Täna hammustas kass mu käe verele (minu kiire kahmamise viga, tahtsin teda kähku õue tõsta!). Mõni hetk pärast seda läksin last magama panema (selle pärast mul kiire oligi). See on rutiinne ja rahulik rahvaviisi ümisemine, meditatiivne segajateta puhkus pimedas toas, mis kestab tavaliselt kuni tund. Vahel teen sel ajal Kegeli harjutusi (just lugesin, et need pole enam moes), vahel mõtisklen mingi küsimuse selgeks, aga täna pöörasin tähelepanu eheda valu tundmisele.
Kui huvitav oli tunda ainiti seda kõrvetavat valu, nagu mul oleks päris haav. Kuidas ta tuli nagu tormilaine ja siis oli ja oli, kuni hakkas taanduma. Kui laps oli uinunud, ei andnud ka see väike kriim enam tunda.
Muid toimetusi tehes ei tunne sedasorti väikest valu kogu eheduses. Ja see valu polnud tegelikult halb tunne. Oli huvitav olla jälgija ja tundja. Vahelduseks tegutsemisele.
Praegu on ka meie ajakirja loomise tiimis see aeg, kus tegutsemise vahepeal tunda. Oleme tundnud esimese ajakirja loomise õhinat, avalikuks tulemise ärevust ja viimase kuu elevust. Meil on olnud palju, palju tegutsemist. Ja rohkelt tänulikkuse sooja tunnet teie usaldusest meie vastu.
Nüüd on jäänud veel mõneti midagi sellist nagu alasti teie ees seismine. Uus ajakiri Hingele Pai on ilmunud ja ootab sadades toidupoodides, Apollodes, kahes Rahva Raamatus, lisaks SfääRis, Sidruniga tees, HomeArtis, NOPis ja kõikides Biomarketites!
Aga vaadake ise.
Oleme uudishimulikud, mis edasi lahti rullub.
Meie täname ja soovime selle ajakirjaga teha sulle kevadehõngulise pai
Merit
