Tag: playlist

  • Liisi Koikson: 5 Jazzkaare kontserdisoovitust

    Liisi Koikson: 5 Jazzkaare kontserdisoovitust

    Minu sügavust pole keegi mõõtnud veel,

    kaldaid kumeraid varjab roogude tihe loog.

    Taeva peegeldus isemoodi on iga kord,

    talveks külmuda pole osanud veel ma.

    Tuule virvendus vahel rahutuks mind teeb,

    rõõmus kurbus on minu sügavas selges vees.

    Tormi tulemist loodan küll, kuid kardan ka,

    loodan kunagi jõgi alguse must saab.

    Teadjamad tunnevad nende ridade järgi ära Liisi Koiksoni muusikapala “Väike järv” esimese ja teise salmi. Hämmastaval kombel kõlavad need read väga kohasena ka tänasel päeval, mil pimedus ja valgus, rõõm ja melanhoolia peavad sisekaemuslikke diskussioone. Kosuta ennast helidega.

    Jazzmuusik Liisi Koikson jagab viis soovitust selgitustega teemal, keda minna kuulama 17.-26. aprillini toimuvale Jazzkaarele.

    Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu “Kooskõla lahkhelid” (EST)
    17.04. kell 19:30 Vabal Laval
    Sellel aastal täitub Vaiko Eplikul ja Kristjan Randalul 10 aastat “Kooskõla” esmaesitlusest festivalil Jazzkaar. Juba nende kava pealkiri “Kooskõla lahkhelid” on mulle alati meeldinud ja olen kindel, et neil tuleb jälle väga hea kontsert. Tegu on geniaalse kooslusega, kus kohtuvad kaks väga tugevat kodumaist muusikut – multiinstrumentalist ja laulja Vaiko Eplik ning hinnatud pianist Kristjan Randalu. Nende muusikaliste mõttemaailmade kokku saamist on alati väga põnev kuulata. Mäletan, kui nende kontserti esimest korda kuulsin ja sellest ma vist ei saagi kunagi üle.

    Rita Ray (EST)
    17.04. kell 23:59 Fotografiska Tallinn (välja müüdud)
    22.04. kell 19:00 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses 

    Tooksin esile soulitari Rita Ray. Mulle väga meeldib tema tugev tämber ning julge retro visioon. See on väga värskendav, kui kodumaa muusikamaastikule tekib noori ambitsioonikaid naisfiguure, kes kirjutavad ise lugusid ja tahavad oma muusikaga midagi öelda. 

    Los Aurora (Hispaania)
    23.04. kell 18:00 Vabal laval

    See kooslus kõnetab mind just laulja hääle poolest. See oleks nagu kohe-kohe suurest kirest murdumas, justkui laulaks ta kogu aeg viimasel piiril. Tundub nagu sedalaadi muusika on sündinud kusagil tühermaal, kus on palju avarust ja et üldse kuuldav olla,  pead hõikama kaugusesse. Anne Türnpu rääkis kunagi, et mõned eestlaste regilaulud olid samuti teadlikult suunatud metsa poole ja sellest sai omamoodi ruupor. Los Aurora helikeeles saavad kokku seesama ürgsus ja väga kirglik rütmide kombo. Olen kindel, et elavas esituses on see väga mõnus kuulamine.
    https://www.youtube.com/watch?v=UwQHWedwbzE&feature=emb_title

    Cécile McLorin Salvant pianist Sullivan Fortneriga (USA)

    24.04. kell 18:00 Vabal Laval

    Väga kihvt karakter ja kolmekordne Grammy võitja. Tema häälest kõlab päris traditsioonilist jazzlaulu. Pole ka ime – naine on öelnud, et Sarah Vaughan on üks tema eeskujudest. Lisaks mängib Cécile klaverit ja kirjutab ise oma laule, mis on huvitavad sümbioosid muusikali ja jazzi maailmadest ning vägagi keeruliste ülesehitustega. Cécile’it võiks minna kuulama, kuna tema lood pakuvad põnevat emotsioonide paletti, kus seguneb klassikaline jazzvokaal intelligentsete ja teravate sõnumitega.
    https://www.youtube.com/watch?v=NkmGue2WQyg&feature=emb_title

    Naïssam Jalal “Quest of the Invisible” (Prantsusmaa-Süüria)
    25.04. kell 17:30 Fotografiska Tallinn
    Idamaine muusika on mind viimasel ajal hakanud aina rohkem huvitama, seega viimane soovitus on Naïssam Jalal. Idamaade laulukultuur on lihtsalt meist nii erinev. Kui meil on näiteks pooltoon, siis neil on pooltooni vahel veel veerandtoonid, lisaks keerulised melismid, mida esimesel kuulamisel ei oskagi järele teha. Naïssami muusika tundub olevat ka mõnusalt läbi komponeeritud. Nägin mõnda aega tagasi ühte videot, kus ta mängis flööti ja laulis huuliku vahelt samaaegselt, mis oli midagi täiesti uut. Sellest idamaisest tonaalsusest ja kompositsioonidest Sa tõesti kuuled tema lugu ja juuri muusikas, seda kõrbe ning lõpmatut tühjust. Ta justkui nutab oma flöödiga. Usun, et see saab olema väga huvitav kontsert-rännak.

    Tänavu täitub Liisi Koiksonil 15 aastat albumi “Väike järv” välja andmisest. Tähistamaks naise säravat loometeed, annab Liisi Jazzkaare raames 18. aprillil Vabal Laval ja 20. aprillil Pärnu Kontserdimajas kontserdi “Väike järv”. Festivali programmiga tutvu Jazzkaare kodulehel, pileteid saad soetada Piletilevist sõbrahinnaga märtsikuu lõpuni.

    Liisi Koiksoni foto autor: Sadu

  • Mari Jürjensi kevadised muusikasoovitused ajakirjas Hingele Pai

    Mari Jürjensi kevadised muusikasoovitused ajakirjas Hingele Pai

    Juba uue ajakirja Hingele Pai loomise algusetapis eelmise aasta sügisel, mil see kõik oli vaid üks unistus, sähvatas ühel päikselisel hommikul New Yorgis mulle pähe mõte põimida ajakiri ka muusikaga, kuidagi. Kuna Hingele Pai ilmub neli korda aastas, korra igal aastaajal, siis omakeskis olemegi unistanud, et sellest raamatukese mõõtu väljaandest saaks lugejale mõnus hooajaline (mõtte)kaaslane. Ja mitte ainult paberil – algusest peale on meil olnud soov astuda ka ajakirjakaante vahelt päris ellu.

    Loodame, et olete märganud selleks üht viisi ajakirja esimestel lehekülgedel – kevadisi muusikasoovitusi – ja need näiteks endaga juba ka jalutuskäigule kaasa võtnud või õhtul kodus mängima pannud? Muusikasoovitused koostab iga kord üks uus meie oma põnev hing. Esimese kevadise muusikalise pai pani kokku Mari Jürjens.

    Aga miks ajakirjas muusika?

    Üks mu sõber koostab igast oma aastast muusika playlist’i, mis iseloomustab sel aastal kogetut. Umbes nagu fotoalbumit, aga läbi muusika. Nii kogunebki tema aasta playlist’i kümneid palu, mis ühel või teisel moel talle olulised või teda eriliselt kõnetanud. Ja nii juba aastaid. Enda nn muusikalisi mälestuste albumeid ei piiritle ma aga aastate kaupa, vaid hägusemalt – eluetapiti.

    Minu muusikaline päevik saab üheks köiteks seal, kus üks periood saab läbi ja algab uus. Nii ongi saanud nad nimed, nagu Eksleja, talle järgneb Naasmine jne. See piir ei ole loomulikult kriidiga asfaldile tõmmatud, vaid pigem meenutab selle tunnetamine ja äratabamine kiirteel kulgemist – käänaku ulatusest saad aimu alles siis, kui oled selle läbinud ja heitnud pilgu tahavaatepeeglisse.

    Kooli ajal salvestasin enda jaoks avastatud uusi ja tunnetuslikku komplekti käivaid lugusid helikassettidele ja hiljem CD-dele. Täna koostan neid nimekirju igapäevaelu kõrvalt jooksvalt, kogudes mind sügavamalt mõjutanud või kõnetavad palad kronoloogiliselt järjestatud privaatsesse Spotify playlist’i. Vahel ei kogune sinna kuid midagi, siis jälle ühe päevaga mitu. Ja ühel hetkel tahavaatepeeglisse vaadates taipangi, et nüüd sai see kurv läbi, algas uus lõik ja on aeg anda välja värske köide.

    Muusika on miski, mis oskab kõneleda kõigiga oma universaalsel keeles, sel on võime hingesid mängleval kergusel lihtsalt oma eksistentsiga toita, toetada, lohtutada, juhatada… Muusika on nagu üks tõeliselt ustav sõber – alati olemas ja õige hingepalsam tagataskus. Ainult tuleb võtta aega. Ja kuulata. 

    Kas oled juba jõudnud Mari Jürjensi valikut kuulata? Kas avastasid endale mõne uue või taasavastasid vana lemmiku?

    Marile saadame aga erilised tänud, et ta meie ideele nii avatud oli ja kohe usaldavalt meiega kaasa tuli ja tegi!

    Kui sa ei ole veel Mari Jürjensi kevadist muusikavalikut kuulanud ja tema kommentaari sellele lugenud, saad seda teha siin: www.hingelepai.ee/muusika
    (lugude täispikkuses kuulamiseks saad luua tasuta Spotify konto)

    Mõnusat kevadele häälestumist!

    Foto: Maris Ojasuu