- Mõnikord ei lähe kõik päris täpselt nii nagu soovime.
Näiteks mu lapsel on praegu koolikatsete aeg…
Minu nipp:
Selleks, et mitte pettuda, püüdsin viimased kuud oma igahommikuses ja -õhtuses meditatsioonis ette kujutada, et oleme aasta pärast tema kooliga ülirahul. See ei seo konkreetse kooliga, vaid selle TUNDEGA, mida ma ootan.
Ja seda tunnet võivad tekitada erinevad aadressid, erinevad koolid.
Ja ma saan juba öelda, et sellest on päriselt palju abi “ei”-de saabudes.
- Mõnikord pole me rahul ja siis tuleb iseend kokku võtta, et teha veel muutusi.
Näiteks ma polnud eile järsku enam rahul oma raamatu tagakaane tekstiga.
Päev enne trükki! Hoiatasin kujundajat ja trükikoda… Võtsin end kokku ja kirjutasin öösel uue (kuna see oli ootamatu lisatöö ja vajasin piiranguta loominguaega nagu öö on).
Messasin hommikul keeletoimetajale, et vaata kähku üle.
- Ja mõnikord tuleb igasuguseid muidki ootamatusi, millega kohaneda.
Näiteks pidin “Sõltumatu naine” raamatule, mis läheb täna trükki, eile ühe õhtuga kirjutama juurde 4 lisalehekülge.
Kujuta ette torti, mis on valmis, kaunistatud, õigel temperatuuril… ja järsku toob keegi pool kilo asju, et ole hea, pane need veel juurde.
Oli huvitav mõtiskleda, mis oleks see, mida ma veel lisaks, kui kõik on juba öeldud.
Need on nüüd kirjutatud ja samuti keeletoimetaja postkastis.
- Ja mõnikord ei taha tulla inspiratsioon, käid ja mõtled, et ei taha, ei taha see tulla.
Niimoodi ma olen edasi lükanud sõltumatu naise Hooandja video valmimist ja kuna täna on lasteaias kõhuviiruse hoiatus, on laps kodune ja ma jälle ei tea, kas see videoke tuleb siis või mitte.
Trikk on tegelikult lihtne: tuleb hakata tegema ja küll tuleb siis inspiratsioon ja motivatsioon ka. Neid ootama jäädes ei juhtu palju midagi.
Ja varsti kuuled mu värskest Hooandja projektist kindlasti lähemalt!
