FOMO ehk fear of missing out ehk sotsiaalne ärevus, mis tekitab meis tunde, et jääme millestki ilma ajal, mil sõbrad midagi eriti vahvat ja ägedat teevad. Tihti on see põhjustatud just sotsiaalmeedia postitustest, mida nähes tunneme, et me ei koge elu täiel rinnal.
Miks see teema mind nii väga kõnetab? Kuna olen palju Eestist eemal, siis läheb minu mõte tihti kodumaa peale. Näen, kuidas sõbrad saadavad korda imelisi tegusid, kuidas jälle korraldatakse mõnda uut üritust, kuidas kellelgi oli megaäge sünnipäevapidu või inspireeriv projekt. Ja siis süttib minus põlema miski punane tuluke, et kui ma ei oleks praegu siin või seal riigis, vaid hoopis kodus, oleksin ma saanud kõigest sellest osa olla, keskendumata faktile, et see, mida ma teen seal kusagil mujal, on olnud minu valik ja tegelikult väga vajalik ja edasiviiv.
Hetke väärtustamine
Meil või vähemasti mul on tihti raske püsida hetkes ja hinnata seda, mis just praegu olemas on, mida ma praegu kogen, mida õpin, keda sellega inspireerin. Ja sedasi ei lasegi ma endal tihti seda kõike täielikult kogeda. Näiteks ka reisides on nii paljud meist võtnud eesmärgiks ära näha kõik need maailma kõige imelisemad kohad, millele fotod Instagramis või Pinterestis ahvatlevad. Ja nii on meil tarvis ka just sinna minna ja see pilt ära teha, nautimata tegelikult kohalolu, saamata isegi aru, kuivõrd suur privileeg see on, et seda paika, kultuuri, nähtust üleüldse kogeda saame. Vahel saame hoopis suure pettumuse osaliseks, sest see paik on tegelikult täis turiste või polegi nii piltilus, kui see töödeldud fotol välja nägi.
Juba lapsest peale on on meis hirm, et kui sõber kutsub õue mängima, siis tuleb minna, muidu ta teinekord enam ei kutsu. Meile kõigile meeldib olla kutsutud sünnipäevadele, pulma, kinno ja kohvikusse, kuid aeg-ajalt peame aduma, et miski muu on tähtsam. Kuid meie sees on ikka veel hirm, et sedasi kaotame oma sõbrad, jääme üksikuks ja veedame terve ülejäänud elu üksi kodus oma 80-aastase kilpkonnaga. Loomulikult ei saa me sõpru igavesti ignoreerida ja ainult iseennast alati esikohale seada. Peame leidma tasakaalu iseenda ja oma kaaslaste vahel, olles tänulikud selle eest, et nad meil on.
Kasvades hirmust suuremaks
Tean, et paljude suureks hirmuks on pühenduda ühele kindlale inimesele. Arvatakse, et kui seda teha, siis muu elu jääb seisma, soovitu kogemata, karjäär tegemata, reisimised reisimata. Mina sellesse ei usu. Me toome vabanduseks kõik need eelnevad põhjused, et mitte astuda tõsisesse suhtesse, kuid pigem peitub selle taga siiski hirm saada haiget ning seda ei taha kogeda meist keegi. See on inimlik, mõistetav. Samal ajal sulgeme nii ukse armastusele, mis tõenäoliselt justnimelt avab kõik eelnevad uksed ning mida saame kogeda palju sügavamalt ja tõelisemalt.
Elu aga ongi tihti hirmutav. Meil on hirm millestki ilma jääda, hirm mitte kogeda kõike. Ometi, mis oleks kui me seda hirmu nii palju ei tunneks? Kui elaksime rohkem siin ja praegu? Plaane võib ju alati teha, kuid viimased kaheksa kuud välismaal õpetasid mulle rohkem kui ühe korra, et universumil on ikka oma plaan, kuidas asjad hoopiski minna võiksid. Julgen rohkem usaldada, et kõik läheb hästi, et olen hoitud ja armastatud ja kogen täpselt seda, mida kogema pean. Tormates ühest paigast teise, ühelt ülesandelt teisele, ühelt kohtumiselt teisele, ei anna me endast kunagi 100% ja kui me seda ka teeme, siis oleme lõpuks ise energiast täiesti tühjaks imetud.
Elu ei lähe meist mööda, kui me pidevalt jooksus ei ole, elu tuleb hoopis meile lähemale, kui peatume, kuuletume, läheme vooluga kaasa. Nii on aega elada. Nautida, märgata, kogeda.
Peame vaid eristama, mis on tegelikult tähtis meile, mis on tähtis meie lähedastele, kuulama, mida meie süda päriselt räägib. Sedasi ei jää me millestki ilma.
