Tag: ettevõtlus

  • Elustiiliettevõtluse 5 miinust ja 2 suurt plussi

    Elustiiliettevõtluse 5 miinust ja 2 suurt plussi

    Kakskümmend aastat tagasi tehnikaülikoolis ärikorraldust õppides küsiti meilt, mis on ettevõtja eesmärk. Olime noored ja vastasime umbes et klientide rahulolu tõstmine, kvaliteedi parandamine, innovatsioon ja maailmaparandamine.

    Õppejõud tõi meid kiiresti maapeale ja ütles vaid ühe sõna.

    Kasum.

    Elustiiliettevõtlus on selline ettevõtlus, kus kasum ei ole esimene eesmärk.

    Elustiiliettevõte on sündinud inimese seest kes armastab oma elu ja tahab seda jagada teistega. Ettevõtluse vormis. Ja loodetavasti on see ka kasumlik. Vähemasti natukene.

    Elustiiliettevõtjad on kunstnikud ja turismitalu pidajad, joogaõpetajad, kirjanikud… tegelikult kõiksugused tööd, mis võivad olla ühtlasi elustiil, näiteks ilumaailmas või toidumaailmas või mujal.

    See tähendab, et sa mitte ei KÄI tööl, vaid sa TEED tööd. Sina valid aja, tempo, koormuse. Sinu elu ongi töö. Sa müüd seda, mida sa oskad ja armastad. Ja inimesed armastavad seda ka, sest nad tunnevad sinu head vaibi selle juures.

    Mina olen elustiiliettevõtja olnud 12 aastat. Korraldna Joogafestivale alates 2012, annan välja Hingele Pai ajakirja alates 2017, olen avaldanud 5 raamatut ja andnud juba 10 aastat joogatunde ja korraldanud ritriite. Ma töötan oma kodus ja suviti ka õues, mu päevades on palju loomingulisust, aga ka asju, mida “peab”: e-kirju, tabeleid, rutiine.

    Millised on siis sellise elu plussid ja kas on ka mõni miinus?

    Vabadus

    Omaenda kujundatav vaba ajakorraldus öeldakse olevat üks suurimaid rahulolu faktoreid töökohal. Igasugusel töökohal. Nii et kui sa lood endale töökoha, siis see on esimene asi, mida silmas pead. See tähendab, et kui ilm on mõnus, päike soe ja tuul pehme, siis veedan aega õues. Vahel töötangi rõdul või kännu otsas. See tähendab, et arvutitööd tuleb rohkem teha vihmastel päevadel ja enne lapse ärkamist või pärast tema uinumist. Jah, ja laps – tema näeb mind tänu kodusele ka päris palju ja meie hommikud on üldjoontes pikad ja mõnusad, kus aega ka mängida. Kui laps on haige, saan samuti oaidlikult oma tööd korraldada ja temaga olla. Töökoormus oleneb töökorraldusest ja ka ettevõtluse faasist – alguses nõuab ta rohkem nagu iga beebi ja tugevamana tavaliselt juba vähem. Ei kulu enam nii palju aega ka puhtalt katsetustele: juba tead, millesse on mõtet panustada ja millesse mitte. Aasta tagasi töötasin 70 tundi nädalas ja praegu 35. See on otseselt töine aeg, paljuski arvutis. Aga eriti sel aastal sisaldab sageli ka põnevaid kohtumisi, artikli või raamatu kirjutamist, kursuste ja klippide filmimist jne.

    Elu magus maitse

    Teine suur eelis – noh, tegelikult esimene – on elurõõm, eneseteostus, rahulolutunne tähendusrikkusest – kuna tegeled sellega, mis kõige südamelähedasem. See ongi elustiiliettevõtja ja lihtsalt ettevõtja vahe. See, mis on minu toode või teenus, ongi minu elustiil ja seega töö ja elu vahel eriti nagu piiri pole (jah, see võib olla ka miinus!).

    Kuidas sa nii noor paistad, küsitakse mult. Ma arvan, et selle pärast paistangi. Tegelikult ka.

    Ja nüüd lubatud miinuspool.

    Jah, võita on väga palju, aga sellise elustiili miinuseid polegi nii vähe.

    Miinuseid tuli esimese hooga lausa viis.

    Ise teed, ise müüd

    Pead ise ennast, oma tooteid-teenuseid müüma, meeldib või mitte, oskad seda või mitte. Võin rõõmuga öelda, et pärast seda, kui avastasin, et turundus on sama põnev ja kannatlikkust ja hoolt nõudev nagu aiandus või deitimine, siis mulle turundus nüüd väga-väga meeldib ja kaasaegsete oskustega olen ka end järele aidanud.

    Turvatunne tuleb leida enda seest

    See, mille pärast enamik inimesi isegi ei mõtle ettevõtluse peale, rääkimata oma isikliku elustiili kui ettevõtluse peale – see on ebastabiilsus. Jah, märkasin ka ise 12 aastat tagasi alustades väga kähku, et kuidagi oli palka lihtsam teenida kui ise need 1000+ eurot kuus erinevate tegevustega kokku saada.

    Jah, haavatav oled tõepoolest – sissetuleku mõttes – aga eks tegelikult ollakse seda ka töökohal, sest väljastpoolt ei saa me kunagi nii palju kindlustunnet, kui südamest tahaks. Nii et tuleb kindlustunde soovist lahti lasta. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha, aga kuna staaž on juba nii pikk, siis on tekkinud juba usaldus elu vastu, lahti laskmine turvatunde soovist õnnestub tasapisi.

    Mott tuleb ka leida enda seest

    Paljudele valmistab raskusi ka üksi enda tiimis olemine: iga päev kõik tööd juhist koristajani (kuigi firmat ei pea üksi tegema, tegelikult ei tohikski, lihtsalt paljud seda üksikettevõtjana teevad). Pead ise ennast motiveerima ja distsiplineerima, sul tekivad oma eesmärgid ja prioriteedid ja selgus, milles sa oled hea ja milles mitte nii väga ja millised tegevused ja päevarütm sulle rohkem sobivad. Tavaliselt on elustiiliettevõtja üksikettevõtja st igas rollis ise. See on üpris kurnav ja kõike tegelikult mitte ainult ei jaksa, vaid ka ei oska. Näiteks kui leidsin, et olen muuhulgas ka oma firma IT-juht, siis taipasin, et oookei, nüüd on jama. Ja nii võtsin endale abilise, kes nende teemade eest hoolitseb ja seda ka väga hästi teeb. Minu stressitase langes ja mu IT-lahenduste kvaliteet paranes mitme taseme võrra.

    Piiride tõmbamise peen kunst

    Kogu aeg on tööaeg ja kogu aeg on vaba aeg. Et vaba aega ka päriselt saada, on vaja distsipliini ja motivatsiooni, oluliste asjade mitte edasi lükkamist. Eks loomulikult kipub kujunema nii, et vähem motivatsiooni jääb nendele asjadele, mis pole otseselt mu kirg ja kutsumus nt meilipostkast.

    Kõik sõltub sinust sinu tervisest ja powerist mürast läbi tulla ja inimesi kõnetada. Tagasihoidlikkus pole siin voorus, samuti nagu pealetükkivuski. Kuidas oma klientideni jõuda – see on tunnetuse küsimus ja seal on habras piir.

    Paneb peeglisse vaatama ja ennast arendama

    Üksi tegutsedes (aga väga hästi ka tiimi juhtides) tulevad välja oma miinused ja plussid. Nt mulle meeldib algatada asju, mulle ei meeldi pikalt arvutis olla ja meeldib näost näkku suhelda. Siis nii teengi! Mõnes mõttes on niimoodi väga hea ja mõnus, mõnes mõttes muu seetõttu natukene kannatab. Tegelikult olen harjunud emotsioonid (“ma ei viitsi”, “ma ei oska”, “see tabel on igav”) kõrvale jätma ja asjad ära tegema, kui tean et see on oluline. Sest mul pole ju kedagi, kelle jaoks või pärast ma asju teen. Ise teen, enda jaoks ja enda pärast. Et see jõuaks inimesteni, kes vajavad inspiratsiooni ja toetust, ideid ja julgustust.

    Jah, elustiiliettevõtlus ei ole alati lihtne ega kerge, aga minu arvates tasub see emotsionaalselt ja elukvaliteedi mõttes kuhjaga ära, nii et ma olen valmis ka mõningateks vintsutusteks, …mis kipub olema selle hind.

  • Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Alustava ettevõtja 7 õppetundi

    Olen 10 aastat olnud vabakutseline ja viimased poolteist ettevõtja. See on olnud suur hüpe: rahalised riskid uuel tasemel, aga ka võimalused – vaid taevas on piiriks! Teoreetiliselt. Ka tööajal pole piiri ning emotsioonid käivad kaasas iga uue sammuga tundmatusse. Ja igal tasandil on vaja tohutult panustada palju enne, kui üldse on aimu, mis võiks edasi saama hakata. See aasta pole olnud lihtne ega kerge. Sellegipoolest on ta tundunud just vajalik arenemiseks ja eneseusalduse kasvatamiseks. Ja ma ei vahetaks ühtki kogemust millegi muu vastu. Millised on alustava ettevõtja õppetunnid?

    1. Enne külva, siis lõika

    Oma ettevõte on nagu aed. Alguses peab nägema olemasolevas maastikus võimalust, oma visiooni – mida sa tahad luua? Siis on tarvis panustada aega ja raha, enne kui saad vilju maitsta. Ja sa ei tea, kas ja kuidas sinu idee selles “pinnases” kasvab, sa ei tea, kas see idee on justkui kohalik või pigem võõramaine taim – kas ta idaneb ja juurdub, kas vajab varju või päikest, vett või kuiva. Ja kui sa ühel hetkel seda juba tead, siis ikkagi veel ei oska öelda, kas viljad on mahlased ja magusad või hoopis pigem käbitaolised. Tuleb lihtsalt ära oodata ja proovida!

    Poolteist aastat tagasi, kui mu koostöö Sensa ajakirjaga lõpetati kulude kokkuhoiu pärast, siis sain samal õhtul aru, et see on kingitus, võimalus teha midagi täiesti oma. Nii hakkas kooruma Hingele Pai ajakirja idee, mis sai paari nädalaga päris selged piirjooned ja ka koostööpartneri, Marju Randmer-Nellise. Need poolteist aastat ongi meie jaoks olnud tohutu elukool ja ettevõtluskool ja loovuskool ja enda eest samal ajal hoolitsemise kool.

    2. Hirmu tõkked on ületamiseks

    Idee ja selle teostumise vahel on üks suur barjäär – hirm. Hirm on tunne, mida ma pole tahtnud tunda ja kui ma olen seda kogenud, siis õnneks vaid harvadel perioodidel ja mõned päevad järjest – hetke eel, mil kavatsesime tulla ajakirja ideega päriselt avalikkuse ette; kui oli vaja otsustada, mitu ajakirja esimese numbri tiraaži ja siis peagi lisatiraaži trükime… Iga kord, kui on vaja teha mingi otsus, millega seoses on suured rahad või siis suur ebakindlus, teadmatus. Pean otsuse tegema tingimustes, milles ma tegelikult ei tunne, et oleks otsustamiseks piisavalt infot. Kindlust.

    Siis tuleb seda kindlust saada võimalikult intuitiivselt. Ja intuitsioon töötab kõige paremini lõdvestunult. Hirm aga on lõdvestumise vastand. Seega olen läinud jalutama või vanni, kuulanud muusikat ja kindlasti igapäevaselt mediteerinud. Olen ka pidanud nõu endast kogenenumatega või siis võtnud veel hinnapakkumisi – olen teinud kõik, mis ma saan, et seda infot ja kindlust oleks pisut enam. Ja olen saanud endaga rahu nende otsuste eel. Ja mis veel parem – kõik on läinud hästi!

    Muidugi on hirmul ka oluline roll meid säästa ja ohtudest päästa, aga seda teame me kõik liigagi hästi ja seepärast ma ei peatu pikemalt sellel, et otsused peavad ikka olema tehtud võimalikult rohke ja kvaliteetse info põhjal ja kui sul seda piisavalt pole, siis uuri, kuidas seda saaks. Nöök on aga selles, et kui sul on kogu info ja tundub hea otsus, siis ikkagi on hirm.

    Mina olen hirmu tundnud põhiliselt rahalise riski pärast või emotsionaalses mõttes, tagasilükkamise ees. Oma lapsele ütlen ikka vahel, et kõik tunnevad hirmu – julged on need, kes teevad oma sammu sellest hoolimata. Nii et ühel hetkel olen ma ka ise pidanud seda julgust talle ette näitama ja olen siiski “hüpanud”, teadmata, kas mind püütakse. Hingele Pai püüti kinni ja maandus pehmelt tellijate turvalisse rüppe – meil oli esimesest numbrist peale just nii palju tellijaid, kui vaja, et saada kindlustunne edasi liikumiseks.

    4. Süda juhib rõõmuni

    Olen kogenud, et kui teha midagi südamega, siis inimesed tunnevad selle ära ja see tõmbab magnetina. Ja pakub endale muidugi suurt rahuldustunnet. Kui oleme tellijate kontsertidel või laatadel kohtunud oma lugejatega, siis on see ikka ja jälle lõppenud kallistustega. Ja see teeb nii suurt rõõmu ja kaalub üles kõik öötöö-tunnid, sest meie südamest loodu ja tehtu on ka lugejatele otse südamesse jõudnud.

    Ja kui tead, mis sind käivitab, inspireerib, mille peale su süda rõõmust hüppab, siis tuleb ka raha. Ja seda nii palju, kui su sügavad uskumused lubavad…

    5. Oma mõtete vangis

    Olles olnud pikka aega elustiiliettevõtja, mis on minu jaoks tähendanud, et kui ma teen seda, mida armastan ja saan selle eest nii palju tasu, et tulen ots-otsaga kokku – siis see ongi parim, mis saab juhtuda. Muidugi ma seejuures ei reisi, teen palju kodus lihtsat toitu ja püüan osta kasutatud riideid või mahekangastest riideid allahindluste ajal nii endale kui lapsele, hoida kulud minimaalsed. Aga Marju pani mind sellele mõtte- ja teguviisile vaatama veel ühe nurga alt: kindlasti on võimalik saada ka õiglast tasu tegevuse eest, mida sa armastad. Isegi kui see pole hetkel võimalik, aga ideena jätta see võimalus oma peas. Võttis aega, enne kui ma hakkasin uskuma selle võimalikkusesse idee tasandil. (Praktikas on sinna veel minna.)

    6. Küsi abi

    Üksi kõike ei jõua, aga siin on nokk-kinni-saba-lahti olukord. Üksi ei jõua ja kuna sissetulekut (tavaliselt kohe) pole, siis pole võimalik ka kedagi palgata. Kui pole võimalik (jutumärkides või ilma) kedagi appi palgata, siis sa leiad end tegemast kõikvõimalikke töid, mida sa teed aeglasemalt ja kehvemini kui keegi teine ja samas ei jõua nii palju tegeleda sellega, milles sina oled tõeliselt hea. See on lõputa ring, kuni sa ise otsustad sellest välja murda. Olen aasta pärast alustamist mõned ülesanded ära andnud: andmete sisestamise ja ajakirjade laialiveo poodidesse. See on juba suur kergendus ja jääb rohkem mahti luua! Ja järgmisel kuul annanka osad arveldamise teemad üle – valgus paistab tunneli otsast!

    7. Tervis, kõige kallim vara

    Ja selle aastaga olen õppinud veel midagi väga olulist kogu ülejäänud eluks – tervis ja uni on olulised ja nende eest hoolitsemiseks tuleb aega võtta enne kui kõik meilid on loetud, kõik lepingud on allkirjastatud, kõik andmed on sisestatud ja asjad posti pandud. Sest enda puhekaega on nii lihtne edasi lükata. Ja kuigi esimese aasta entuasiasm ja sära ja power annavad tohutu jõu, ei tohi seda ikkagi päris ära kulutada, vaid osa jätta ka enese ja oma loodu jätkuvaks õitsemiseks. Sest mitte ainult ettevõte pole nagu aed, vaid me ise ka. Ja me räägime ikkagi püsikutest 🙂

    Nüüd on need õppetunnid muutnud meid tugevamaks ja targemaks ja andnud hoogu ja eneseusaldust veelgi juurde. Armastades seda, mida me teeme, särab teiste rahulolu meile kütuseks vastu!

    Foto: Triin Maasik

  • Inspireerivad ettevõtjad “Elu Kutse” rubriigis Hingele Pai kevadnumbris

    Inspireerivad ettevõtjad “Elu Kutse” rubriigis Hingele Pai kevadnumbris

    “Isiklik areng ei tohi kunagi varju jääda,” teab oma kogemusest soovitada videograaf Toomas Vardja ajakirja Hingele Pai neljandas rubriigis, Elu meie ümber, milles keskendume suuresti eneseteostusele.

    Kevadnumbris tutvustame kolme ettevõtjat, kes armastavad oma tööd ja kes on meidki oma ettevõtlikkuse ja kirgliku tegutsemisega inspireerinud.

    Vaibakunstnik Leeda Otsal olen Ida-Virumaal ise külas käinud ja kahe vaibarulliga tagasi koju tulnud. Mäletan, kuidas Rakverest edasi sõites hakkasid maisipõllud, mida ma Eestis mujal pole näinud – tegime lapsega lausa peatuse ja ostsime ka tee ääres tädikeselt kõik viimased kaheksa kilo mustikaid ära. Tänagi veel saime mustikakooki.
    Lisaks Leedale jutustavad oma loo videograaf Toomas Vardja ja kokandusportaali looja ja eestvedaja Pille Petersoo – kõik kolm jagavad oma kogemusi, ka õppetunde, mis nende elu kutse teel siiani on ette tulnud ning neid veelgi tugevamaks teinud.

    Just sel nädalal pildistab Marju aga juba suvenumbri jaoks meie lemmikuid inspireerivaid ettevõtjaid!

    Fotod: Kati Vaas, Annika Metsla, Marju Randmer-Nellis