Olen teinud oma esimesed sammud investeerimises. Sel teekonnal olen mõistnud, et kulude ja tulude üle mõtisklemine seob kokku kõik teemad – tegevusalad, unistused, terviseseisundi, hobid, harjumused ja sõltuvused, elustiili, vajadused ja väärtused, isegi hirmud ja perekonnaseisu – kõik! Mõistsin ka, et investeerimine pole tehniliselt erinev naiste ja meeste puhul, küll aga on erinevad põhjused, miks investeerida. Ja millest üldse alustada?
Tunnen, et naiste jaoks võiks olla investeerimisest tulenev passiivne sissetulek ülioluline, sest annaks rohkem manööverdamisruumi. Milleks seda võiks vaja minna? (NB! järgnevate punktidena on toodud üldistused ja lihtsustatud mõttesuunised, mitte et see alati ja iga naise puhul peaks nii olema /minema!)
- Naiste sissetulek on üldiselt väiksem kui meestel ja see seob paratamatult rohkem oma tööandjaga – sest lõtku (nö ülemuse kukele saatmise raha) on vähem. Isegi kui tahaks töölt ära / tööd vahetada, siis see otsus on väga pingeline, kui pole uut sissetulekuallikat ega eriti sääste. Peab olema usaldust, et leiad lühikese ajaga uue töö, mis vastab rohkem sinu olemusele.
- Paljud naised on lõksus kehvades paarisuhetes, sest nad pole rahaliselt piisavalt iseseisvad.
- Lapsed jäävad lahkumineku korral enamasti emadega ja nii on kulude pool sageli pigem emade kanda samamoodi nagu ka ajaplaneerimine, logistika ja lapsehoidmiskorraldus, mis lisab pinget naise ajagraafikusse ja seetõttu võimalustesse teenida lisaraha mingi lisatööga.
- Meie kõigi piirang on meie aeg ja palgatööl saame teenida vaid mingi maksimaalse summa. Kui see on väiksemat sorti, siis aeg ja energia on ikka ära kulutatud: rohkem aga pole eriti energiat ega aega teha mingit tööd veel lisaks. Eriti emadena.
Nii ongi passiivne, näiteks investeerimisest tulenev sissetulek naistele nii oluline.
Ja selle pärast paneb mind kurvastama, miks naisinvestoreid on oluliselt vähem kui mehi.
Sest… palgalõhe on endiselt teema nii meil kui ka liiga paljudes riikides üle maailma. Equal Pay Day naiste jaoks oli Ameerikas (ja jämeda arvutuse järgi ka Eestis) alles aprillis: summa, mille mehed teenisid samal ametikohal 2017. aasta jooksul 31. detsembriks, tõid naised koju aprilli lõpuks. Selle pärast meil ongi vähem võimalusi investeerida.
Vähem teadmisi ja eneseusku ehk ka?
Ja oleme ehk ka vähem riskialtid. Ja ma ei keeruta – nii vähe, kui ma sellest tean, võin ma küll juba öelda, et investeerimine on oma olemuselt riskantne. Siin pole võitu, mille teisel kaalukausil pole tasakaaluks võimalust kaotada.
Jah, investeerimine on riskantne ja omal vastutusel.
Aga risk on ka mitte tegutsemises.
Kui mõnel firmal juhtub olema üks klient, siis seda peetakse väga riskantseks olukorraks ja tehakse üldiselt kõik, et seda muuta. Sellest ühest kliendist oleneb, kas firma on äris või mitte. Ja selliseid firmasid, on mõistagi ülivähe. Kes võtaks sellise riski!?
Töölkäimisel aga on samasugune risk: sul on üks toode ehk sinu aeg ja üks klient ehk sinu tööandja.
Kogesin ise selle riskistsenaariumi realiseerumust hiljuti ja no väga suur põnts on see rahaliselt (ma muudel tasanditel selles artiklis ei peatu, kuna pole teemasse).
Lisaks tuleb kahjuks arvestada, et pooled abielud lahutatakse. Ka mina elan praegu lapsega kahekesi. Ameerikas on tehtud statistikat, et pärast lahutust langeb naiste elukvaliteet rahaliselt mõõdetuna 73% (!). (Fakt raamatust “Rikas naine”)
Kui töökaotus ja lahkuminek kattuvad – nagu mul – läheb päris pingeliseks.
Minu esimesed sammud, millest võrsusid mõned soovitused:
1. Kulud kirja
Aasta tagasi vaatasin, et oih! raha kulub rohkem kui tekib. Kuhu raha kaob?
Olen nüüd aasta aega kõik kulud üles kirjutanud ja iga algava kuu eelarvet teinud ning jõudnud lähemale teadlikule rahaplaneerimisele ja –kulutamisele ning optimaalsele tasakaalule.
Tänaseks olen suutnud kulutusi 20% vähendada. Lihtsalt selle pealt, et ma teen kuu alguses eesmärgi, kui palju võiks mingile kuluartiklile (nt toit, kodu, tervis, laps…) algaval kuul kuluda ja hoian jooksvalt silma peal. Püüan end sellega mitte liialt piirata (kui ma tean, miks täna on mõistlik ja vajalik ja möödapääsmatu vanalinna tsoonis parkida, siis ma seda haruharva teen), aga samas mingi siht silme ees aitab küll end distsiplineerida iga ostu eel.
2. Püüa säästa
Püüdsin leida viise tekitada säästmise harjumus (loe säästmise mõttekusest lähemalt kevad 2018 Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumnist). Mina näiteks panin tiksuma iganädalase väikese püsimakse kasvukontole, kust see investeeritakse minu valitud fondidesse. Lihtsalt et kätt harjutada ja samas väike “seeme” iga nädal “mulda” pista.
3. Õpi ja proovi
Olen rohkesti ja õhinal õppinud, lugenud, kuulanud podcaste, arutanud naabrinaistega (nt ühisrahastamise, Airbnb kogemusi ja muud). Kui tundsin piisavalt uudishimu ja teadmiste mõttes mõningast kindlust, siis tegin mõned investeerimiskatsetused. Mitmetes ühisrahastusportaalides piisab 50 eurost, et oma debüüt teha. Väikeste summadega pole võidud (ega riskid!) suured, aga nii kasvab ka kogemus ja enesekindlus. Kõige tähtsam on kusagilt alustada.
Jah, investeerimises peituvad riskid ja ohud ja olen eelmise majanduskriisi ajal ka kõrvetada saanud. Nüüd on sellest 10 aastat ja olen taas valmis õppima ja proovima.
Ainuüksi kellegi soovitusel muidugi ei tasu tegutsema asuda (ka see artikkel pole mõeldud investeerimisnõustamiseks!), tee endale enne teema põhjalikult selgeks – selleks on raamatuid, koolitusi ja palju-palju infot. Ka Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumn toob investeerimisteema samm-sammult süstemaatiliselt ja praktiliselt lugejateni. Esimest Hingele Pai ajakirja investeerimiskolumni loe siit, teisi saab raamatukogust või meilt osta.
Minu artikkel on lihtsalt üks arvamus ja kogemus. Mõtteaineks. Inspiratsiooniks.
