Olen 10 aastat olnud vabakutseline ja viimased poolteist ettevõtja. See on olnud suur hüpe: rahalised riskid uuel tasemel, aga ka võimalused – vaid taevas on piiriks! Teoreetiliselt. Ka tööajal pole piiri ning emotsioonid käivad kaasas iga uue sammuga tundmatusse. Ja igal tasandil on vaja tohutult panustada palju enne, kui üldse on aimu, mis võiks edasi saama hakata. See aasta pole olnud lihtne ega kerge. Sellegipoolest on ta tundunud just vajalik arenemiseks ja eneseusalduse kasvatamiseks. Ja ma ei vahetaks ühtki kogemust millegi muu vastu. Millised on alustava ettevõtja õppetunnid?
1. Enne külva, siis lõika
Oma ettevõte on nagu aed. Alguses peab nägema olemasolevas maastikus võimalust, oma visiooni – mida sa tahad luua? Siis on tarvis panustada aega ja raha, enne kui saad vilju maitsta. Ja sa ei tea, kas ja kuidas sinu idee selles “pinnases” kasvab, sa ei tea, kas see idee on justkui kohalik või pigem võõramaine taim – kas ta idaneb ja juurdub, kas vajab varju või päikest, vett või kuiva. Ja kui sa ühel hetkel seda juba tead, siis ikkagi veel ei oska öelda, kas viljad on mahlased ja magusad või hoopis pigem käbitaolised. Tuleb lihtsalt ära oodata ja proovida!
Poolteist aastat tagasi, kui mu koostöö Sensa ajakirjaga lõpetati kulude kokkuhoiu pärast, siis sain samal õhtul aru, et see on kingitus, võimalus teha midagi täiesti oma. Nii hakkas kooruma Hingele Pai ajakirja idee, mis sai paari nädalaga päris selged piirjooned ja ka koostööpartneri, Marju Randmer-Nellise. Need poolteist aastat ongi meie jaoks olnud tohutu elukool ja ettevõtluskool ja loovuskool ja enda eest samal ajal hoolitsemise kool.
2. Hirmu tõkked on ületamiseks
Idee ja selle teostumise vahel on üks suur barjäär – hirm. Hirm on tunne, mida ma pole tahtnud tunda ja kui ma olen seda kogenud, siis õnneks vaid harvadel perioodidel ja mõned päevad järjest – hetke eel, mil kavatsesime tulla ajakirja ideega päriselt avalikkuse ette; kui oli vaja otsustada, mitu ajakirja esimese numbri tiraaži ja siis peagi lisatiraaži trükime… Iga kord, kui on vaja teha mingi otsus, millega seoses on suured rahad või siis suur ebakindlus, teadmatus. Pean otsuse tegema tingimustes, milles ma tegelikult ei tunne, et oleks otsustamiseks piisavalt infot. Kindlust.
Siis tuleb seda kindlust saada võimalikult intuitiivselt. Ja intuitsioon töötab kõige paremini lõdvestunult. Hirm aga on lõdvestumise vastand. Seega olen läinud jalutama või vanni, kuulanud muusikat ja kindlasti igapäevaselt mediteerinud. Olen ka pidanud nõu endast kogenenumatega või siis võtnud veel hinnapakkumisi – olen teinud kõik, mis ma saan, et seda infot ja kindlust oleks pisut enam. Ja olen saanud endaga rahu nende otsuste eel. Ja mis veel parem – kõik on läinud hästi!
Muidugi on hirmul ka oluline roll meid säästa ja ohtudest päästa, aga seda teame me kõik liigagi hästi ja seepärast ma ei peatu pikemalt sellel, et otsused peavad ikka olema tehtud võimalikult rohke ja kvaliteetse info põhjal ja kui sul seda piisavalt pole, siis uuri, kuidas seda saaks. Nöök on aga selles, et kui sul on kogu info ja tundub hea otsus, siis ikkagi on hirm.
Mina olen hirmu tundnud põhiliselt rahalise riski pärast või emotsionaalses mõttes, tagasilükkamise ees. Oma lapsele ütlen ikka vahel, et kõik tunnevad hirmu – julged on need, kes teevad oma sammu sellest hoolimata. Nii et ühel hetkel olen ma ka ise pidanud seda julgust talle ette näitama ja olen siiski “hüpanud”, teadmata, kas mind püütakse. Hingele Pai püüti kinni ja maandus pehmelt tellijate turvalisse rüppe – meil oli esimesest numbrist peale just nii palju tellijaid, kui vaja, et saada kindlustunne edasi liikumiseks.
4. Süda juhib rõõmuni
Olen kogenud, et kui teha midagi südamega, siis inimesed tunnevad selle ära ja see tõmbab magnetina. Ja pakub endale muidugi suurt rahuldustunnet. Kui oleme tellijate kontsertidel või laatadel kohtunud oma lugejatega, siis on see ikka ja jälle lõppenud kallistustega. Ja see teeb nii suurt rõõmu ja kaalub üles kõik öötöö-tunnid, sest meie südamest loodu ja tehtu on ka lugejatele otse südamesse jõudnud.
Ja kui tead, mis sind käivitab, inspireerib, mille peale su süda rõõmust hüppab, siis tuleb ka raha. Ja seda nii palju, kui su sügavad uskumused lubavad…
5. Oma mõtete vangis
Olles olnud pikka aega elustiiliettevõtja, mis on minu jaoks tähendanud, et kui ma teen seda, mida armastan ja saan selle eest nii palju tasu, et tulen ots-otsaga kokku – siis see ongi parim, mis saab juhtuda. Muidugi ma seejuures ei reisi, teen palju kodus lihtsat toitu ja püüan osta kasutatud riideid või mahekangastest riideid allahindluste ajal nii endale kui lapsele, hoida kulud minimaalsed. Aga Marju pani mind sellele mõtte- ja teguviisile vaatama veel ühe nurga alt: kindlasti on võimalik saada ka õiglast tasu tegevuse eest, mida sa armastad. Isegi kui see pole hetkel võimalik, aga ideena jätta see võimalus oma peas. Võttis aega, enne kui ma hakkasin uskuma selle võimalikkusesse idee tasandil. (Praktikas on sinna veel minna.)
6. Küsi abi
Üksi kõike ei jõua, aga siin on nokk-kinni-saba-lahti olukord. Üksi ei jõua ja kuna sissetulekut (tavaliselt kohe) pole, siis pole võimalik ka kedagi palgata. Kui pole võimalik (jutumärkides või ilma) kedagi appi palgata, siis sa leiad end tegemast kõikvõimalikke töid, mida sa teed aeglasemalt ja kehvemini kui keegi teine ja samas ei jõua nii palju tegeleda sellega, milles sina oled tõeliselt hea. See on lõputa ring, kuni sa ise otsustad sellest välja murda. Olen aasta pärast alustamist mõned ülesanded ära andnud: andmete sisestamise ja ajakirjade laialiveo poodidesse. See on juba suur kergendus ja jääb rohkem mahti luua! Ja järgmisel kuul annanka osad arveldamise teemad üle – valgus paistab tunneli otsast!
7. Tervis, kõige kallim vara
Ja selle aastaga olen õppinud veel midagi väga olulist kogu ülejäänud eluks – tervis ja uni on olulised ja nende eest hoolitsemiseks tuleb aega võtta enne kui kõik meilid on loetud, kõik lepingud on allkirjastatud, kõik andmed on sisestatud ja asjad posti pandud. Sest enda puhekaega on nii lihtne edasi lükata. Ja kuigi esimese aasta entuasiasm ja sära ja power annavad tohutu jõu, ei tohi seda ikkagi päris ära kulutada, vaid osa jätta ka enese ja oma loodu jätkuvaks õitsemiseks. Sest mitte ainult ettevõte pole nagu aed, vaid me ise ka. Ja me räägime ikkagi püsikutest 🙂
Nüüd on need õppetunnid muutnud meid tugevamaks ja targemaks ja andnud hoogu ja eneseusaldust veelgi juurde. Armastades seda, mida me teeme, särab teiste rahulolu meile kütuseks vastu!
Foto: Triin Maasik
