (ma ei peaks seda tegema, ma olen ju saamatu jne) ja hakkab määrama nende õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. See on sugestioon, sisendus. Lapsevanemate sõnadel on suur kaal. Liiga suur, et neid teadmatult, automaatselt puistata.

    Selle asemel ma ütlen, et sul on kuri käitumine. Mitte sina oled kuri, vaid sul on kuri käitumine. Eristan lapse ja tema käitumise.

    4. “Ära kuku…, ära jookse…, ära roni…, ära ole nii lärmakas…”

    Ilmselt ma ütlen neid sõnu oma lapsele liiga vähe, aga ma püüan mitte piirata. Et las ta ise mõistab, et jooksmiseks on liiga libe.

    Või siis kui ta puu otsa ronib, püüan pigem sõnastada, et hoia kinni (vs ära kuku) et programmeerida positiivset tulemust.

    Tuleb tõe huvides lisada, et mul on selline laps, kellel on eneseregulatsioon väga tugev ja ta on pigem liiga ettevaatlik. Nii et neid sõnu pole mul ka eriti olnud tarvis kasutada, aga iga kord “ära” öelda soovides ma mõtlen korra järele, kas tahan just nii seda sõnastada. Kui seda on vaja öelda, on erinevaid viise. Näiteks et meie kodus (restoranis, külas…) nii ei tehta.

    Kasutan ka “Stop” ütlemist, mis on siis selge konkreetne piir. Näiteks kui ta tahab kassi kiusata või midagi, millele tuleb kohe piir panna. “ära” tunduks mulle sellises kohas näägutamisena, mida ta ei pruugi arvesse võtta.

    5. “Vaata, Miikaelil (või kellelgi teisel) on müts peas”

    Kui lähemalt vaadata, siis võrdlemine on üks üpris jube asi, mida me vanematena vahel lihtsuse huvides kasutame. Vaata, Miikaelil on müts peas, vaata, Paulil on juba söödud, vaata kui suure portsu putru Liisa võttis…

    Kõik lapsed on erinevad ja me jääme erinevateks ka täiskasvanueas. Ja pole mingit mõtet püüda oma last koolitada võrdlejaks, kes hiljem vaatab, et näe, naabril on suurem maja, läikuvam auto või noorem naine. On palju mõnusam elada, kui laps (ja suur) võrdleb ennast iseenda varasema versiooniga.

    Kasutan võrdlemist võimalikult teadlikult – enamasti mitte, aga tõesti vahel riietumisega. Võtame aega, et pisut aknast välja vaadata, et mis riietuses sügiseti käiakse. Ja ma selgitan, et see on ilmaga kooskõlas. Minu laps läheks igale poole lühikeste varrukatega suurema osa aastast. Ja ma olengi lasknud tal minna. Et ta tunneks oma nahal (mitte välise võrdlusena naabripoisiga), et lühikeste pükstega on novembris jahe ja teeks selle järelduse, et pikkadel pükstel on mingi mõte ikkagi sees.

    Ja mu laps (5a) on vahel mult küsinud: “Kas sina tead minu keha paremini kui ma ise?” Siis ma pean alati tunnistama, et ega ei tea küll (aga kogemus, elutarkus, tahaks ma hüüda! Aga ei hüüagi, midagi selgitan veel ja ülejäänu jääb juba tema otsustada).

    *

    Ja mida üldiselt öelda?

    Ma armastan sind selle pärast, kes sa oled.

  • 3 peamist takistust unistuste teel

    3 peamist takistust unistuste teel

    Vanakreeka leiutaja ja matemaatik Archimedes olevat öelnud: “Andke mulle toetuspunkt ja ma nihutan maakera paigast.” Bestsellerite autor, motivatsioonikõneleja ja kuulsuste terapeut ning hüpnoterapeutide koolitaja Marisa Peer soovitab vaadata otsa peamistele takistustele ja leida toetuspunkt oma elu nihutamiseks uuele tasemele.

    Lühidalt: eks see nihutamine ole lihtne, kui saada üle oma suurimast takistusest – mõtetest enda ja elu toimimise kohta. Ja muidugi on see samal ajal kõige raskem ülesanne! Proovime ikkagi!

    Millised on takistused, mis hoiavad meid tagasi elamast sellist elu, mida tahaksime?

    1. “Ma pole piisav”

    Tihtipeale tuleb see uskumus lapsepõlvest, kuna lapsed võtavad väga suure vastutuse, näiteks näevad ennast süüdlasena olukordades, mis pole tegelikult nendega seotud.

    Nad lihtsalt loovad sellise seose oma suure lapsesüdame ja väikese elukogemusega.

    Näiteks kui vanemad peavad palju tööl käima, pidamaks peret üleval, siis laps arvab, et mingi asi, mida nimetatakse “töö”, on vanematele olulisem – mina pole oluline. (Huuh, minul endal ka on sageli töö oluline!).

    Või laps vaatab ema, kes nutab, ja mõtleb omaete: “Ma ei tee teda piisavalt õnnelikuks”.

    Sellistes olukordades tekib sisemine otsus, et ma pole piisav.

    Suuremana viivad lapsena iseenda sees tehtud otsused-järeldused sõltuvuskäitumiseni (nt ostlemine, emotsionaalne söömine) või võimendudes lausa ennasthävitava käitumiseni (nt alkoholism).

    Sõltuvuskäitumisega, ülekompenseerivad või ennasthävitavate käitumistega inimesed tunnevad enda sees suurt tühjust.

    Marisa ütleb, et ta ei küsi sellistelt inimestelt, miks sa niimoodi käitud, vaid uurib pigem, milline on tema taust, mis temaga on juhtunud, mida ta on kogenud. Kui ta saab teada, et lapsel on õrnas eas isa pere juurest lahkunud, ema olnud alkohoolik või on peres olnud palju lapsi ja näiteks keskmine laps on jäänud tähelepanuta, on arusaadav, et ennasthävitav käitumine tuleb sealt. Ja tegelema ei pea käitumisega, vaid selle juurega – otsustega, mis on enda kohta tehtud.

    2. “Ma olen teistsugune ja seepärast ei saa teistega ühendust”

    Lapsena või teismeeas otsustame endasse sulguda ja ennast sõpradeta jätta erinevatel põhjustel: olgu see siis seotud kehakaalu, pere rahalise seisu, pikkuse, hinnete, teadmiste või millegi muu poolest, mille pärast arvame, et me ei kuulu teiste hulka.

    Me kõik oleme harjunud võrdlema. Brändid, hinded, riided, boyfriendid, teadmised, kraadid, raha… “Ajakirjad, televisioon, ajalehed, internet teevad suurt hävitustööd ebareaalse välismulje ja justkui standardi loomisega. See pole reaalsus, aga kui oled laps ja vaatad telekast, kuidas vetelpäästjad täismeigiga rannas sörgivad, siis see tundub reaalne,” vangutab Marisa pead.

    Nii tulevad inimesed tema juurde teraapiasse, tundes, et nad pole piisavad sellisena nagu nad on, uskudes, et nad on okei siis, kui langetavad kaalu, saavad ametikõrgendust, omavad mingit staatusesümbolit…

    Marisa on sotsiaalmeedia täiuslike valede suhtes väga kriitiline, sest see teeb inimesed haigeks (anoreksia, buliimia jms). Inimesed tunnevad häbi, kui nad võrdlevad sotsiaalmeedia perfektseid perekondi, roogi, ajaveetmisviise iseenda eluga.

    Sageli tuntakse end teistest erinevana, kui on vähe või palju raha, kui ollakse liiga kõhn või kaalukas, kui rinnad on liiga suured või väikesed, ollakse liiga pikk või lühike. Enda arvates. Võrdluses teistega.

    Marisa tuletab meelde, et sündides oli meil kaks kõige olulisemat nõudmist: leida ühendust ja vältida kõrvalejäetust. See tagas ellujäämise. Ja nüüd käitume me ikka samamoodi! Erinev olla tähendab olla havaatav – võid osutuda kõrvalejäetuks. “Kui olen erinev, kellelegi ma ei meeldi ja see ohustab mu elu,” on uskumus meie mõtlemise ja käitumise all.

    Loengus küsis Marisa publikult, kes on tundnud, et on teistsugune ja paarisajast osalejast tõstsid käe peaaegu kõik. Pahvatasime kõik naerma. “See tähendabki, et oled samasugune nagu keegi teine ja sul on samad hirmud mis teistel,” naerab Marisa (ja me kõik, sest huuh! kivi langes südamelt!). Oleme ju kõik unikaased, aga igal inimesel on hirm olla teistmoodi ja jääda seepärast üksi. See ühine hirm aga teeb meid kõiki ühesugusteks.

    3. “See, mida ma soovin, pole mulle kättesaadav”

    Marisa toob näiteks kliendi, kelle isa läks pere juurest ära, kui tütar oli 2-aastane. Naist saatis eluaeg uskumus, et ma pole väärt armastust. “Samal ajal teame ju, et maailmas on kõigile piisavalt raha ja armastust!” sõnab Marisa.

    Jah, pingutusest olenemata ei pruugi me seda saada, kui me ise arvame, et see pole meile. “Effort does not get the amount.”

    See, mis muutuse toob, on uskumuse muutmine.

    “Kujunda uskumus, et kõik on mulle kättesaadav ja universum teeb uskumuse tõeks. Universe starts to mirror your belief!” kinnitab Marisa.

    Tegime paar katsetust, kuidas keha tõmbub nähtamatu magneti poole, kui Marisa kirjeldas, kus see asub. Magnet tõmbas ja tõmbas meid paremalt ja kui silmad avasime, olimegi paremale kaldu. Saime naerda, sest see magnet polnud ju mujal kui meie peades! “Muudad ühte sõna ja see muudab su keha!” sõnastas Marisa seda kogemust ja soovitas soojalt märgata, milliseid sõnu me endi kohta kasutame oma mõtetes ja vestlustes.

    Armastus, tervis, raha, rõõm ja õnn on meile kõigile kättesaadavad, kui me seda ainult ise sügaval sisimas usuksime.

    Mis siis aitaks “oma maakera paigast nihutada”?

    Mõistmine, et meelt toidab kordamine.

    Oma negatiivseid uskumusi muudkui kordame ja kordame. Samamoodi saab sisendada endale positiivsed: “Sa ütled seda endale nii palju, et alateadvus hakkab sind uskuma,” soovitab Marisa. Isegi kui see võtab aega.

    Ta soovitab positiivseid mõtteid endale korrata ja need igale poole nähtavale kohale või sellistesse kohtadesse märkida, kus sa pead neid nägema (peeglil, külmkapil, telefoni meeldetuletustes, screensaveril, telefoni ja arvuti wallpaperil), sisestama arvuti paroolina vms.

    “Emotions are very thirsty for the words “I am enough”!” tuletab Marisa meelde, et meie psüühika igatseb teada, et meiega on kõik õigesti. Ja nendest sõnadest ei saa küll. See on nagu kehakreem, mille kuiv nahk imeb sisse. “Ja selle protsessi lõpuks, kui sa tõesti tunned, et oled piisav, siis pole sul vaja seda teistele tõestada, väliste asjadega näidata, kogu show off langeb ära,” ütleb Marisa ja lisab mõned värvikad lood oma klientidest, kes on enesearmastamise protsessi lõpuks müünud maha oma Porsched, sest neid pole lihtsalt “enesekaitseks” enam vaja. Nende klientide arvates on pärast seda sisemist protsessi lihtsalt õnnelik olla kerge ja lihtne.

    Muidugi ei piisa enamasti ainult kordamisest, vaid muutus peab tulema sügavamalt, nii, nagu need otsusedki.

    Siin tulebki juurde Marisa kui hüpnoterapeudi roll: ta tegi meiega juhendatud meditatsiooni, milles viis meid sugereeritavasse seisundisse, kus meenutasime olukordi lapsepõlvest, millest võisid enda väärtusetuna tundmise mõtted alguse saada. Marisa juhendamisel jätsime need sinna ja uuendasime oma otsuseid maailma toimimise ja iseenda kohta.

    Foto: Mardo Männimägi