Tag: stressivaba

  • FOMO, sotsiaalne ärevus millestki ilma jääda

    FOMO, sotsiaalne ärevus millestki ilma jääda

    FOMO ehk fear of missing out ehk sotsiaalne ärevus, mis tekitab meis tunde, et jääme millestki ilma ajal, mil sõbrad midagi eriti vahvat ja ägedat teevad. Tihti on see põhjustatud just sotsiaalmeedia postitustest, mida nähes tunneme, et me ei koge elu täiel rinnal.

    Miks see teema mind nii väga kõnetab? Kuna olen palju Eestist eemal, siis läheb minu mõte tihti kodumaa peale. Näen, kuidas sõbrad saadavad korda imelisi tegusid, kuidas jälle korraldatakse mõnda uut üritust, kuidas kellelgi oli megaäge sünnipäevapidu või inspireeriv projekt. Ja siis süttib minus põlema miski punane tuluke, et kui ma ei oleks praegu siin või seal riigis, vaid hoopis kodus, oleksin ma saanud kõigest sellest osa olla, keskendumata faktile, et see, mida ma teen seal kusagil mujal, on olnud minu valik ja tegelikult väga vajalik ja edasiviiv.

    Hetke väärtustamine

    Meil või vähemasti mul on tihti raske püsida hetkes ja hinnata seda, mis just praegu olemas on, mida ma praegu kogen, mida õpin, keda sellega inspireerin. Ja sedasi ei lasegi ma endal tihti seda kõike täielikult kogeda. Näiteks ka reisides on nii paljud meist võtnud eesmärgiks ära näha kõik need maailma kõige imelisemad kohad, millele fotod Instagramis või Pinterestis ahvatlevad. Ja nii on meil tarvis ka just sinna minna ja see pilt ära teha, nautimata tegelikult kohalolu, saamata isegi aru, kuivõrd suur privileeg see on, et seda paika, kultuuri, nähtust üleüldse kogeda saame. Vahel saame hoopis suure pettumuse osaliseks, sest see paik on tegelikult täis turiste või polegi nii piltilus, kui see töödeldud fotol välja nägi.

    Juba lapsest peale on on meis hirm, et kui sõber kutsub õue mängima, siis tuleb minna, muidu ta teinekord enam ei kutsu. Meile kõigile meeldib olla kutsutud sünnipäevadele, pulma, kinno ja kohvikusse, kuid aeg-ajalt peame aduma, et miski muu on tähtsam. Kuid meie sees on ikka veel hirm, et sedasi kaotame oma sõbrad, jääme üksikuks ja veedame terve ülejäänud elu üksi kodus oma 80-aastase kilpkonnaga. Loomulikult ei saa me sõpru igavesti ignoreerida ja ainult iseennast alati esikohale seada. Peame leidma tasakaalu iseenda ja oma kaaslaste vahel, olles tänulikud selle eest, et nad meil on.

    Kasvades hirmust suuremaks

    Tean, et paljude suureks hirmuks on pühenduda ühele kindlale inimesele. Arvatakse, et kui seda teha, siis muu elu jääb seisma, soovitu kogemata, karjäär tegemata, reisimised reisimata. Mina sellesse ei usu. Me toome vabanduseks kõik need eelnevad põhjused, et mitte astuda tõsisesse suhtesse, kuid pigem peitub selle taga siiski hirm saada haiget ning seda ei taha kogeda meist keegi. See on inimlik, mõistetav. Samal ajal sulgeme nii ukse armastusele, mis tõenäoliselt justnimelt avab kõik eelnevad uksed ning mida saame kogeda palju sügavamalt ja tõelisemalt.

    Elu aga ongi tihti hirmutav. Meil on hirm millestki ilma jääda, hirm mitte kogeda kõike. Ometi, mis oleks kui me seda hirmu nii palju ei tunneks? Kui elaksime rohkem siin ja praegu? Plaane võib ju alati teha, kuid viimased kaheksa kuud välismaal õpetasid mulle rohkem kui ühe korra, et universumil on ikka oma plaan, kuidas asjad hoopiski minna võiksid. Julgen rohkem usaldada, et kõik läheb hästi, et olen hoitud ja armastatud ja kogen täpselt seda, mida kogema pean. Tormates ühest paigast teise, ühelt ülesandelt teisele, ühelt kohtumiselt teisele, ei anna me endast kunagi 100% ja kui me seda ka teeme, siis oleme lõpuks ise energiast täiesti tühjaks imetud.

    Elu ei lähe meist mööda, kui me pidevalt jooksus ei ole, elu tuleb hoopis meile lähemale, kui peatume, kuuletume, läheme vooluga kaasa. Nii on aega elada. Nautida, märgata, kogeda.

    Peame vaid eristama, mis on tegelikult tähtis meile, mis on tähtis meie lähedastele, kuulama, mida meie süda päriselt räägib. Sedasi ei jää me millestki ilma.

  • Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    TEKST RIVO SARAPIK
    ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS

    Pealkirjas ei ole viga. Just täpselt nii palju tunde olen leidnud juurde igasse nädalasse. See aeg on piltlikult öeldes maas vedelnud, mul oli vaid üleskorjamise vaev. Ja mis peamine, need lisatunnid on kättesaadavad igaühele.

    Neid nii­-öelda lisatunde pani otsima pidev tunne, et aega pole. Ei olnud aega suhelda sõpradega, trenni minna või ka lihtsalt vedelda ja puhata. Mu töö meediaettevõttes on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse ja nädalavahetusse, samas tahaks peale elukutse ja ultraspordisündmusteks treenimise ka sotsiaalselt aega veeta nii elukaas­ lase kui semudega ning lugeda ja muidu meelt lahutada. Kõike seda jõuab, olen avastanud.

    Mõistagi on järgnev ideaal, mida minulgi ei õnnestu igal nädalal saavutada. Samas aitab see mõtteharjutus – aga kuhu mu aeg siis kaob – meelde tuletada, et iga tund tervest ööpäevast on minu enda kontrollida. Piltlikult öeldes on minu otsustada, kas selle aja jooksul ulatatakse mulle gurmeekaupa või maitsetut ja tervist laastavat kiirtoitu, mis ununeb kiiresti.

    Tean, et paljudele on selline näpuga järje ajamine äärmus. Aja juurde leidmine ei olegi tegelikult eesmärk. Vaja on leida ja võtta aega selleks, mis on tõeliselt tähtis. Minu elus. Need on tegevused, suhted ja kogemu­sed, millele saab hiljem tagasi vaadata ning rõõmustada, et plaanid said tehtud, elu oli sisukas ja tähenduslik. Et polegi millegi pärast kahetseda.

    Nii tasubki enne järgmiste punktide kallale asumist alustada iseenda esikohale seadmi­sest. Nagu lennukiski – enne teistele hapniku­maski pähe venitamist tuleb see endale valmis panna. See ei ole egoistlik suhtumine „mina ja maailm“, vaid terve maailmavaade „minu maailm“. Kes siis veel peaks või saaks minu elule sisu andmisega tegelda.

    1. Haara ajal sabast

    Ajavõit: vähemalt paar tundi päevas ehk 14 tundi nädalas

    Enne kui millegagi algust teha, tuleks meel maha rahustada, sest ühest küljest aitab see teha neutraalsemaid otsuseid, mis pole mõjutatud hetkeemotsioonist, ning teisest küljest vaadata oma tegevusi, päeva, suhteid ja kogemusi distantsilt. Ehk annab enne rea­geerimist nii­öelda hingamisruumi. Vastasel juhul reageerin näiteks mina emotsiooni pealt või ka harjumusest.

    Minu päev algab ja lõpeb sisemise vaikuse tekitamisega. Polegi tähtis, kas see on 10 mi­nutit hingamisharjutusi või pool tundi lihtsalt hingamise jälgimist või tund aega binauraal­sete rütmide kuulamist. Vaikuses olemine on tähtis, sest selle tagajärjed ulatuvad kaugele – alates sügavamast unest, stabiilsemast emotsionaalsest olekust, tujude kõikumise kadumisest, stressi vähenemisest kuni suurema rahulolu ja rõõmuni välja. Kahjulike kõrvalmõjudeta.

    Stabiilselt otsustades ja tegutsedes säästan aega ka tulevikust, sest hindan juba ette, kas tasub või mitte ning tegutsema hakates teen seda täie tähelepanu ja korralikkusega. Mitte vastu tahtmist pooles vinnas, aega raisates.

    2. Rutiin annab tagasi

    Ajavõit: 1 tund päevas ikka ehk 7 tundi nädalas

    Distsipliin ja sellest kinni pidamine on midagi, mis tundub loovust ja loomingut piiravat, üks viise inimese piinamiseks. Minu kogemusel on see eksiarvamus. Hoopis süsteemsus võimaldab nendele ja ka ülejäänud muule soovitule ruumi teha. Seda nii loovuses, millegi õppimisel, treeningul kui ka näiteks investeerimisel ehk jõukuse kasvatamisel.

    Rutiin võtab ära mikrootsuste tegemise vajaduse ja iga selline, ka kõige tähtsusetum otsus (näiteks, mida selga panna), kurnab tahtejõudu, mida aga oleks vaja just tähtsa­ tele otsustele­tegevustele kulutada. Peale tahtejõu annab kord ühtlasi võimaluse mõtte­ tuid tõmblusi ja närvilisust maha võtta.

    Nii ongi mu päevad üsna ühesuguse ilme­ ga. Äratus kell 5, magama 22 või 23. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära.

    Mikrootsused olen püüdnud standardi­seerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis saada. Miks see on oluline, sellest juba järgmistes punktides.

    3. Vähem mõjutusi

    Ajavõit: 7 tundi nädalas

    Kuu aega Facebooki­paastul olles avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaal­meedias kolamisele. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, osaletud või alustatud lõimedes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et sotsiaalmeediat pole üldse vaja, vaid pean seda oskama kasuta­da, et see mind ja mu ajakasutust ei kontrolliks.

    Facebookist eemal olles märkasin, kuidas sotsiaalmeedias nähtu ja loetu justkui andis mulle ette teemad, millele mõtlesin.

    Minu jaoks on see avastus võidetud ajast isegi olulisem. See võib kõlada tähtsusetuna, kuid sotsiaalmeedia mõjutab seda, mis ideed mul tekivad, kuidas arvamused kujunevad ning milline on üldine foon.

    4. Vii telekas minema

    Ajavõit: keskmise eestlase järgi 28 tundi nädalas

    17 aastat tagasi Tallinna kolides ma uude koju telerit ei ostnud ega ole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas neli tun­di helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ja vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal diivanil ootama, vaid saab järele vaadata endale sobival ajal, näiteks pärast trenni venitades. Või siis tarbida huvitavat Netflixis, Youtube’is ning kuulata podcast’e jne.

    Aeg­ajalt reisil telerit sisse lülitades meenu­tab programm veel sedagi, et suur osa ajast kulub reklaamidele – mulle püütakse pähe määrida asju, mis mind ei huvita või mulle korda ei lähe.

    5. Mis suust sisse läheb

    Ajavõit: umbes 20 tundi nädalas

    Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste muutmisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin varem normaalseks, et pärast einet olen 1,5–2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Vanaisagi ütles, et leib tuleb ikka luusse lasta. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu tõhusalt mõttetööd tegema või sportima. See tundus loomulik ning elu osa. Olin sellega arvestanud.

    Siis aga loobusin lihast­-kalast ja piimatoode­test ning see surnud aeg on minu elust kadunud. Tajusin alles siis, et selline tardumus on ebanormaalne, kui seda enam ei olnud.

    Praegu koosneb mu menüü võimalikult värskest ja vähe töödeldud taimetoidust ning tänu sellele saan trenni minna praktiliselt kohe pärast einet. Kuigi enamasti hoian tunnikese vahet. Kuid ooteaegki selle pärast, et täiskõhu­tunnet veidi leevendada, mitte et peale vajuks mingi seedimisuni. Ühtlasi taastun nüüd trennist kiiremini, enesetunne on kerge ning tervis järjest parem.

    Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist midagi teha, ei osanud ma hinnata enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, misjärel vajus peale see vana tardumus.

    6. Trenn transpordi asemel

    Ajavõit: 2–10 tundi nädalas

    Mul on kodust tööle ligi neli kilomeetrit. Olen juba mitu aastat hommikuse trammiga tööle kolistamise asendanud trenniga. Hommikul sörgin väikese ringiga kohale ning õhtul natu­ke pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised mäkkejooksuna näiteks vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi päevas paar­kolm tundi jooksutrenni koos. Olen sedasi argipäevadel 30–35 km lipanud, mis on maratoni­ultravõistlusteks ettevalmis­tusel väga vajalikud kilomeetrid.

    Või siis stardin rattaga 7.30 kodust kesklin­nas, põikan Pirita-­Viimsi kanti, vaatan ärkavat Tallinna lahte ning jõuan veidi enne üheksat kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.

    Säärase jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka päeva ära ning neljatunnisel trenni­ päeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha.

    Ühe jutiga pikad trennid, nagu näiteks 3–4–5 tundi rattal, teen nädalavahetusel.

    7. Iga minut olgu tähtis

    Ajavõit: raske hinnata, puhtalt pauside optimeerimisel 0,5–1 tund päevas ehk 3,5–7 tundi nädalas

    See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksi­maalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta ülemäära palju ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva napsan isiklike asjade ajamiseks veidi aega. Nii ei pea ma kodus õhtul töötama või pidevalt kontoris ületunde tegema. Aga see ei tähenda, et ma üldse ei puhka.

    Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.

    Peale ajavõidu annab see hingetõmbeaega – tööaeg on tööle, puhkus puhkusele. Tõsi, ootamatusi tuleb, aga need on erandid.

    8. Pood tapab aega

    Ajavõit: 1,5 tundi nädalas

    Avastasin, et poest saab ka toidu­ ja tarbekraami koju tellida ehk ise ei peagi enam kohale minema. See teenus on puhas õnnistus, sest poest mahlapakkide ja tua­lettpaberi koju tarimine ei anna mulle mitte midagi juurde. Peale poodi mineku­tuleku ning seal riiulite vahel ringiuitamise stressi ja ajakulu jääb ära ka järjekorras passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib pikale venida.

    Nii asendasin terve nädala poeskäimise e­-poega – nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju. Nii saan võimaluse võidetud aega kuidagi mõistlikumalt kasuta­da, kas või puhata rohkem.

    9. Rööprähkle kahel rööpal

    Ajavõit: ca tund päevas, 7 tundi nädalas

    Inimene suudab küll mitu tegevust ühel ajal ette võtta, kuid korralikult on tegelikult võimeline tegema ainult kahte asja korraga, millest üks on automaatne tegevus. Ja need kaks tuleb hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, mitmesugustest arvamustest-­kogemustest osa saada.

    Palju huvitavat jagatakse näiteks podcast’ides – taimetoidust sportimise, investeerimise ja näiteks selleni, kuidas inimeste ekslikkus on viinud süütud aastateks või aastakümneteks trellide taha. Saab huvitavat teada nii ettevõtlu­sest, loovusest kui üldse elufillosoofatest. Põne­vate teadmiste omandamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas, istuma, vaid võib neid näiteks tööle jalutades kuulata. Ja nagu enne juba mainisin, olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama­vaatama. Kaks ühes.

    Pean lisama, et ma hindan väga keskendu­ mist ning asjade täie tähelepanuga tegemist. Ehk kahe tegevuse ühildamine vajab hoolikat valimist, et tagajärjeks poleks kaks poolikut tegevust.

    10. Puhka

    Ajavõit: raske hinnata, vähemalt 1 tund päevas, 7 tundi nädalas

    Moodne inimene tihtipeale alahindab regu­laarset und ja ka muidu puhkust. Elektroonikaseadmed ja muud tähelepanunõudjad liiguvad paljudel voodissegi ning on õhtul viimased ja hommikul esimesed, mida puudutatakse. See omakorda toob kaasa nii äreva meele kui häiritud une, sest ekraanilt plinkiv info ja kiirgav valgus ütleb ajule, et veel pole puhkuse aeg.

    Puhkus on aga loomulik ja seega vajalik, elutähtis osa heaolust ja tervest elust. Puhanuna jõuab pare­mini ja see säästab aega – asjad saavad esimesel korral korralikult tehtud ja kuna organism ei ole kurnatud, peab ta paremini vastu haigustele ning üldse jõuab rohkem.

    Minul pole nutitelefoni just eelneva tõttu. Kuigi see tooks ellu palju võimalusi, on see suuresti ka tootjate turunduse tekitatud vaja­dus. Paljudele pole see enam ainult seade, vaid nende elu pult ja kasutaja on selle ori.

    Igapäevane regulaarne uni ning selle jaoks kompromisside tegemine annab tagasi ja on kiire viis elukvaliteedi tõstmiseks.

  • Rahutunne jõulukiiruses

    Rahutunne jõulukiiruses

    Kallista oma kalleid
    Kallistamine langetab vererõhku ja stressitaset.

    Loo midagi ja kingi see
    Kunstiteraapia leevendab stressi ja kingitused, mis on ise tehtud, teevad ka saajal südame soojaks.

    Kirjuta päevikut
    Päeviku pidamine on võimalus leevendada stressiga seotud sümptomeid, sest on võimalus teemad enda jaoks selgemaks reflekteerida ja kirjutamine mõjub meditatiivselt. Tänupäevik aga aitab näha asju teisest perspektiivist, kui iga päev võtad aja, mil kirjutad üles, mille eest oled tänulik, mis rõõmustavad sind ja teevad sind õnnelikuks inimeseks.

    Jaluta looduses
    Rahulik, meditatiivne jalutuskäik teeb stressiga imesid! Eriti, kui sa teed seda looduses. Vali tempo, mis ei nõua pingutust ja tundub loomulik.

    Rahulikku jõuluaega kallite seltsis!