Nutitelefon teeb oma lisade ja võimalustega elu mugavamaks, kuid kas peab olema kogu aeg online, kättesaadav ja kümblema infokülluses?
Kasutasin minagi nutitelefoni, eelkõige mugavuse pärast – sai vabal hetkel jooksupealt netis olla. Jaanuaris aga lakkas mu nutikas töötamast ja tekkis vajadus uue järele. Kui mu sõber pakkus ajutiseks kasutamiseks oma nuppudega telefoni, jõudsin imestada, aga võtsin selle siiski kasutusse ja nii jäigi.
Algus ilma puutetundliku ekraani ja internetita oli küll harjumatu, kuid üsna ruttu sai see siiski omaseks. Märkasin peagi, et nupuka kasutamine on omamoodi mugavamgi. Esiteks peab selle aku palju kauem vastu ning teiseks ei pea ma muretsema, et sellele kotis pihta minnes mõni rakendus iseenesest tööle hakkaks.
Eelkõige hakkas mulle aga nupuka juures meeldima see, et ta ei võta mu tähelepanu ja ma märkan asju, mida nutitelefonis olles ei märkaks. See on kohati hirmutav, kui suur mõju on nutiseadmetel meie üle, on ju nutitelefon osalt võimalus põgeneda pärismaailma eest virtuaalsesse. Bussis sõites olin harjunud ümbruskonna jälgimise asemel pigem telefonis ketrama. Aga tänu sellele, et nüüd mul puudub võimalus nutitelefonis “aega sisustada”, vaatan hoopis sõidu ajal aknast välja või jälgin kaasreisijaid ja meel saab rahu.
Miks on vaja kogu aeg olla kättesaadav kõigi jaoks? Kas juhtub midagi, kui pole kogu aeg kursis sellega, mis toimub? Palju parem on minna ilusa ilmaga õue jalutama, märgata, kui kena praegusel aastaajal väljas on ja võtta niimoodi hetki iseendale.
Praeguseks hetkeks olen kasutanud nuppudega telefoni viis kuud ja ei tunne puudust nutitelefonist. Saan kiires maailmas tänu sellele lubada rohkem hetki iseendale ja oma lähedastele. Varasemalt olin harjunud enne magamaminekut scrollima telefoniga Facebookis, nüüd mõtlen enne uinumist päeva sündmustele ja südant soojendanud hetkedele.
