Ökokülades arvestatakse parajaks “kordajaks” ühe lapse kohta kolm täiskasvanut. Olles oma esimese lapse uhke vanem, saabub üsna pea arusaam, miks (ja et!) see nii ongi. Tavalises tänapäevase ühiskonna peres pole aga nii palju abikäsi võtta ja tihtipeale on vanemaid isegi ainult üks. Laps rikastab meie elu to-hu-tult, ometi on üksi lapse kasvatamine materiaalselt ja emotsionaalselt suur väljakutse.
Ja paljudel pole kahjuks isegi emotsionaalset ja finantsilist jaksu valida lahkuminek teisest vanemast, kuigi kooselu on kõigiti puntras. Iseenesest ei pea üksi olles end üksi tundma või isegi mingis võitluses olema, arukad inimesed ju ei vaidleks ega mossitaks ega karistaks teineteist emotsionaalselt. Ja eks ikka aeg-ajalt on näha paare (või hetki nende elus!?) kel ka lahus olles perekonnatunne säilinud. Ja müts maha nende ees. Sest väljakutseid on – ja mitte vähe. Ja mitte väikseid. (Nimekiri pole täielik.)
Väljakutse #1
Suhted ja suhtlemine, enda ja lapse ja ekskaasa emotsioonid
Seda on raske uskuda, kuidas inimesed olid ühel hetkel nii lähedased, et saada laps, aga järgmisel võivad nad olla juba vaenlased – emotsionaalses plaanis. Aga nii on. Kui toimivad erinevad aju osad. Ja see tekitab emotsioone. Ühes ja teises vanemas, tekitab ka lapses ja emotsioonide väljendamine ja allasurumine leiab igasuguseid viisakamaid ja kohutavamaid vorme.
Sageli läheb pingeid ajapikku vähemaks, kui aga peresüsteemis midagi muutub (keegi leiab uue kaasa, kolib või vahetab töögraafikut ja seega ka lapse graafikut või muutub sissetulek vms), tuleb uus “torm”.
Võti: lähtuge lapse huvidest ja heaolust
Ma tean, et seda on kergem öelda kui teha, sest kõik tunded löövad pea kohal kokku, aga mis saab veel olulisem olla, kui lapse heaolu?
Näiteks lapse “graafik” on vist üks esimesi asju, mis vanematel omanditundega seotud, aga asi pole vanemas ja tema “õiguses” poolele ajast, vaid ikka lapses ja tema õrnas psüühikas. Kes meist, täiskasvanutest, tahaks muudkui kolida ja ümber ja tagasi kolida? Tegelikult ju ei tahaks, kuigi esialgu võib see tunduda vaheldusrikas ja tore meelelahutus.
Väljakutse #2
Aeg. Aeg üldse. Aeg tööl. Aeg logistikaks. Aeg majapidamistöödeks. Aeg lapsega. Aeg endale.
Kunagi märkasin reisimisega sellist seaduspära, et kui oli raha, siis polnud aega reisile minna ja kui oli aega, polnud reisimiseks piisavat sissetulekut.
Samamoodi tundub see emaks olles.
Kui on aega, siis pole raha ja kui on raha st tööd, siis pole aega.
Ja aeg lapsega on ju kõige väärtuslikum.
Aga üksikvanemana pole see alati kvaliteetaeg. Sest lisaks päevatööle tuleb kodus koristada, parandada, pesta, toitu valmistada. Üksi kogu majapidamise eest hoolitsemine on päris suur koorem, mida kanda. Peab olema hea planeerimisoskus. Mängutoa broneerimine sünnipäevaks. Ilmale vastavad riided lasteaeda. Uued jalanõud ja kombekad arvestusega, et ka järgmine suurus oleks olemas. (Väga ebameeldiv on avastada, et lumi on läinud ja pole sobilikke jalanõusid õiges suuruses!). Isegi WC paberi ost tuleb planeerida, kui poes käia aja kokkuhoiu mõttes võimalikult harva ja lähim pood pole ümber nurga.
Võti: Planeerimisoskus & prioriteetide seadmine
Ma kirjutan ostunimekirjad ja ka to-do listi üles, et ei peaks meeles pidama ehk oma mõtlemist sellega koormama. Ostan toidupoest varuga lapse lemmikuid toite ja nt kohukesed panen sügavkülma, et oleks võtta ka siis, kui me mõnda aega poodi ei jõua. (Lapsega poes käimisest võiks ju kirjutada eraldi artikli! Ja kuna lapsega poes käimine on ajamahukas ja nõuab distsipliini ja kannatlikkust, siis ma väldin seda nii palju kui saab.)
Väljakutse #3
Raha. Sissetulekud. Väljaminekud.
Ma ei mõtle, et lapsega on tingimata eriti palju kulutusi (kuigi ka see on lihtne juhtuma, nt ostan poolaastas u 200 euro eest kasutatud riideid ja jalanõusid ja eralasteaed – see on muidugi oma valik), kuivõrd et tööl käidud aeg on aeg, mida ei saa veeta lapsega. Pärast tööd aga on õhtuks füüsiline ja emotsionaalne kurnatus päris suur. Kodus aga ootab rida tegemata toiminguid ja aeg lapse lasteaiast tuleku ja magamamineku vahel on meil näiteks ainult pisut üle kahe tunni.
Ja muidugi on suur vahe, kas majapidamises on üks või kaks (või kasvõi poolteist) rahateenijat, kelle vahel jagunevad ühtlasi ka kodukulud (mis on tänapäeval ausalt üüratud – vähemasti Tallinna kesklinnas).
Suurema perega on suurem ka tõenäosus, et suurem toidupakend (mis on kokkuvõttes odavam) süüakse lõpuni ära. Meil lapsega on väga erinev dieet, nii et ostan talle näiteks lati mahe-suitsuvorsti 5€ ja kolmandik sellest kuivab ära enne, kui ta seda süüa jõuab.
(Siinkohal selgituseks – miks peaks lapsele üldse suitsuvorsti ostma? – Aga meil on selline asi, et ta sööb kolme või nelja asja ja siis ma ostan neid, mida ta ka reaalselt sööb. Sest kuigi mul on täpsed teadmised ja eelistused lapse toitumise teemal, siis kui miski ei toimi, siis väärtus on ka see, kui laps sööb midagigi.)
Võti: On hea, kui lapse teine vanem toetab rahaliselt
Ja eriti hea, kui selle summa/põhimõte on kokku lepitud ja seda ei pea iga kuu uuesti küsima või kokku leppima või mis veel hullem – tõestama või paluma. Ma tean, et mõnikord tõstab uhkus pead ja mõtteid on: “Ma saan hakkama.” Muidugi saad, aga see võib olla naaatukenegi kergem sulle ja kõigile.
Väljakutse #4
Energia, tähelepanu, kannatlikkus kui piiratud ressursid
Uuringud on kinnitanud, et nt kannatlikkus on piiratud ressurss. Kui ta on otsas (ja ta saab!) on rohkem (palju rohkem!) tõenäosust ärrituda ja seda ka teistele välja näidata. Lisaks on lihtsam nõrgaks minna st nõudlikkus väheneb, ei jaksa “võidelda” ei enda isude-ihade-emotsioonide kui ka teiste omadega. Näiteks võib nii õhtul tuba koristamata jääda või siis laps hilisemaks sõbraga õue jääda (suvel oli kauemaks õue jäämine lausa epideemia!), sest lihtsalt ei jaksa kamandada, kärkida, kontrollida.
Üksi lapsega tegeledes jääb ka tähelepanu lapsele paratamatult vähemaks. Kui sa pead koristama ja keetma ka, siis on õhtud tegelikult väga lühikesed.
Võti: Küsi abi ja võta aeg endale.
Kui sul on suurem sissetulek, siis küsi tasulist abi, osta robottolmuimeja vms. Kui sul on väiksem sissetulek, katsu leida sugulasi või leppida kokku mingi mittefinantsiline vahetus. Võta aega ka lihtsalt enese laadimiseks.
Näiteks vahetame naabrinaisega laste valvamise kordi: kord tema metsa ja mina lastega, kord mina metsa ja tema lastega. Meil on lihtsalt mets nii lähedal, et kokku ei lähe jalutamisele rohkem kui pool tundi. See võib ka olla vann heade lõhnadega või tantsimine lemmikmuusika järgi, mingi mõnus amps või jook või mis iganes sulle rõõmu teeb ja puhkusehetke annab ja see ei peagi olema mingi väga pikk paus. Lihsalt on vaja muutuda korra peadirektori/komandöri/peakorraldaja ametikohalt spaanautlejaks või ise lapseks. Kasvõi salaja. Kasvõi viieks minutiks. Isegi kui see tundub võimatu. Sest tasakaal on nii habras ja see on sinule üles ehitatud.
