Mida pidada emotsionaalseks vägivallaks? Hääle tõstmist ja karjumist, ärapanemist (ka naljaga ärapanemist), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, enda sõnade või tegude eitamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, häbistamist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta, nimedega kutsumist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, ignoreerimist (jätab teise inimese tunded ja vajadused hooletusse, ei vasta küsimustele jne), korduvalt lubadustest ja kokkulepe- test mitte kinni pidamist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist, teise süüdlaseks tegemist, ebastabiilsust (täna armastan, homme ei armasta; täna kokkulepe kehtib, homme ei kehti) ja impulsiivsust (mõtlematu tegutsemine, teeb otsuseid ilma täit infot omamata).
Sellised võivad olla väärkohtlemise viisid paarisuhtes:
TUNNETE TÜHISTAMINE
- Inimene peab saama oma tunnet tunda ja väljendada. Ja teine peab jääma sealjuures tema suhtes vägivallatuks. Väärkohtleja ei suuda jääda oma partneri suhtes viisakaks, kui teine on kurb, pahane, eriarvamusel või vajab abi, sest väärkohtleja ei tule ise toi- me mingi enda tundega, on selleks siis ebakindlus, abitus, nõrkus, kurbus vms, mida partneri tunne temas aktiveerib. Ta ei suuda pakkuda lohutust ja mõistmist, sest ta ei ole nõus endale selgeks tegema, mis tema enda sees toimub, ja seetõttu valabki ennast teise peale välja või eemaldub.
- Kui partner saab meie käitumisest haavata või juhtub tal elus mingi muu olukord, hakkame tihtipeale tema tundeid tühistama, öeldes: „Sa ei peaks niimoodi tundma, kõik on ju hästi“, „Sa said sellest täiesti valesti aru“, „Ära nüüd jaura, ma ei mõelnud ju halba!“ Sellega õpetame partnerile, et meiega ei saa ta olla kurb või haavatav ning ta peab oma tundeid alla suruma. See aga lõhub usaldust, mida tuleb pärast pikalt parandada. Peame ju tunde allasurumisel ka mingit osa endast alla suruma. Oma tunnete allasurumine ilmutab ennast tihtipeale liigse töötamise, söömise ja joomi- sena, ennast riskantsetesse olukordadesse panemisena, depressioonina, haigusena jne. Kui perekonnas peaks ka lapsed olema, kannatab seetõttu terve peresüsteem ja lapsed õpivad destruktiivseid käitumismustreid, mida oma suhetes täiskasvanuna ise korrata.
- Eluterve partner lubab oma kaaslasel tunda solvumist, kurbust, pahameelt jne. Kõik tunded on lubatud ja väärtuslikud, sest nad kannavad endas mingit sõnumit. Küsimus on, kuidas seda tunnet väljendada. Teise inimese solvamine, tema ignoreerimine ja hoolimatult käitumine ei ole aktsepteeritav. Viisakalt oma tunnet väljendada on vajalik ja eluterve. Teame ju, kui väga me vajame tunda, et partner on meie jaoks olemas ja oleme tema jaoks see eriline ja väärtuslik ning kui me ei saa seda, siis tun- neme pettumust. Või kui meie vajadus ei saa suhtes rahuldatud, siis tunneme valu ja hüljatust. Just sellistel hetkedel on meil vajadus saada kogeda oma partneri lohutust ja toetust, tema kuulamist ja mõistmist. Me vajame näha, et ta on meie jaoks olemas, ta on meie turvaline sadam, kuhu randuda. VAID ÜKS ARVAMUS
- Väärkohtleja ei suuda taluda kahte erinevat vaatenurka. Temas on mõttekäik: „Kui sa ei nõustu minuga, oled järelikult minu vastu“ ning seetõttu ta ründab teist inimest või jalutab minema ja muutub külmaks. On kas tema viis või ei ole mingit viisi. Tal on raske arvestada oma partneri tunnete ja vajadustega ning ta ei ole huvitatud teise vaatenurgast, kuna tunneb, et sellega peaks ta loobuma enda omast. See mõttekäik tuleb hästi välja konfliktis olles. Selle asemel et pühendada aega selleks, et partnerit mõista ja taastada kontakti, leida ühist pinda, otsustab väärkohtleja kasutada oma aega selleks, et näidata partnerile, kuidas too on valesti aru saanud. Ja kui partner ei saa aru, siis kõnnib ta lihtsalt minema või tõstab häält ja solvab.
EBAVÕRDNE SUHE
- Väärkohtleja maailm on nii habras, et sinna ei mahu kaks võrdväärset inimest. Selleks et ellu jääda, saab seal olla ainult tema: tema tunded, tema vajadused, tema hirmud. Ta ei pea oluliseks jagada partnerile infot oma käitumise, tegude või valikute kohta või hoolitseda oma partneri tunnete ja vajaduste eest. Partner on tema jaoks objekt, diivanikaunistus, kellega tegeletakse siis, kui aega ja tuju on. Võrdväärses suhtes ollakse teineteise jaoks olemas hetkedel, kui teine seda vajab – lohutatakse, toetatak- se, kuulatakse, palutakse vabandust jne. Väärkohtleja tajub aga teise vajadust tema järele kui karistust, kus ta peab ohverdama midagi endast: oma aega, tähelepanu. See on tema jaoks tüütu, kuna ta ei mõista, miks partner võib ennast halvasti tunda. Tal ei ole nii palju empaatiat, et ta suudaks nendel hetkedel ennast teise olukorda asetada ning viisakaks ja hoolivaks jääda. EBASTABIILSUS
- Väärkohtleja võib tihti muuta oma arvamust – nt täna ma tunnen, et tahan sinuga koos olla, aga homme võin juba arvata midagi muud – ja nii ei saa kunagi kindel olla, mida ta homme teeb, kuidas ta ennast tunneb või käitub. Ta on ettearvamatu ja ebastabiilne. Või ta võib olla kodus justkui füüsiliselt kehana olemas, aga vaimselt välja tšekkinud. Ta elab oma elu eraldi ja jätab partneri kohustustega üksinda. Samuti on tal raske mõista, miks partner võib võtta veel tükk aega hiljem jutuks tema mingit sügavalt haavavat käitumist. INETU KÄITUMINE
- Väärkohtlejal on alati vabandus olemas, miks ta häält tõstis, ütles „tropp“, naeruvääristas, ei pidanud kokkuleppest kinni jne, ning ta suudab selgitada, kuidas partner on vastutav tema käitumise eest. Kui teisele pikalt sellist sisendamist teha, hakkabki ta seda uskuma. Väärkohtleja maskeerib oma väärkohtleva käitumise ära ma- armastan-sind-sõnadega. Pole üldse haruldane, et ta ütleb: „Ma armastan sind. Ma tahan sind. Aga sina teed võimatuks mul jääda viisakaks. Kui sa poleks kokkuleppe kohta küsinud või kui sa poleks tulnud mulle oma muret kurtma sellel hetkel, siis ma poleks sulle halvasti ütelnud.“ Ehk et loe mu mõtteid, kui sa tahad, et ma sinuga viisakaks jääksin. Ja kuna vägivalla all kannataja ei suuda endale ära seletada, kuidas ta partner suudab temaga nii inetult käituda, samas kinnitades, et armastab teda, siis ta lõpuks hakkabki uskuma, et on ise süüdi oma partneri väärkohtlevas käitumises, ja hirmust kogeda väärkohtlemist uuesti, hakkab ta kikivarvul käima ja proovib olla veelgi parem.
Loe selle artikli teist osa sama autori, Kadri Sakala sulest: paarisuhete emotsionaalse vägivalla taustast ja lahendustest
Fototänud: Laura Oks
Autori Kadi Sakala foto: Krõõt Tarkmeel
