28.–30. juulini leidis Eestimaa lääneserval, Hiiumaal Paradiisirannas aset muusikafestival Kalana Saund, mille tunnuslause „festival, mis on mõeldud puhkamiseks“ leidis juba teistkordselt kinnitust. Festival sai mitmepäevase sissejuhatuse Siim Nestori muhedalt ja tabavalt kirjutatud ülesastuvate DJ-de ja artistide tutvustustega sündmuse Facebook’i lehel, mida soovitan kindlasti lugeda ka neil, kes festivali ei väisanud – tekstid annavad koomilises ja teravas võtmes aimu kohalikust elektroonilise muusika maastikust ja ööelust.
Eelmisel suvel esmakordselt toimunud festival oli vahetanud asupaika: Kalana paadikuuri ja mereäärse ranna asemel olid lavad ja festivaliala üles seatud Kalana ja Ristna vahelisele Paradiisirannale – võimalik, et meie väikese Eesti ühte looduskaunimasse paika, mille võluvust suurendab asjaolu, et tsivilisatsioon jääb kaugele, ümberringi on ainult meri ja väikesed rändrahne täis lahesopid, taamal kõrgumas tume mets. Asukohavaliku ja atmosfääri poolest võib Kalana saundi pidada parimaks kohalikuks festivaliks, sest võrreldes tavapärase meluga oli siin võimalik nautida ka privaatsemat ja vaiksemat olemist: kuulata kajakaid ja kõrgete lainte murdumise kohinat, vaadelda päikeseloojangut- ja tõusu ja imetleda kauguses terendavat, üha toone vahetavat, silmapiiri. Paradiisirand Hiiumaa läänepoolseimas servas on vististi ainuke paik Eestis, kus tekib ookeani ääres olemise avaruse tunne ja kus mere erinevad meeleolud ja loodushääled võimaldavad siseneda zenilikku mõtluse ja rahuseisundisse. Külaliste seas oli kuulda vastakaid arvamusi, siinkirjutaja meelest oli asupaiga valik ja sellest tulenev atmosfäär võrreldes eelmise aastaga õnnestunum ja mõnusam, toetades festivalist saadavat elamust selgemalt ning mässides muusikalised kogemused täienisti loodusest saadava esteetilise kogemuse kangasse.
Mõnus ja väike
Kalana saundi oluliseks võluks on selle intiimsus ja väiksus. Kohaletulnud suhtlevad avatult ja sõbralikult, kogu õhkkond on suurtele festivalidele harjumuspäraselt kodune. Eelmisel aastal festivali külastades tekkis tunne, et olen tulnud tuttavate maakodu lähedale privaatsele festivalile, kus kõik kulges ladusalt, justkui iseenesest ja isetekkeliselt, eriliste korralduslike raamistiketa. Sel aastal olid festivalikorraldajad suurendanud nii lavade kui esinejate arvu, programm oli tänu sellele mitmekülgsem ja festival mõjus veidi rohkem „suunatuna“, samas ka terviklikuma ja läbimõeldumana. Festivali toitlustus oli sel aastal laiema valikuga, samas oleks võinud sooja sööki jaguda ka hommikutundidel, arvestades, et reedel kestis festivalitamine sisuliselt järgmise päeva hilishommikuni välja. Üksikud seigad nagu praam Tiiu saaga või kaardimaksevõimaluse kadumine festivali teisel päeval ei varjutanud üldist meeleolu, mis püsis päikselise ilma toel pühapäeva hommikuni välja. Festivalipaigast ca 20-minutise jalutuskäigu kaugusel asusid nii Kalana kämpingukeskus koos eelmisest korrast meelde jäänud sümpaatse Hõbekala restoraniga kui ka Surfiparadiis, mille sauna, baari ja randa sai pika festivalinädalavahetuse jooksul väisatud rohkem kui üks kord.
Erinevatele maitsetele
Muusikaliselt jagus midagi erineva maitsega nautlejatele, kuigi rõhk oli kodumaisel elektroonilisel muusikal. Esinejate nimekirja kuulusid positiivsete üllatustena ka mõned nimed nagu Several Symptoms või Hypnosaurus, kes pigem harva üles astuvad. Tuntud headuses astus esimesel ööl live’ga üles duo Ajukaja ja Andrevski, kelle ruumilised helimaastikud ja eklektilised rütmid täitsid telklava hüpnootilise ja tajudele panustava, eelkõige kehalis-tunnetuslikult mõjuva helivooga. Hea üllatuse pakkus Hunt koosseisus ansamblist HU tuntud Hanna-Liisa Uusma ja Brigitta Davidjants. Kohalikul muusikamaastikul ei tulegi pähe sellist kahest naisest koosnevat elektroonilisele muusikale pühendunud power-duot, kes serveeriks ühelt poolt nii jõulisemate käikudega lugusid kui ka meloodiliselt silmapaistvaid kergemaid palu (näiteks „Spring“, mida esitati rahva tungival soovil ka lisaloona). Hunt torkas silma ka selle poolest, et festivalil astusid üles üksnes meesDJ-d ja valdav esinejate nimekiri koosnes maskuliinse soo esindajatest (aga see olgu lihtsalt tähelepanek, mitte feministliku tooniga noomitus). Mart Avi omapära ja žanriliselt pea liigitamatu loome ja esinejakarisma mõjusid esimesel ööl samuti täies eheduses: kajad, löögid ja kaikuv vokaal ühines tuulemüha, tossu ja visuaaliga ning tekitas tervikliku audiovisuaalse elamuse.
Lahedad DJ-d
Minnes DJ-de juurde, väärivad eraldi medaleid need, kes mõlemal ööl sujuvalt ja mõnusalt inimesed ööst hommikusse suunasid. Shampalava patrooniks oli kahtlusteta Kersten Kõrge, kes lisaks reedesele 12-tunnisele (!) maratonset’ile pakkus külastajaile võimalust pigem vanakooli house’i, disco ja funki poole kalduva heatuju-muusika saatel tantsida ka laupäeva ööl ja varahommikul. DJ-laval nautisid reedel puldi taga olemist ja aitasid külastajatel omakorda kella 9-sase taassoojenenud päikese käes tantsida populaarse Haigla peo DJ-d Jan Tomson ja Kristopher Luigend, kelle panuse ja energiata oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu ka veel 8 hommikul vaheldumisi paljajalu mereäärsel samblal ja puldi ees tantsida. Arvestades, et nii enamik kohalikke underground-skeene pidusid kui ka elektroonilise muusika festivale keskenduvad house’ile ja techno’le, oli reede õhtul värskendav kuulata DJ Luurel Varase set’i ajal kõlanud (instrumentaalset) hiphopi.
Räpi ja hiphopi lainele suunas oma laupäevase set’i ka üks festivali eestvedajatest, DJ ja muusikakriitik Siim Nestor. Sujuva sissejuhatuse ja festivali teise päevaga ideaalselt sobituva meeleolu lõid laupäeva pärastlõunal ambientist välja kasvava disko ja house’iga Rain Tolk ja Erkki Tero ning laupäeval jäi oma setiga meelde eelkõige Biit plaadipoe vedaja ja DJ Madis Nestor, kelle valitud palad ja sujuv miksimine tõmbasid seltskonna korralikult tantsupõrandale ja lennutasid tuju kraadides kõrgele.
Kalana saundi üks peakorraldajatest, Eesti underground-skeene kujundaja, legendaarne DJ ja muusik Raul Saaremets oli oma ülesannete kõrgusel ja tõi publikuni korraliku, pika, kaasahaarava ja mitmekesise žanrivalikuga set’i, mis pakkus piisavalt üllatusi ja naelutas suure osa festivalikülastajatest mitmeks tunniks DJ-lava telgi alla ja ümber. Hea oli vaadata-kuulata pika kogemusega DJ-d, kelle hoiakust peegeldub sügav teadmine valdkonnast, põhjendatud kindlus ja fookus oma tegevuses.
Pärast mõnusaid kohtumisi, korralikku tantsumaratoni ja sooje inimesi täis festivali jäi üle vaid puhkamiseks mõeldud festivalist välja puhata. Pühapäeval telkidest-autodest tühjenenud metsaalune koos täieliku vaikusega, mida vürtsitas vaid merekohin ja tugev tuul ühes piltilusa erkpunase loojanguga tekitas sisimas tunde kolida Tallinnast vähemalt üheks suvekuuks Hiiumaale. Samas tundub tõenäoline, et kohta, mis tõepoolest meenutab väikest paradiisi, ongi vahest parem tulla harva, et viibimine oleks seda meeldejäävam ja erilisem. Kalana saund oli selle suve üks mõnusamaid, sujuvamaid ja paremaid festivale. Loodan, et korraldajad jätkavad samal lainel ning ei aja festivali suuremaks, andes võimaluse esinejatel ja asukohal rahus ja hubases olustikus oma maagiat rakendada. Ootan juba praegu pikisilmi uut Kalana saundi.
Kalana Saund 2017
Fotod: Merili Reck
