Siin on 5 väljendit, mida oma lastele mitte öelda. Miks? Säästmaks nende enesehinnangut, usaldust elu ja iseenda vastu. Kuigi need on meil justkui veres, sest meile öeldi nii ja enne meid öeldigi lastele nii. Aga praegu on teadlikkuse ajastu: tahame võtta minevikust parima ja luua paremat tulevikku.

Mida siis mitte öelda (ja miks), ehkki seda on meile ja meie vanematele lapsepõlves öeldud? Ja mis oleks alternatiiv?

Kõik need on minu enda mõtted ja kogemused. Võib-olla nõustud, võib-olla mitte. Ja ka lapsed on erinevad. Mul on ainult üks laps, viiene poiss.

1. “Mis sul viga on?”

Kui ta ennast väljendab (sulle ebamugaval või sotsiaalselt mitteaktsepteeritaval moel), siis see ei tähenda, et tal on midagi viga, et siin on mingi “viga”. See väljend on küll kusagilt täiesti sees, aga ma olen vist oma lapse 5 aasta jooksul seda kasutanud kogemata (alateadlikult!) korra. Olen aga palju kuulnud seda kasutatavat ja mõelnudki, et ilmselt alateadlikult, automaatselt, järele mõtlemata. See pole vist siiski toetav küsimus.

Alternatiiv: “Aita mul aru saada, miks sa nii teed?” või “mis juhtus?” ja sageli peegeldan ehk kordan, mida laps ütles. Siis ta saab pisarates noogutada ja tunneb, et on mõistetud. Ma ei hakka siis kohe seletama, et ta on valesti aru saanud või valesti tundnud, vaid mõistangi. Hiljem selgitan, kui vaja.

2. “Ära nuta”

Nutmine jaa on väga ebamugav vanematele. Mäletan, kui oma beebi nutt tundus mulle nii vali ja mul tõmbus häbist ja ebamugavusest sisemus kergelt kokku, kui see hetk tuli, kus ta kohvikus nutma hakkas. Sellegipoolest ei aita last kuidagi lohutada

Ta soovib ühendust, mõistmist.

Mulle kui emale, kelle jaoks nutt on olnud tohutult ebamuav taluda, on olnud väga palju abiks oma mõtlemise avardamiseks ja käitumisjuhiste saamiseks “Nutt ja jonnihood”.

Raamatu son näide, et laps hakkab nutma, kui talt mänguasi ära võetakse, aga nitab edasi, kui ta selle näiteks tagasi on saanud. See tähendab, et lapsel on emotsionaalne valu, mis tahab mõistmist, et selle vabastamine nutuga võtab aega isegi kui olukord on juba lahenenud lapsele sobilikult.

Pisaratega väljuvad kehast stressihormoonid.

Lohutus on sageli füüsiline. Võttes lapse sülle (ma tean, et kui ta poksib, siis on seda väga raske teha, aga raamatus seda ikkagi soovitatakse. Et ka kõige märatsevam laps tahab tegelikult ühendust, armastust, tunda, et kõik tunded on okei ja neid võib väljendada).

“Ära nuta” paneb nagu tunded kinni. Nagu neid ei tohiks tunda ja väljendada. Tegelikult neid tohib tunda ja väljendada isegi kui see on juuresolijatele ebamugav.

Mina võtan lapse sülle ja ütlen jah. Muidugi kui nutt kestab kauem, hakkan millalgi ka lohutama stiilis, et see paraneb varsti ära või et kõik käituvad erinevalt ja sa saad ikkagi naabripoisi sünnipäevale, ta oli lihtsalt vihane ja ähvardas vms.

3. “Sa oled saamatu, rumal jne”

Laste alateadvus on avatud kuni u 6. Eluaastani, nende sellised ajulained on aktiivsed (teeta?), mis on sisuliselt hüpnoosiseisund. Oma vanemaid usaldavad nad 100%. Kõik, mis me neile nende endi või teiste või elu või maailma kohta ütleme, läheb otse nende alateadvusse, nö kõvakettale. See saab täiskasvanuna nende hääleks peas (ma ei peaks seda tegema, ma olen ju saamatu jne) ja hakkab määrama nende õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. See on sugestioon, sisendus. Lapsevanemate sõnadel on suur kaal. Liiga suur, et neid teadmatult, automaatselt puistata.

Selle asemel ma ütlen, et sul on kuri käitumine. Mitte sina oled kuri, vaid sul on kuri käitumine. Eristan lapse ja tema käitumise.

4. “Ära kuku…, ära jookse…, ära roni…, ära ole nii lärmakas…”

Ilmselt ma ütlen neid sõnu oma lapsele liiga vähe, aga ma püüan mitte piirata. Et las ta ise mõistab, et jooksmiseks on liiga libe.

Või siis kui ta puu otsa ronib, püüan pigem sõnastada, et hoia kinni (vs ära kuku) et programmeerida positiivset tulemust.

Tuleb tõe huvides lisada, et mul on selline laps, kellel on eneseregulatsioon väga tugev ja ta on pigem liiga ettevaatlik. Nii et neid sõnu pole mul ka eriti olnud tarvis kasutada, aga iga kord “ära” öelda soovides ma mõtlen korra järele, kas tahan just nii seda sõnastada. Kui seda on vaja öelda, on erinevaid viise. Näiteks et meie kodus (restoranis, külas…) nii ei tehta.

Kasutan ka “Stop” ütlemist, mis on siis selge konkreetne piir. Näiteks kui ta tahab kassi kiusata või midagi, millele tuleb kohe piir panna. “ära” tunduks mulle sellises kohas näägutamisena, mida ta ei pruugi arvesse võtta.

5. “Vaata, Miikaelil (või kellelgi teisel) on müts peas”

Kui lähemalt vaadata, siis võrdlemine on üks üpris jube asi, mida me vanematena vahel lihtsuse huvides kasutame. Vaata, Miikaelil on müts peas, vaata, Paulil on juba söödud, vaata kui suure portsu putru Liisa võttis…

Kõik lapsed on erinevad ja me jääme erinevateks ka täiskasvanueas. Ja pole mingit mõtet püüda oma last koolitada võrdlejaks, kes hiljem vaatab, et näe, naabril on suurem maja, läikuvam auto või noorem naine. On palju mõnusam elada, kui laps (ja suur) võrdleb ennast iseenda varasema versiooniga.

Kasutan võrdlemist võimalikult teadlikult – enamasti mitte, aga tõesti vahel riietumisega. Võtame aega, et pisut aknast välja vaadata, et mis riietuses sügiseti käiakse. Ja ma selgitan, et see on ilmaga kooskõlas. Minu laps läheks igale poole lühikeste varrukatega suurema osa aastast. Ja ma olengi lasknud tal minna. Et ta tunneks oma nahal (mitte välise võrdlusena naabripoisiga), et lühikeste pükstega on novembris jahe ja teeks selle järelduse, et pikkadel pükstel on mingi mõte ikkagi sees.

Ja mu laps (5a) on vahel mult küsinud: “Kas sina tead minu keha paremini kui ma ise?” Siis ma pean alati tunnistama, et ega ei tea küll (aga kogemus, elutarkus, tahaks ma hüüda! Aga ei hüüagi, midagi selgitan veel ja ülejäänu jääb juba tema otsustada).

*

Ja mida üldiselt öelda?

Ma armastan sind selle pärast, kes sa oled.

Tahad end tunda särava ja energilisena?

Kingin sulle 3 hommikuharjutust, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva.

Spämmivaba. Ainult lõputud paid.

  1. Mind puudutas lugemine teemal 5väljendit mida oma lastele mitte öelda. Ometi ma ju tean,et selline käitumine pidurdab laste usaldust. Mul on 10a kaksikud tütred ja ma kasvatan neid üksi aga õnneks on mul väga suur abi oma isa poolt kes on lastele suurepärane vanaisa. Tihti peale ma ei kuula oma tüdrukuid ja ütlengi mis Sul viga on , kui tulevad mulle midagi kurtma!
    Ma tean väga hästi,et sellise suhtumisega ma ainult pidurdan suhtlust meie vahel.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga