“Issi, millal sa koju tuled?”. See küsimus kõlab meie majas tihti. Ei, me ei ole lahutatud, lihtsalt töö on selline. Mu mees on töö tõttu väga tihti välislähetuses ja sel ajal valitseb meil kodus paras kaos.
Täiesti tavaline on see, et kui mees on ukse enda järelt kinni pannud, hakkavad lagunema eluks vajalikud asjad nagu näiteks tualettpoti loputuskast. Sel korral loobusid funktioneerimast auto esituli ja salongifilter. Esimese puudumisel on sõitmine peaaegu võimatu, teise puhul hakkasin lihtsalt autot hommikuti järjest varem soojendama. Nii kui üles ärkasin, ajasin jope selga, saapad jala otsa ja auto käima. Nii ta siis tossas õues umbes 45 minutit, kuni lastega kodust lahkusime. Vastasel juhul olid aknad autosse istudes ka seestpoolt jääs ja kaabitsaga kriipides oli auto salong lund täis.
Mõni päev pärast mehe lahkumist lakkas töötamast ka pesumasin. Sellega läks hästi, sain endale esimest korda elus täiesti uue. See on mõnus küll, töötab nii vaikselt, et ei kuulegi ja programmi lõppedes laulab kenasti. Ja teda ei peagi pärast tsentrifuugimist vannitoa teisest seinast tagasi oma kohale nügima! Ühel päeval kukkus mul puuahju seinast kivi välja, sättisin selle alati enne kütmist oma kohale tagasi, ise kergelt muretsedes, kas niimoodi, auk ahjus, viimaks tuleohtu ei teki. Targematega konsulteerides selgus, et ühe kivita peaks ahi veel mõnda aega töötama. Ei tohi ka liigselt viriseda, näiteks külmkapp, veepump või elektrikilp töötasid seni, kuni mees ära oli, laitmatult.
Kogu selle tragikoomilise olukorra juures teeb tegelikult kurvaks hoopis laste vaimne tervis järjekordse mitmenädalase isata aja jooksul. Väiksem justkui ei saa veel kõigest nii täpselt aru ja ei oska näiliselt veel igatseda. Küll aga elab tema peal ennast välja meie kuuene, kelle jaoks isata veedetud aeg on olnud kogu aeg raske ja läheb vanuse kasvades aina keerulisemaks. Ta on, nagu tüdrukud ikka, väga issi laps, kes lihtsalt ei suuda aru saada, miks issi peab jälle reisile minema ja miks ta juba koju ei või tulla. Seni on ta oma kogunevat kurbust ikka minu peal maandanud. Olen juba harjunud, et mind sel ajal pahaks emmeks kutsutakse.
Olen ikka proovinud seletada, et sinna pole midagi parata – issi töö on selline ja ta oskab seda väga hästi ja tööl peab käima ning et meie peame sel ajal kolmekesi eriliselt kokku hoidma ja üksteist kaitsma. Loomulikult saan aru, et kuuene on veel väike, ta ei oska oma emotsioonidega hakkama saada ja kõige lihtsam on need välja valada sellele, kes on kõige lähedasem ja usaldusväärsem.
Nüüd püüab ta mind säästa, kiidab tihti, et tubli emme oled. Pakub ise, et aitab tuba koristada ja küsib kas tohib nõud ise ära pesta. Kurbus väljendub kahese venna peale vihastamise ja karjumisena ning mis seal salata, aeg-ajalt ka mõne toekama touga kostitamisega.
Meie pere suureks abimeheks on Skype, kus suurem laps saab teinekord issiga pikalt lobiseda ja õigekirja harjutada ning väiksem saab mälu värskendada, et issi nägu meelest ära ei läheks. On olnud isegi kordi, kus issi hoiab Skype’i teel lapsi, kui pean minema õue lund rookima või pesu kuivama panema. Selline kõne lõpeb tavaliselt muidugi tüdruku pisaratevalamisega ja lohutamatu kurbusega – issi, miks sa koju ei tule?
On tavaline, et tohutu kurbus ja igatsus väljenduvad haigustena. Pole vist olnud korda, kui issi tööreisi ajal poleks lapsed olnud vaheldumisi haiged. Ise ma haigeks ei tohi jääda ja organism lubab seda luksust endale alles siis, kui mees tagasi. Laste jaoks on suur boonus see, et issi äraoleku ajal saavad nad minu juures suures voodis magada. Üks laps kasutab mu selga padjana ja teine laotab oma jalad üle minu. Mulle loob suure rahutunde see, kui kuulen kahelt poolt mõnusat unenohinat.
Rasketel hetkedel tuleb mul vahel pähe ka süüdistavaid mõtteid abikaasa suunas. Kas ta ikka saab aru, kui raske mul on ja kas ta äraolekul mõtleb ikka piisavalt meie peale? Aga olles ise viibinud mitmel välislähetusel tean, et üksi nädalaid perest eemal olla on vaat et raskemgi, kui kodus selle virvarri keskel. Teadmine, et mu abikaasa hoolib oma perest väga, lahustab halvad mõtted ja annab jõudu järgmisel hommikul edasi toimetada.
Arvan, et saan nende nädalatega päris hästi hakkama. Lapsed on söödetud, kasitud ja tohterdatud, kahel tööpostil kohustused täidetud, toad korras ja köetud, auto tangitud, külmkapp sööki täis. Aga nõrkushetkedel, kui vaim vastutusest ja lõpmatust logistikaplaanist väsinud, keha kahe lapse pidevast kontaktivajadusest hell, mõtlen, et on ju küll ja küll naisi või mehi, kes peavad kogu aeg üksikvanema rolliga hakkama saama. Kuidas nad jaksavad? Kas on ehk mõni hea käsiraamat, kust sellisel puhul sõrmega järge ajada ja abi otsida? On neil toetav tugivõrgustik? On neil palju mõistlikumad lapsed? On neil purunematud kodumasinad ja autod?
