Tag: kunstnik

  • Kunstnik Stina Muraka inspiratsiooniallikad

    Kunstnik Stina Muraka inspiratsiooniallikad

    Õblukeses Stinas on naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas paeluvat isepäisust. Stina usub, et asjad, mis on meile mõeldud, jõuavad meieni varem või hiljem. Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Täna on tal täiesti omamoodi maaliline-müstiline stiil.

    Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.

    Mida ütleb Stina inspiratsiooni kohta?

    ·      Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.

    ·      Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.

    ·      Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.

    ·      Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu Hiiumaal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.

    ·      Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.

    Foto: Marju Randmer-Nellis

  • Kunstnik Kristiana Pärn ja tema tööd Hingele Pai kevadnumbris

    Kunstnik Kristiana Pärn ja tema tööd Hingele Pai kevadnumbris

    Kindlasti olete märganud, et Hingele Pai ajakirjas tutvustame iga kord üht kunstnikku ja tema töid. Oleme need paigutanud ajakirja nelja rubriigi avalehtedele (Hingele Pai, Ilu Sinus Eneses, Pesa ja Kallid ning Elu Meie Ümber). Iga töö juurde palume kunstnikul jutustada ka väike lugu selle valmimisest ning jagada lisaks näpuotsaga mõtteid rubriikide teemadel – näiteks mis teeb just tema hingele pai? Kujundades oleme teadlikult jätnud sinna ka suure sõõmu õhku ehk vaba ruumi enne uutesse teemadesse sukeldumist ja nende avamist. Kuidas see kunstniku mõte üldse tuli ja kuidas jõudsime Kristiana Pärnani, kelle loomingut esimeses Hingele Pai ajakirjas tutvustame?

    Merit: Sõitsin kuldses oktoobripäikeses Tallinnast Rõugesse naisteloengut pidama ja pärast Viljandi kaudu Tallinna tagasi, kokku umbes 600 km. See sõit oli kui mõnus meditatsioon ja kasutasin seda, et lehitseda vaimusilmas ideena küpsevat ajakirja. Ja seal ma kujutasingi ette kunstnike töid vahelehtedel. Mõeldud-tehtud!

    Marju: Olin äsja kolinud New Yorgi osariiki ja jalutamas oma uue kodukandi tänavatel Brooklynis. Möödusin ühe pisikese poe vaateaknast, kui miski ütles mulle, et mine tagasi ja kiika sisse, sulle meeldib seal. Läksin. Seal oli palju mõnusat ja armsat loomingut, käsitsi valmistatud kaarte jms. Pilk jäi ühtedele helgetele ning toredate seikluste ja tegelastega piltidele pidama. Jäingi neid pikemalt uurima kui ühtäkki peatus mu pilk töö kõrval seinal oleval paberikesel, millel oli nimi Kristiana Pärn. Loomulikult pidin kohe guugeldama, kas tegu on eestlasega, nagu täpitäheline nimi viitas. Oligi. Nii sain ma esimest korda teada Kristianast.

    Paar kuud hiljem istusime Kristianaga Brooklyni söögikohas ja nautisime päikselisel pühapäeval hilist hommikusööki. Rääkisin talle ajakirja ideest ja tegin ettepaneku meiega just kunstnikuna kaasa teha. Kristiana mõtlemisaega ei vajanud ning oli kohe väga toetav ning armsalt õhinal kogu ideest koos minuga!

    Järgnesid ühed tõeliselt inspireerivad kohtumised Kristiana stuudios tema tööde keskel, saatjaks värsked Tšehhi pirukad kolache’d ja mõnus teeNeed vestlused kosutasid hinge ja jäävad veel kindlasti kauaks-kauaks meelde. Olen nende eest väga tänulik. 

    Kristiana Pärn, “Südasuvi”

    Loodame, et Kristiana Pärna vahvate tegelastega tööd ning mõnusad fantaasiamaastikud on teilegi kosutavalt mõjunud ja julgelt unistama viinud!

    Fotod: Marju Randmer-Nellis